Kui lõvi on laval, on teised loomad vait

Arvo Uustalu, Tartu Linnaleht

Jaanuaris Vanemuise laval viiekümnendat sünnipäeva omal tagasihoidlikul moel tähistanud uhke lakaga Hannes Kaljujärv on eluga leppinud.

Teatri au, uhkus ja südametunnistus ning “Õnne 13” talumeesstaarnäitleja Kaljujärv on varasemas intervjuus vastanud geniaalsele loomaküsimusele, et elajana oleks ta panter. Ükskõik, mida maestro või küsija selle all ka ei mõelnud, jätkub Kaljujärve loomariigi esindajatega võrdlemine ka siin. Tõsi, väga suursuguse ja esindusliku kiskjaga võrdlemine.

Lavapartnerid kuulevad naiste ohkeid

Kuigi nii mõnigi naisfänn Kaljujärve nime kuuldes ohkab, väidab mees ise, et tema ei tea sellest midagi. „Minu kuuldes ei ole keegi ohanud,” lausus maestro. Tõenäoliselt ei ole tegu mitte aastatega nõrgeneva kõrvakuulmise iseärasustega, vaid loomupärase tagasihoidlikkusega.

Aga kolleegid kuulevad. „Naiste silmad lähevad särama, kui ta lavale astub. Ja kui meid bändikaaslasi võrdluseks tuua, siis teised loomad on vait, kui lõvi lavale tuleb. Meie kuuleme neid ohkeid küll,” selgitas muusik Toomas Lunge.

Hannesega koos teatrisse sisenedes võib noorte naiskolleegide kiirgavais silmis tajuda piiritut austust, mis laieneb ka tänavatele. Erakordsele populaarsusele vaatamata jääb Kaljujärv tagasihoidlikuks: „Kui tegemist oleks klantsväljaandega, siis kaalunuksin väga intervjuu andmist. Linnaleht on rahvaleht, mida loevad ka need, kes läikivate värviliste piltidega ajakirju ei osta.”

Varasta nii kuis jaksad

Eks aastatega ole maestro lisaks lavakogemusele ja näitlejameisterlikkusele omandanud ka nii mõnegi rahvatarkuse. „Varasta nii kuis jaksad,” jagas kogenud näitleja elutarkusi ning mõtles seejuures kolleegidelt õppimist. “Areneda on alati kuhugi. Ega seepärast et kellelgi on laval tool ja laud olnud, ei pea enda etendusest noid välja jätma. Olen teinud rolle ka neis etendustes, mida on varem lavastatud: “Lendas üle käopesa”, “Nipernaadi”, “Viiuldaja katusel” Ei saa öelda, et keegi on parem või halvem. Ikka tuleb kolleegide pealt õppida.”

Perfektsionist Kaljujärv tagantjärgi ei kahetse. Iga roll ja etendus on oma aja kontekstis. “Tänapäeval on ju selline tore abivahend nagu video. Muidugi teeksin mõne rolli teisiti, aga see ei tähenda, et see praegune oleks parem või halvem kui nooremas eas tehtu. Ta oli omas ajas. Ei saa üle ega ümber, et on olemas mood. Me ei käi enam ringi nagu hipid 70ndatel, platvormkingade ja laiaääreliste kuluvatega,” räägis keskikka jõudnud Kaljujärv.

Elukogemus on õpetanud ka seda, et teatrile tuleb anda endast parim, aga mitte kõik. Praegu ei istu meister enam 24 tundi teatris ega tee peale bändiga laval olemist pikki afterparty’sid. Koju läheb.

“Mingil eluetapis oli see ehk teisiti, aga teatris ei tohikski ööpäev läbi istuda, vahepeal peab ju ka inspiratsiooni ammutama ja lillelõhna nuusutama, ilma ja inimesi vaatama. Seda majaseinte vahelt ei saa. Kui varem oli teater ehk number üks, siis praegu üks teiste oluliste asjade seas. Kui noorena oled teatri nimel nii öelda kõike nõus tegema, siis praegu mõtled pererüpes olles vahel, et mis sa ikka mässad,” mõtiskles Kaljujärv.

Vanemuise teeneline ikoon

Noorem rahvas võiks nüüd tähele panna – maestro Hannes Kaljujärv on Vanemuises töötanud 28 aastat jutti.

“Nagu on elus halvemaid ja paremaid aegu, nii ka teatril. Vanemuisel on olnud kunstilises mõttes paremaid aegu kui praegu, aga ega ma sellepärast iga kord kui kehvemini läheb ära jooksma hakka. Majanduslikult ja publikuedu mõttes on teater praegu vist kõrgseisus,” arvas otsekohese ütlemise ja olemisega Kaljujärv.

Näitleja Helena Merzini sõnul on Kaljujärv ikoon. „Eks ta ole ikoon ja eeskuju nii mõnelegi noorele näitlejale. Minu huvi teatri vastu tekkis küll enne seda kui Hannesega tuttavaks saime. Seepärast ei saa öelda, et valisin näitlejatöö just tema tõttu, aga üks põhjus, miks oma koduteatriks valisin Vanemuise, oli tema,” ütles Merzin.

Kaljujärv žurnalisti ikoonikleepimise jutu peale taevasse ei tõuse ega häbist maa alla vaju. „Ah et kas ikoon? Eit tea, kuidas välja paistab. Aga kui keegi nõnda arvab, siis selle üle on vaid hea meel. Eks näitleja mängib ikka seepärast, et publiku tunnustust saada. See on olulisem kui ordenid,” ütles Kaljujärv.

Repertuaarivalik sõltub näitlejast vaid teatud määral. Loomulikult on teatris neid tükke, millega rahul ei ole ja neid rolle, mida parema meelega ei mängiks. Töö on töö ja see tuleb teha võimalikult hästi. Ka siis, kui etenduses on kunstilisest väärtusest olulisem rahaline. Kaljujärve sõnul ei ole Vanemuine sugugi põhjas, aga paremini saab alati.

Rolli käskkirjaga

„Ei ole vahet, kas osa on traagiline või koomiline, peaasi et algtekst ja lavastus oleksid head. Samas on iga näidend omamoodi midagi väärt. Küsimus ei ole selles, kas roll on traagiline või koomiline. Roll peab olema hea, siis mängid mõnuga,” mõtiskles Kaljujärv.

Kauaaegse lavapartneri Andres Dvinjaninovi sõnul Kaljujärv päris igat rolli ikka ei mängi ka. Pigem vastupidi, selgroog täitsa tugev ja paindumatu. „Kaljujärv oli ja on ka praegu põhimõttekindel ja kompromissitu. Oli siis põhjust olla ja on ka praegu, kuigi põhjused on erinevad. Mäletan veel seda aega, kui Vanemuises toodi lavale parteikongressidele pühendatud etendusi. Kui laudalüürika ikka Hannesele ei meeldinud, siis seda ta ka ütles. Rolli võttis siis, kui seinal oli käskkiri ja jalgu vastu ajada polnud enam mõtet. Aga siis mängis ta oma osa niivõrd ebaveenvalt, et järgmine kord enam taolist rolli ei pakutud. Eks vanuse ja kogemuse kasvades muutub inimene veelgi valivamaks,” rääkis Dvinjaninov.

Kaljujärv on enda sõnul rollide läbitöötamise suhtes pigem järeleandlik: „Ses suhtes olen isegi selgrootu. Osa väljatöötamisel annan pigem alla. Tagantjärgi tundub, et vahel on olnud õigus minul, vahel lavastajal.. Ei ole kumbki jumal taevas. Annab ümber rääkida küll On ka seda olnud, et viiskümmend etendust ära tehtud, siis muudad oma karakterit. Teater ei ole nagu film, et mängid üks kord.”

Hinges tasakaal

Kaljujärv on oma näitlejakarjäärile tagasi vaadates endaga rahul. „Patt oleks mitte rahul olla. Olen mänginud päris paljusid südamelähedasi rolle, millest noorena unistasin. Samas on aastatega siginenud teatud leplikkus. See on kahe otsaga asi. Ikka peab püüdma, aga üle oma varju ei hüppa. Sulle antut tuleb jõudumööda arendada. Saatusesse usun, näitleja olen saatuse tahtel,” ütles Kaljujärv.

Maestro juubeliks taastati Vanemuises Mati Undi lavastatud „Potteri lõp”. Algul oli teatril plaan anda vaid kaheksa etendust, aga piletid läksid nagu soojad saiad. Nõnda võib etendust näha kaks korda veel ka aprillis ning suure tõenäosusega mängitakse tükki veel ka järgmisel hooajal.

Läinud suvel ostis Kaljujärved enne Alatskivit asuvale Koosale suvekodu-talu. Selline maaelu ja aeg-ajalt vaikusse vaatamine tundub talle väga ka meeldivat.
Kaljujärvel meeldib mängida rohkem teatris kui Õnne 13-s. Ja jumal tänatud.

Andres Dvinjaninov, Emajõe Suveteatri juht
Esimeste korda nägin Hannest pikali asendis. Teist korda samuti. Nagu hiljem selgus, on see tema moodus enne etendust lõõgastuda. Kui lamamisvõimalus puudus, siis istus. Vähemalt kaheksakümnendatel oli Kaljujärv pöörane tantsulõvi.
Erakordne on Hannese töösse suhtumise tõsidus ja see põhjalikkus ja nõudlikkus süveneb veelgi. Tema on esimene, kel tekst peas ning esimene, kes end rolli närima hakkab. Tema on ka positiivne näide iseseisvalt töötavast näitlejast. Samas on Hannes kelm, kes on valmis heast peast ka improviseerima. Aga seda vaid juhul, kui sellega lavapartnerile ebamugavust ei tekitata.
On kirglik perfektsionist, aga täiesti eluterve inimene, kes käib liha ja kurki turult ostmas. (Mitte vaakumpakendis Poola produkte.) Täitsa naudib mõnusat seltskonda. Ei ole kunsti tehes elust irdunud.
Hannes on jõudnud tõdemuseni, et iga asja peale ei ole vaja joosta, elus tuleb teha valikuid ning neid valitud asju tuleb teha maksimaalselt hästi.

Toomas Lunge, muusik
Hannesel on lavaline sarm täiesti olemas. Jagub nõnda palju, et sära langeb ka lavapartneritele. Aga muidu mees nagu mees ikka.
Ta on selline tüüp, et kui tõsiselt asja ette võtab, pühendub sellele täielikult. Kuuldavasti plõnnib ka kodus püüdliku järjepidevusega kitarri. Eks ikka selleks, et kui lavale saab bändiga juba tuldud, siis ei saa haltuurat teha.
Kuna Hannes on väga kohusetundlik, siis on tema tõenäoliselt see, kes laval kõige rohkem heas mõttes närveerib. Ka muusikaprojekti tehes annab ta endast parima.
Hannes on tagasihoidlik mees. Ja see ei tähenda poosetavat tagasihoidlikkust. Nii öelda inimestega räägib rõõmuba.

Helena Merzin, näitleja
Hannes on kindel. Kui lavale lähed, siis tead, et igal juhul ei ole tema see, kes võib ära kukkuda. On inimene, kelle võib toetuda.
Tähelepanu jagub tal ka. Näeb sedagi, kui naiskolleegil tuju kehva, on selle peale osavõtlik. Ka ise ei hakka oma tujusid mänguga varjama. Tema näost loeb üsna hästi välja, kas parasjagu midagi hingel, on ta väsinud või on kõik kõige paremas korras.
Aga vaatamata tema kõige paremas mõttes isalikkusele, räägib täitsa ka anekdoote.
Ta on saavutanud kindla taseme, millest alla ei lange, kuid samas jagub tal jõudu ja tahtmist edasi areneda.