Arvustus. “Üritus” uurib näitleja deemoneid

Kuigi “Üritus” pole esimene Uku Uusbergi enda kirjutatud teksti baasil tehtud lavastus, mis on keskendunud kunstniku olemuse, tema tungide ja deemonite uurimisele – nii kunsti kui tavaelu kontekstis –, on jätkuvalt raske ammendavalt öelda, mis lavastajat selle teema juures enim paelub. Sest ühelt poolt näib teda huvitavat kunst kui nähtus üleüldse, ent teisalt ka kunstiviljelemise ja kunstnikuks olemise kõige erinevamad probleemid. Nii otsesed kui kaudsemad.

Igatahes pole Uusbergil vist seni õnnestunud teha lavastust, mille peaosaline oleks ühtlasi peategelase prototüübiks. Kas seda nüüd nii mustvalgelt sedastada saabki, aga kindel on, et Leofred Luugi tegelaskuju on rohkemal või vähemal määral inspireeritud Aivar Tommingasest, tema kunstnikunatuurist ja loometöövalikutest. Kuivõrd “Ürituse” peategelast iseloomustavad detailid Aivar Tommingasele päriselt omased on, pole isegi oluline, sest sama oleks võrrelda David Bowiet ning Ziggy Stardusti. Oluline on hoopis see, et Leofred Luugi näol on loodud huvitav ja tugeva üldistusjõuga kunstile pühendunud näitleja koondkuju.

“Üritus” on mitmes mõttes sedavõrd kirev ja detailirohke lavastus, et seda on väga raske ühe küllalt napi tekstiga haarata. Kui tahta käsitleda kõiki lavastuses paljastuvaid teemasid, meetodeid, tegelastüüpe ning säravalt jõulisi kujundeid, võiks siit kokku saada terve monograafia. Seda enam, et iga pisim nüanss näib olevat läbi mõeldud ja põhjendatud. Juhuslikkusel kohta ei ole.

Kuigi Uusberg käsitleb “Ürituses” kõikvõimalikke teatrikunsti puudutavaid teemasid, jäid kõlama sedastused või küsimused: (repertuaari)teater on vaimutapamaja, sest repertuaariteatris töötades tuhmub näitleja ja tuhmuvad tema ideaalid; kuidas mängida mängimata?; kas näitlejal on lavalt tagasiteed?

Loomulikult võib öelda, et kriitika repertuaariteatrite aadressil on eluvõõras – kuidas teisiti võiks üks teater üldse majanduslikult toime tulla. Ent teisalt ei saa eitada, et näitlejale seab see olulisi ning ränki valikuid. Sest kuidas lahendab üks noor, äsja teatrikoolist tulnud pühade ideaalidega näitleja olukorra, mida “Ürituses” väljendatakse mõttega “täna õhtul armastan laval seda tegelast, homme teist”. Eriti kui tegelikult nõutakse näitlejalt igal etendusel uskumist, oma tegelaskuju ja tema tegutsemismotiivide isiklikku läbielamist ning lõppude lõpuks lihtsalt “mängimata mängimist”. Keeruline paradoks, millele ei näi päriselt head lahendust olevatki – ent kui noateral käia ei püüa, siis pole kunsti sünniks lootustki?

Leofred Luugi minevikust ilmneb kõnekas seik, mille kohaselt katkestanud ta kord etenduse, kuna tundis, et pole rahuldavas vormis ega suuda seetõttu mängida endale seatud tasemel. Hüpoteetiliselt on see taas ääretult keeruline olukord. Publik on ostnud pileti ja kohale tulnud, kümned teatritöötajad on etenduse edukaks toimumiseks kõik ettevalmistused teinud, kuid üks näitleja mõistab ja julgeb öelda, et täna ta mängida ei suuda, õigemini ei suuda mängida nii, nagu kohale tulnud publik ja lavapartnerid seda vääriksid.

Tavasituatsioonis pole muidugi küsimustki, sest etendus tuleb igal juhul ära mängida, ent potentsiaalselt on see siiski võimalik, et näitleja keset etendust publiku ees vabandab ning lavalt lahkub. Kuid kas piletiraha maksnud publik andestaks? Või kas õhtuga miinusesse jäänud teater vallandaks näitleja või mitte?

Sellega meenub lugu ühest 1970. aastate alguse vestlusest Mati Undi ja Evald Hermaküla vahel, kus viimane väitis, et kunstis on eksimisvõimalus loomulik ning seepärast peab olema see lubatud. Et kui tööprotsessis selgub, et lavastusest ikkagi asja ei saa, ei tohiks seda nui neljaks kuidagi tähtajaks kokku klopsida ja kõigest hoolimata publiku ette tuua. Sest see oleks enda ja teiste petmine, mida varjata pole võimalik.

Aga kui näitlejal ka on (vähemalt enese ees) moraalne kohus publiku ja kolleegide altvedamist alla tavapärasel tasemel mänguga vältida, siis kuivõrd see päriselus rakendatav on? “Ürituses” lõppes Leofred Luugi aumehelik julgustükk tema teatrist lahkumisega.

Igatahes on Leofred Luugi näol tegemist näitlejaga (nagu Aivar Tommingasegi puhul), kes on katsetanud kõikvõimalikke žanre, mänginud igasuguseid osi, kuid püüdnud seda teha alati ausalt ning endale seatud kriteeriumidele kindlaks jäädes. Ja seega ongi nii oma loomupärase karismaatilisuse kui mängitud rollide pärast Leofred Luugist saanud teatrilegend. Ometi selline, keda pärast teatrist lahkumist miskipärast ilmloomulikult surnuks peeti. Kuid eks see ole mõistetav ka – kui näitleja teatriga lõpparve teeb, siis inimene küll jääb, kuid näitleja on ehk tõesti surnud. Publiku jaoks kindlasti.

Ja nii pole imestada, kui legend näitlejast kasvab suuremaks kui näitleja taga olev inimene, ükskõik kui võimas ta oma hingejõult või isikult on. Lõpuks matab hiiglaslik ausammas inimese ikka enda alla, nii et heal juhul vaid jalad paistavad – täpselt nagu juhtus vaadeldava lavastuse lõpus.

Eelöeldut arvesse võttes võiks arvata, et “Üritus” on tõsine – ja ehk pisut painajalikki – draama ühe kunstniku otsingutest ja kahtlustest. Kuid kõik need tõsiigavikulised probleemid on seatud sujuvalt ja mänguliselt humoorikasse atmosfääri. Teatrisse, kus tõsiste kunstipüüete kõrval ei saa mööda vaadata päriselu värvikatest karakteritest (näiteks teatri taustajõudude hulgas) ega halekoomilistest, kuid ometi nii loomulikest seikadest ühe teatri argielus.

Ja kuigi vahel on siin-seal Uusbergi lavastustele ette heidetud teatavat infantiilsust, siis pahaks seda küll panna ei saa. Tema lavastustele omane orgaaniline ja võltshäbita mängulisus on midagi nii eripärast, et Eesti teater oleks ilma uku-uusbergilike kujunditeta ja mänguvõteteta jupp maad igavam.

Kui heita pilk näitlejate töösse, tuleb tunnustavalt nentida, et Aivar Tommingase Leofred Luugi kõrval võib laval näha hulka põnevalt ja täpselt lahendatud tegelaskujusid – noored, tulised ja (veel) suurte ideaalidega naisnäitlejad Rita (Linda Kolde) ja Niina (Jaanika Arum), kogenud ja ürgnaiselikust näitlejast inspitsiendiks taandunud (või taandatud) Helle (Külliki Saldre), tüüpiline värvikas (vanem)helimees Kuningas (Marjus Jaanovits), “Toy Storyst” pärit šerif Woodyt meenutav noor ja auahne helitehnik Mõrv (Markus Dvinjaninov), ideaalide ja päriselu vahel lõksus olev noor näitleja Otto (Ott Sepp), vananevast rokkarist lavameister Meister (Jüri Lumiste) ning ülimalt koomiline, kuid samas kuidagi väga tõetruu välismaapäritolu lavastaja G (Uku Uusberg). Just nagu päris teater või mis?

Sama tõetruu kui lavastuse tegelaskond, on mänguplats. Mängu on haaratud nii praktiliselt kulissideta tühi lava kui saal. Lavastaja on aidanud näitlejatel neljanda seina maatasa lõhkuda sedavõrd meisterlikult, et mängu publiku keskele saali toomine mõjub erakordselt loomulikuna. Kohati tundubki, et vaataja on sattunud pigem proovi kui ametlikule teatrietendusele.

Kokkuvõttes on Aivar Tommingase 60. juubeliks valminud lavastus mõttetihe ning mitmekülgseid elamusi pakkuv. Ta annab publikule võimaluse läbi Tommingase kujuteldava alter ego kiigata näitleja kui kunstniku hingeellu, et mõista tema eesmärke, soove, tunge, hirme, vastutust, aga ka joovastust ja kordaminekuid.

PS. Kavalehel leiduvad tabavad käsitlused Leofred Luugist viivad paratamatult mõttele, et Aivar Tommingase mõne järgmise nulliga lõppeva juubeli puhul võiks ilmuda tema teatritööst juba monograafia. Eesti teater ja Tommingas väärivad seda ilma igasuguse kahtluseta.