Arvustus: Hallivõitu deemonid
Ei pea vist eriti põhjendama, miks näidenditest, kus tegelasteks on kaks abielupaari, esimesena Edward Albee’ “Kes kardab Virgina Woolfi?” pähe tuleb. Ja kõigist jõhkermängudest, kus vähemalt tinglikult paarisisestele ja paaridevahelistele suhetele keskendutakse, on Albee’ näidend nii dramaturgiliselt, intellektuaalselt kui ka tegelaskujude poolest ilmselt parim.
Paraku tuleb mul täna Albee asemel analüüsida hoopiski “tänapäeva produktiivseima, mängituima ning rahvusvaheliselt tunnustatuima rootsi näitekirjaniku” näitemängu “Deemonid” ning selle lavastust.
Näidendi tõlkija Ülev Aaloe kirjutatud saatesõna 2004. aastal “Loomingu Raamatukogus” ilmunud Noréni näidendiraamatule “Öö on päeva ema. Vaikne muusika” ütleb, et näitekirjaniku firmamärgiks on saanud perekonnadraamad, kus ta kirugi osavusega lahkab valusaid probleeme ning nende leevenduseks kasutab musta huumorit.
Ja tõepoolest – kui lugeda Noréni “Loomingu Raamatukogus” ilmunud näidendeid, siis tuleb nentida, et tegemist on huvitavate lugude ja päris hea dramaturgiaga.
Kuid miks siis “Deemonid” sootuks vastupidiselt mõjub ja pigem Albee’ “Kes kardab Virgina Woolfi?” ebaõnnestunud jälendusena näib?
Põhjuseid tundub olevat mitmeid. Kui “Öö on päeva ema” ning “Vaikne muusika” on dramaturgiliselt liikuvad ja nende dialoogid dünaamiliselt arenevad, siis “Deemonite” lugu on staatiline ning tegelastevahelised suhted-kõnelused kiretud ja väheveenvad.
On ilmne, et Norén on püüdnud nn mängu juhtiva abielupaari omavahelisi suhteid jõhkruseni pingestada, kuid paraku ei suuda dialoogid väljendada rohkemat kui lamedavõitu pisinääklusi, mis tegelikult ei ava ei tegelaste olemust ega nendevahelisi probleeme, veel vähem aga midagi olemuslikku paarisuhete (psühholoogilise) arengu või selle puudumise kohta.
Nii juhtpaari (Katarina ja Frank) omavahelised solvamismängud kui ka tema katsed špiilides teist abielupaari (Jenna ja Tomas) alandada tunduvad tõepoolest pigem Albee’ eespool nimetatud näidendi vastava tegelaspaari tegutsemismotiive jäljendavat.
Kui “Virgina Woolfi” George ja Martha on intellektuaalselt õelad ning nende Spiel’i jõhkrus on peenelt kalkuleeritud ja piire mittetunnistav, siis Noréni Katarina ja Franki mäng jääb primitiivse nääklemise tasemele – selles puudub igasugune tõsiseltvõetav provokatsioon.
Jah, vastasmängijat püütakse provotseerida kohati robustse seksuaalsuseni arendatud pealesunnitud (teisalt aga kindlasti ka soovitud) lähedusega, kuid seegi osutub pigem asjaks iseeneses, millel puudub igasugune uute süžeeliste pööreteni viiv impulss.
Tuleks lausa öelda, et laval nähtavad amelemisstseenid, mida lavastaja oli püüdnud küll seksuaalselt laetuks pingestada, mõjusid kunstlike ja tühjadena. Või kui need olid mõeldud ka täiesti vastupidises võtmes mõjuma – demonstratiivselt jahedate ja kiuslike lähenemiskatsetena, siis ei täitnud nad minu meelest ka seda eesmärki. Mõlemal juhul jäi laval nähtu valdavalt labasevõitu käperdamiseks.
Nagu juba öeldud, on juhtpaari tegevuse eesmärk Albee’ George’i ja Martha omaga väga sarnane. Vahe on lihtsalt selles, et Martha ja George suudavad Nicki ja Kullakest mängima provotseerida, ja vähemalt mingis osas nii, et provotseeritavad sellest päriselt aru ei saa.
Albee’ tegelased teevad seda peene mõttemänguga, mitte lahmiva ja sihitu alandamisega, mis on pealegi halvasti varjatud ning kohati lausa eksponeeritud. See eksponeeritus, mis väljendub juhtpaari teineteisele poolvarjatult avaldatud kiitvates žestides või pilkudes, muudab kogu situatsiooni veelgi lamedamaks.
Kui Albee’d ja Norénit veel võrrelda, siis oli “Virgina Woolfi” Spiel’is tunda eesmärki ja lõpuks ka mingit elu lahendavat ja vabastavat jõudu. “Deemonid” algab eikuskilt ja lõpeb tegelikult samuti eikuskil.
Miks Norénilt just “Deemonid” lavastamiseks välja valiti, jääb vähemalt siinkirjutaja jaoks lõpuni selgusetuks. Seda enam, et tal on – nagu juba eelpoolgi öeldud – palju tugevamaid näitemänge, mille lavastamine oleks kindlasti sootuks paremaid tulemusi andnud. Sest kui tekst on nõrk nii dramaturgiliselt kui ka jutustavalt loolt, jääb näitlejate töö õhku rippuma ega suuda vist suurimagi pingutuse juures mingit nauditavat tervikut luua.
Kuid vaadelgem siiski veidi lähemalt ka näitlejatöid. Kindlasti tegi kõige tugevama rolli Margus Jaanovits (Tomas), kes suutis näitekirjaniku poolt üsna pealiskaudseks jäetud tegelasest lihtsate karikatuursete võtetega küllalt hea koomilise kuju luua.
Ülejäänute – Marika Barabanštšikova (Katarina), Sten Karpov (Frank) ja Piret Laurimaa (Jenna) – rollid jäid rohkemal või vähemal määral ebamäärasteks ja vähehuvitavateks. Siinkohal ei tahaks aga kuidagi näitlejaid süüdistada, sest näitleja eest vastutab alati lavastaja. Ent kuivõrd saab lavastajagi imet teha, kui lavastuse aluseks olevad dialoogid on hajusad ja venivad ning tegelaskujud psühholoogiliselt ebamäärased ja juhuslikult eklektilised.
Maarja Meeru lavakujundus on sedakorda selgepiiriline ja napp. Lavaruumi pole paigutatud midagi üleliigset ning seetõttu jääb mängitavale loole ohtralt õhku.
Pealegi annab mitte midagi ütlevates hallides toonides elutuba lavastusele oma äraspidisel moel üllatavalt mõjusa fooni. Seevastu valgus- ja muusikakujundus jäid veidi liiga tapeediks. Ehk oleks nende abil saanud üheülbalistele nääklemistele ja provotseerimiskatsetele veidigi emotsionaalset vaheldust pakkuda.