Kaks «Traviatat»: Vanemuine vs Estonia
Pole just igapäevane, et meie mõlema muusikateatri laval etendub paralleelselt üks ja seesama ooper. Nüüd on see aeg käes: juba kaheksandat hooaega Estonia repertuaaris püsivale «Traviatale» (lavastaja Neeme Kuningas) lisandus ülemöödunud neljapäeval Vanemuises esietendunud Taisto Noore versioon sellest Giuseppe Verdi suurteosest.
1853. aastal esmakordselt publiku ette jõudnud «Traviata» hämmastas kaasaegseid nii oma kangelanna kui viimasele omistatud haigusega. Täna ollakse leplikumad: möödunud reede õhtul, umbes neil minuteil, kui enamik eestlastest riigitelevisiooni päevauudistest järgmise päeva ilmateadet ootas, suri kurtisaan Violetta üheaegselt nii Estonia kui väikese Vanemuise laval vahetult enne aplausitormi tiisikusse.
«Traviata» räägib sotsiaalsest ebavõrdsusest, ühiskondlikest tabudest, elupõletamisest, ning muidugi armastusest. Ja kus on palju armastust, seal luurab alati ka surm. Vanemuises avamängu ajal lavale toodud kirst visualiseeris muusikas leiduva ettekuulutuse, raamides kogu etenduse leinalindiga veel enne suurejoonelisi peostseene ning tärkavat armastust.
Kuninga käsitlus helgem
Lavastaja Taisto Noor näitas justkui näpuga. Ent millises suunas? Mis sai Violettale saatuslikuks? Oli see tiisikus, sotsiaalne topeltmoraal, ohvrimeelsus, lunastusvajadus või armastus? Jah, Violetta suri tuberkuloosi, köhides juba avavaatuses valsiviiside saatel verd, ent kas suutsid armastus ja ohver tema varasemat elu lunastada?
Neeme Kuninga «Traviata» on keskendunud rohkem elule, tema lavastuses domineerivad helgemad toonid. Violetta sureb ka Estonia laval, ent alles koos muusikaga. Eelnevates piltides valitsevad elu ja armastus. Ja kui elu lõpeb, siis pole enam midagi – elu ja surm pole kunagi korraga, mõlemale võib aga mõõtme ja tähenduse anda üksnes armastus. Sedasama näib ütlevat ka Verdi muusika.
Kaks Violettat
Nii saab mõistetavaks, miks maestro lõbutüdrukus romantilist kangelannat nägi. See julge tõekspidamine on koos ajaloolise kontekstiga kaotanud pealtnäha suure osa oma väljendusjõust. Ometi viskab «Traviata» kinda ka tänasele vaatajale. Iseasi, kas viimane seda märkab või üles korjata viitsib.
Estonia lavastuses on aastate jooksul laulnud kümmekond erinevat Violettat. Eelmisel reedel sai publik kuulda Tatjana Romanovat. Nädalapäevad varem toimunud Tartu esietendusel säras samas rollis Svetlana Trifonova.
Mõlema Venemaalt imporditud soprani voorustena tõusevad esile suhteline noorus, selge tämber ning rolli seisukohast psühholoogiliselt usutavad kehavormid.
Svetlana Trifonova suutis elama panna mõlemad Violettale kirjutatud aariad, tema hääl harmoneerus hästi tenor Jan Oja lüürilise tämbriga. Paraku jäi nüansseeritusest puudu just viimase vaatuse otsustavates stseenides.
Kavalehe kinnitusel oli Tartu esietendus Trifonovale kuulsa kurtisaani osas debüüdiks. Loodetavasti jõuab tema Violetta eeloleva talve jooksul veelgi kasvada. Sama loodan ka Vanemuise koorilt, kelle nooruslik tormakus esietendusel kohati helipilti rabedust külvas.
Estonia lavalt nähtud Tatjana Romanova oli Violettana terviklikum, ehkki ka tema helge tämber ei kanna (veel) päris kõiki tundevarjundeid (taas jäi dramaatilisusest puudu lõpustseenis). Romanova esimese vaatuse finaalis esitatud aaria+duett oli oma veenvas voolavuses aga maailmatase!
Suurima üllatuse valmistas mulle Jan Oja (Vanemuine). Juba Mikiveri «Jevgeni Oneginis» Lenskina oma lüürilise tenori maksma pannud Oja on tänasel päeval peaaegu ideaalilähedane Alfredo. Tema rollilahendus viis mind esmakordselt mõttele, et «Traviata» on vaatamata oma nimele hoopis Alfredo lugu (olgugi, et muusika kinnitab vastupidist).
Mati Kõrts, kes laulab sama osa nii Estonia kui Vanemuise lavastustes, on bel canto’s ehk Ojast küll tehniliselt parem, ent Alfredona minu jaoks liiga aristokraatlik, mänguline ja operetlik – aga see on maitse küsimus.
«Traviata» muusikalise dramaturgia suurima puudusena riivab kõrva kontrastide vähesus duettides ja ansamblites – nii tenori kui baritoni partiid on kirjutatud lüürilisele meeshäälele. Neeme Kuningas on püüdnud intriigi kunstlikult suurendada: meeldiva vaheldusena laulis tema lavastuses isa partiid hoopis autoritaarse tämbriga Rauno Elp.
Vanemuise solistide trio kolmanda liikmena esietendusel publiku südame võitnud Aare Saal oli isa rollis lihtsalt suurepärane, ent minu jaoks natuke liiga empaatiline ja pehme.
Lavastused Verdit väärt
Rahvusooperi «Traviata» oli ühtaegu nii suursugusem kui ka voolavam, mis mastaape ja lavastaaži arvestades pole ka ime. Muusikat ja soliste toetasid kunstnik Anna Konteki loodud liikuvad dekoratsioonid (keegi hea inimene võiks ainult peeglid puhtaks pesta).
Väikese Vanemuise püüne on peo- ja ballistseenideks natuke kitsas, ent tundus pärast tennisehalli «Aidat» kodusem kui kunagi varem.
Tema sobivus «Traviatale» tuli ilmsiks just teise vaatuse esimese pildi ning kolmanda vaatuse kammerlikes stseenides.
Kolmanda vaatuse modernselt lakooniline lavakujundus (kunstnik Liina Pihlak) paitas üheaegselt silma ja sundis kulmu kergitama. Vaataja pilgule avanes külmades ja elututes toonides tühi lava (valgus Ene Valge), millelt lähenev surm oli kogu eelneva toreduse pühkinud.
Seesugune modernne sümbolism laseb aga vaatajal unustada, et tegu on kurtisaaniga. Sotsiaalne mõõde ning ajastu – kui traagika sünniks vajalik kontekst – jäävad siin üleisikulise surma ees tagaplaanile. Estonia lavapilt oli lõpustseenis seevastu tavatult hele, surm jõudis Violetta haigevoodisse üksnes kujundlikult.
Armastus ei suutnud Violettat päästa, parimal juhul ehk ainult lunastada, kui selline kristlik retoorika kedagi veel üldse kõnetab. Verdi ei anna oma muusikas selget hinnangut ei talle ega tema kaasaegsetele. Seda ei kipu tegema ka kumbki lavastajatest.
«Traviata» näitab meile, et enesemüümisest eneseohverduseni on ainult väike samm. Violetta üritas pääseda ühest maailmast teise, tarbivalt elustiililt anduva armastuse juurde, ent kuulus tegelikult juba algusest peale surmale. Nagu me kõik. Aga kui paljud meist seda tõsiasja teadvustavad, kui valida tuleb sotsiaalselt determineeritud elu ning kompromissitu armastuse vahel, mis paraku tihtipeale üksteist välistama kipuvad?