Hannes Kaljujärv (51) – Noore Andrese kaunimad aastad

Kristi Eberhart; Eesti Päevaleht

Hannes Kaljujärve teatriarmastus pidi alguse saama varakult ja osutuma püsivaks, sest Vanemuise lastestuudio läks sujuvalt üle E. Hermaküla Vanemuise stuudioks, mille Kaljujärv Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna kõrvalt 1979. aastal ka lõpetas. Sellest ajast on ta Vanemuise teatrile truuks jäänud.

Kui Hannes Kaljujärv draamanäitleja karjääri alustas, oli Eesti teatris n-ö tootmisnäidendite ja laudalüürika buum. Näitlejalt oodati ametnike, kolhoosnike ja rahvalike tüüpide elulähedast kehastamist. Irdi traditsioonis (meenutage “Tagahoovi” lavastust) ja talupoegliku põhjalikkusega lähenes Eesti klassikale Ago-Endrik Kerge, kelle mastaapses Tammsaare-ainelises lavastuses “Aeg tulla – aeg minna” mängis Kaljujärv esimest korda noort Andrest.

Enne kui Mati Unt Vanemuisesse tuli ja Kaljujärve üheks oma ihunäitlejaks valis, lõi Kaljujärv kaasa lavastustes muusikalist Ibsenini. Tema loomingu üheks hiilgeajaks võib pidada just Mati Undi lavastustes tehtud rolle, mainitagu kas või Filipit Gombrowiczi “Iwona, Burgundia printsessis”, taas kord noort Andrest, aga ka Indrekut Tammsaare “Taevases ja maises armastuses”, Hamletit Shakespeare’i ja Mati Undi “Hamleti tragöödias” ja Joodikut Gombrowiczi “Laulatuses”.

Kaljujärve austajad näevad teda praegu Vanemuise mitmekülgses repertuaaris alates Ingmar Bergmanist, Tom Stoppardist kuni Neil Simoni ja Andrus Kivirähkini välja. Palju õnne!