Juubilar Lembit Eelmäe – imeväärne ja unikaalne

Andres Keil, Eesti Päevaleht

80 aasta juubelit tähistav Lembit Eelmäe alustab peagi uue lavastuse proove.

Täna tähistab Tartus Vanemuises oma 80. sünnipäeva Eesti teatri vaieldamatu raudvara, õrna hingega mees nagu metsapull, Põrgupõhja uus Vanapagan – Lembit Eelmäe.

Teatri grand old man sündis Valgamaal ja jõudis enne Eesti teatriinstituuti astumist veel kaks aastat arstiteadust studeerida. Doktor Eelmäed Eesti ei tunne, kuid sedavõrd rohkem tunneb ta näitlejat, kes läks pärast instituudi lõpetamist 1951. aastal tööle Pärnu teatrisse ja sealt 1957. aastal Vanemuisesse.

Tõsi, vähemalt üks, vähemalt kaudne kokkupuude ulmelise arstiteadusega on Eelmäel ka sellest sajandist, kui ta mängis René Vilbre ja Peeter Sauteri lühifilmis “Armas tuss 50 aastat hiljem” koos oma kauaaegse lava- ja elupartneri Herta Elvistega. Nad mängisid praeguseid kolmekümneseid viiekümne aasta pärast. Neid, kellel kiire elu ja karjäär on titetegu seganud, kuid kellel meditsiin lubab seda teha ka kaheksakümnestena.

Otsus “roppkirjanik” Sauteri puritaanide jaoks obstsöönse stsenaariumi järgi vändatud filmis kaasa teha on ometi omaette märk sirgeselgse vanahärra vabast meelest ja avarast maailmapildist. Ja nagu ta ise on öelnud: “Mind on alati ümbritsenud noored inimesed.”

Nõndasamuti pole ka ootamine näitleja Eelmäele võõras. Sest olgem ausad, tema lavakarjääri algust pole kuidagi võimalik iseloomustada kui plahvatuslikku ja glamuurset. Pigem kui leebelt tagasihoidlikku. Kuni… Kuni tulid 1970-ndad ja Jaan Tooming. Ja tulid rollid lavastustes “Põrgupõhja uus Vanapagan”, “Veli Joonatan”, “Polonees 1941”. Sealt sai tähelend alguse. Nüüd juba vastuvaidlematult ja tiibu kärpimata.

Kirjutab värsse

Tartu ja Vanemuine oskavad oma vanahärrasid hoida, nii astub sirgeselgne ja avala olekuga “Lemps”, kes on nüüdseks nii Tartu linna aukodanik kui ka Vanemuise hõbemärgi kavaler, uhkesti Helend Peebu kõrval olematul, kuid ometi olemasoleval Auväärsete Trepil.

Niisamuti kui teatrikoridorides, proovisaalides ja laval. Kui veel hiljuti esitas ta koos Elvistega – Hertakesega – väikeses majas kahetunnist duotükki “Vladimiri väljak” ja tõmbas Kivirähki “Romeos ja Julias” Oskar Moonina uljalt lõõtsa, mängis Kutuzovit “Sõjas ja rahus” ja Bakuninit “Utoopias” ning Berliozi “Meistris ja Margaritas”, siis praeguseks on need tükid Vanemuise mängukavas oma otsa leidnud.

“Teater on kaduv kunst, teed oma loo ära ja kaod,” ütles näitleja selle kohta ühes kunagises usutluses. Leplikult ja muigega suunurgas. Need tükid on küll lavalt maas, kuid kadumise aeg ei ole Lembit Eelmäe enda jaoks kaugeltki veel käes. Neil päevil alustab ta proove Roman Baskini uues lavastuses “Lärmab ja veiderdab”. Tükis, mille rootslaste suurmees Ingmar Bergman kirjutas omamoodi sümbolina alles mõni aasta tagasi. Nii saavad Peaga Linna teatrilaval kokku kahe põhjamaa anderikkad pojad. Ja muidugi on edasi mängukavas “Sada aastat”.

Aga enne veel on tarvis täna õhtul koos üllatuskülalistega maha mängida juubeliõhtu “Vanemuise Vanapagana vahelugemised”.

Ja kes pole lugenud näitleja luulekogusid “Mu tõne mailm” ja “Tundelisi pärjavärsse”, mingu raamatukokku ja vähemasti sirvigu. Kui õhtuks Tartusse ei jõua.

Noortele näitlejahakatistele on Lembit Eelmäe teele kaasa andnud sellised read:

Ole avatud
Ole siiras
Anna endast kõik!

Nagu ta isegi on. Palju õnne!

Lembit Eelmäe
•• Sündinud 26. septembril 1927 Valgamaal Holstre vallas
•• Õppinud 1946–47 TRÜ arstiteaduskonnas 1947–51 Eesti teatriinstituudis
•• Töötanud 1951–57 Pärnu Endlas, pärast seda tänaseni Vanemuises

Tähtsamad rollid
•• Vana-Juhan (Kitzbergi “Laseb käele suud anda”), Elias (Kuusbergi, Undi ja Hermaküla “Südasuvi 1941”), Papa Direktor (Andrejevi “Sina, kes sa saad kõrvakiile”), Joonatan (Enno “Veli Joonatan”), Jürka (Tammsaare ja O. Toominga “Põrgu-põhja uus Vanapagan”), Szczuka (Andrzejewski, J. Toominga ja Heinsalu “Polonees 1945”)
•• ENSV teeneline kunstnik (1978), Eesti näitlejate liidu auliige, Vanemuise hõbemärk (2006).