Hannes Kaljujärv: Kui pole armastust, ei ole teatrit

Sirje Pärismaa, Maaleht

Vanemuises tuli äsja lavale Edward Albee draama “Kõik aias”. 1967. aastal kirjutatud näidend esitab valusa küsimuse: millist hinda on inimesed nõus maksma hea elu eest? Roman Baskini lavastuses mängib peaosa Hannes Kaljujärv.

Kuidas esietendus läks? Kui pikk oli aplaus?

Plaksutati… Aga mida see aplaus määrab? Viimasel ajal on tekkinud kohustuslik püstiseismine. See on kahtlase väärtusega. Etenduse headus ei ole võrdeline aplausi pikkuse või püstiseismisega.

Üks kriitik kirjutas, et mõju avaldasid Kaljujärve emotsionaalsed äärmused: rõõm, viha, küünilise maailma aktsepteerimine.

Ma ei oska neist kriitikutest midagi arvata.

Kas loete ikka, mida nad kirjutavad?

Loen muidugi. Mõned väidavad, et nad ei loe. Ma ei oska neist kriitikutest ja reporteritest midagi arvata. Kui nad kirjutavad halvasti, kas ma peaksin siis end üles pooma? Või tegema nii, nagu nemad tahavad? Mõttetu jora.

Lavastaja Baskin on öelnud, et selles loos on olulisel kohal arutu eneseupitamise ja võltsprestiiži teema. Mis teid selles tükis erutab?

See on hästi kirjutatud. Minu osa võimaldab palju. Iseasi, kui palju ma sellest paljust realiseerin. Aga mis me teietame, ütleme parem sina.

Hea küll. Kuidas sul sujus koostöö lavastaja Roman Baskiniga?

Üllatavalt hästi. Olen kuulnud, et ta pidi vahel märatsema ja asju loopima. Aga ei toimunud midagi.

Baskin jäi ise ka Vanemuise trupiga rahule. Nagu ta ühes intervjuus ütles: siin on valmisolek suurem, rohkem head tahet, näitlejad loominguliselt avatumad, näljasemad. Mille järele on Vanemuises nälg?

Heade lavastajate ja heade tükkide järele. See nälg on igal pool. Heas draamas suutvat näitleja ka ülemisi do-sid võtta.

Kui tihti tunned, et ei ulatu nii kõrgele?

Viimasel ajal üha sagedamini. (Mõtleb pisut.) Aga ega ma ei saa muidugi nüüd ütelda ka, et ei ulatu. Las see jäägu vaataja otsustada. Ma tean ise ka täpselt, kui kõrgele ma ulatun.

Kuidas sa hindad Vanemuise taset?

Mängukavas olevat liiga palju muusikale. Kuid see toob publikut. Toob jah. Naela on vaja ju seina lüüa. Kes see naelaraha annab?

Missugust autorit tahaksid kindlasti mängida?

Tšehhovit. Enne küsisid nälja kohta, vaat nälg ongi Tšehhovi järele. Tahaks vahel klassikat teha, vahelduseks džässile.

Järgmisel aastal saad 50. Millised on olnud kaunimad aastat su teatrielus?

Sellele saan ma vastata alles viimase hingetõmbega!

Aga senisest perioodist? Oled ju laval olnud pikka aega – 1979. aastast?

Liiga pikka aega isegi. Ma ei tea, mul pole täna hommikul eriti hea meeleolu.

Mis juhtus, kas lapsed ei lasknud magada?

Kümnesse! Ei lasknud jah. Aga seda juhtub ikka. See pole tähtis. Olen üldse kuidagi pessimistlik praegu. On väga ilusaid aegu olnud, aga ei tea, kas need veel tulevad. Eks me näe.

Milline on vaatajana olnud suurim teatrielamus?

Ei saa ma midagi nii sageli vaadata, kui tahaks. Oli siin hiljuti “OmaDraama festival”, aga mina olin muudkui proovides.

See on ju hea, kui hõivatus on nii suur!

See on hetketi. “Kõik aias” tuli välja lühikese ajaga: alla kahe kuu. See on suur tükk. Hea oli see, et hooaeg polnud veel alanud, siis sai ainult sellele pühenduda. Aga hõivatusega on nii, et aastavahetuseni on tihe ja siis tuleb jälle hõredam aeg.

Kas nii lühikese ajaga saab tekstigi pähe?

Pead keskenduma ja saama.

Intervjuuajaks valisid hommiku, erinevalt paljudest teistest loomeinimestest, kellele enne kümmet helistada ei maksa. Kas oledki lõokese tüüpi?

Kogu aeg olen olnud.

Kas trenni ka hommikuti teed?

Harva. Vahel ujun, vahel sörgin, aga võiks rohkem teha.

Aga oled ikkagi nii heas füüsilises vormis. Märksa paremas kui enamik su eakaaslasi.

Nüüd enam pole. Aga inertsist läheb arvamus edasi, et olen.

Kas arendad oma väikest poega ja tütart ka sportlikult?

Nad arenevad ise, liiguvad ühest punktist teise ju ainult joostes. Saaks ise ka niimoodi. Vaat siis oleks vormis.

Kuidas hindad oma vanemat poega Rasmust näitlejana? Kas isasüda läheb soojaks, kui teda laval näed?

Neidki rolle pole ma viimasel ajal näinud. Ei jõudnud ma Haapsalu lennuväljale ega kuskile. Kahju!

Lisaks vaatajate armastusele on sind pärjatud mitme preemiaga, seal hulgas riigi kultuuripreemia. Kas see on piisav tunnustus?

Tore, kui tunnustatakse, aga mille kuradi põhjal tulevad inimesed kokku ja otsustavad, et üks oli parem kui teine? Sekundeid ja sentimeetreid ju pole, mida mõõta.

Viimased kuud pidi Eesti rahvas vastu enda tahtmist vaatama üht teist teatrit, poliitikateatrit. Kuidas sulle see tundus?

See oli halb teater, väga halb teater. Hea teater on siis, kui sa armastad seda, mida teed, ja neid, kellele teed. Kui armastust pole, polegi teatrit. Väga lihtne.

——————————————————————————–

MAARJA JAKOBSON, naispeaosaline lavastuses “Kõik aias”:

Ma usun, et kõik näitlejad, kes Hannesega kunagi koos on mänginud, alustaksid sõnadega: Hannes on väga hea partner. Ta on jõuline ja kaasakiskuv, pikalt laua taga arutada talle ei meeldi. Hannes tuleb hommikul proovi ja on kohe mänguvalmis, kohe valmis katsetama ja proovima. Õppisin temalt väga palju ning soovin, et oskaksin seda tulevikus kõike ka rakendada: näiteks harjumuse tekst kiiresti pähe õppida, julgust katsetada ja eksida ning võimet seista kohkumatult silmitsi enese sees peidus oleva jõuga.