Herta Elviste (85) – kogu eesti teatri vanaema
Sven Karja, Eesti Päevaleht
Mõni aasta tagasi lõpetati Tartus järjekordset Draama festivali ja pärjati laureaate. Lisaks aurahale sai iga laureaat moosipurgi ja kallistuse Herta Elviste käest. Siis ütleski Margus Kasterpalu: Herta on eesti teatri vanaema. Jah, nii just ongi. Ja mitte ainult eesti teatri tegijate, vaid ka selle teatri vaatajate ja isegi eemalt kaasaelajate vanaema.
Teadku siis kõik: tuleval neljapäeval on meie vanaemal juubel! Mis siis, et meie vanaema tegelikult juubeldamist ei kannata. Kohe sugugi mitte! Ja ähvardab selleks päevaks üldse kodunt pageda. Sel aastal lubas ta minna kohtuma lapsepõlvesõbrannadega, kellega pole 80 aastat kokku saanud.
Ennast kiita ei luba
Mingit kiitmisejuttu ei tohi ka olla. Too kriitik, kes Herta viimase rolli kohta kirjutas “särav Elviste”, tuleks kohe lahti lasta ja säärane ajaleht üldse kinni panna. Aga teiselt poolt – kui Herta ise hakkab kedagi kiitma, siis ei ole sellel enam otsa ega äärt. Siis tõstetakse kiituse objekt otse taevastesse kõrgustesse. “Super! Lihtsalt super, ma ütlen!” hõiskab Herta enamasti.
Üheainsama korra olen kuulnud Hertat ühe tüki kohta ütlevat, et polnud nagu “päris see”. Aga lisas kohe juurde, et viga oli küllap temas ja lubas esimesel võimalusel uuesti vaatama minna. Nii et meil on oma vanaemaga tõsiselt vedanud.
Muidugi räägib Herta mõnikord ka seda, et see või too roll on see kõige viimane. Aitab, küllalt juba tehtud! On tehtud muidugi – juba ainuüksi Vanemuises täitub sel aastal 50 tööaastat, enne seda veel pihutäis aastaid Pärnu Endlas. Ühe väikse pausiga. Miks pausiga? Ega minagi täpselt tea, aga ühe legendi järgi läks Herta mingil ajal teatrist ära ja töötas kuskil Pärnu sööklas. Kuni Ird läks sinna järele ja viis uuesti teatrisse, otse proovi. See oligi Herta lavakunstikool.
Kui ma aga eelmisel nädalal Hertale ütlesin, et värske lavakunstikooli diplomand Robert Annus – teatripõlvkondade mõistes lapselapselaps – pakub talle oma tükis rolli, paistis Herta imeks panevat, miks kellelgi on vaja säärase loomuliku asja juures veel tema nõusolekut küsida. “Ikka teen, miks ma siis ei tee?” ja lisas siis natuke murelikumalt: “Kui jalad ainult vastu peavad…”
Ainult suurte näitlejate kaudu on võimalik saada heaks lavastajaks, nii on kunagi Hertaga seoses kirjutanud Evald Hermaküla. Aga küllap see kehtib samavõrd iga teatriga seotud elukutse puhul. Heaks näitlejaks saab ikka suure näitleja kõrval mängides, heaks helimeheks suurt näitlejat hoolega kuulates, kriitikuks suurt näitlejat jälgides.
Olgu, aitab! Suuri näitlejaid võib olla mitu, vanaemasid on üksainus. Kui meie vanaema juubelikõnedest suurt ei pea, eks proovigem teda rõõmustada tegudega. Aga küllap ta ka meie õnnesoovid vastu võtab. Õnne! Õnne! Õnne! Kõigi laste, lastelaste, lastelaste… nimel
Sven Karja,
Vanemuise draamajuht