Külliki Saldre suudab iseenda üle naerda

Linnaleht Ada Maltseva

 

Millal ja kuidas tekkis teil huvi näitlemise vastu?
Huvi tekkis sujuvalt teismelisena, mitte päris lapsena. Meie peres on kultuurihuvi alati olnud. Ema oli väga kunsti- ja kirjandushuviline, meil oli alati väga palju raamatuid, koju osteti kõik uus ilukirjandus. Elasime Raplas ja keskkooli ajal hakkasin pühapäeva hommikuti Tallinnas abonementkontsertidel ja õhtuti teatrietendustel käima. Ühe otsustava tõuke andis lavakunstikooli 2. lennu etendus “Näitleja sünd”, mida mängiti Rapla keskkoolis. Ja muidugi mõjutas väga Voldemar Panso “Täna mängime “Seitset venda””. See oli fantastiline lavastus, mis innustas ja tekitas minus soovi ise näitlemist proovida.

Nii et näitlejaks saamine päris lapsepõlveunistus ei olnud, aga mõningatel sündmustel on selles oma roll?
Ilmselt mõjutas minu loomust mingil määral ka elukohavahetus. Käisin siis viiendas klassis. Enne seda olin hästi aktiivne ja avatud, aga pärast kolimist muutusin üsna kinniseks, sissepoole elavaks inimeseks. Mulle sai omaseks unistuste ja kujutluste maailmas elamine. Ja võimalik, et sealt tuli ka tõuge näitlemise suunas. Selles on muidugi oma paradoks – ühelt poolt sissepoole elav noor ja teisalt lava, kus peab teiste ees avali olema. Aga laval olles on näitlejal rollikaitse peal ja seal olles saab oma sisemist elu vabamalt realiseerida.

Lavakunstikoolis olite vahepeal n-ö küsimärgi all. Miks?
(Näitleja on rääkinud, et ei läinud lavakunstikooli sisseastumiskatsetele mitte sisse saama, vaid üksnes selleks, et ta pandaks fakti ette, et tal puuduvad näitlejaeeldused. Seda siiski ei juhtunud, kuigi vahepeal jäeti ta kooli küsimärgiga.)
Teisel kursusel, kus toimus suurem väljaviskamine, oli minule antud hinnang, et ma “olen laval loomulik ja orgaaniline nagu kass,” aga küsimärgiga oli see, mis minust saab. Ma olin selline helesinine ja ebamäärane, keegi ei saanud aru, mis suunas ma arenema hakkan. Ilmselt see tekitas küsimärke, et ei mõistetud, kes ja mis ma siis tegelikult olen. Kui nii mõnedki teised kursusekaaslased ilmutasid suuremat karakteersust, siis minu juures tuli esile lapselik ebamäärasus. Ma olen ilmselt olnud kogu elu pikaldase arenguga. Minul läheb infantiilsus sujuvalt üle seniilsuseks, täiskasvanuks ei saa ma kunagi. (Naerab lõbusalt.) Selline on lihtsalt minu loomus.

Mis on kaalukam, kas anne või töökus?
Ma arvan, et anne lihtsalt peab olema, muidu ei saa seda tööd teha. Aga see, mida osatakse oma andega peale hakata ja kuhu välja jõutakse, sõltub oskusest oma andega tööd teha. Nii et mõlemad on äärmiselt olulised.

Milline on peamine tarkusetera, mille lavakunstikoolist kaasa saite?
Kõigepealt elementaarsed käsitööoskused, analüüsivõime ja oskuse oma rolliga tööd teha. Samuti nõudlikkuse iseenda suhtes, vajaduse edasi liikuda, parema, täpsema tulemuse poole püüelda, mitte leppida esimese tulemusega.

Millised tunded valdavad teid enne ja pärast esietendust?
Need sõltuvad väga sellest, milline on olnud prooviperiood, millise materjaliga on proove tehtud. Loomulikult on väsimust, aga see, kas see on nn hea väsimus või on tühjakspigistatud sidruni tunne, sõltub väga prooviperioodist. On olnud imetoredaid, ergastavaid, innustavaid ja inspireerivaid prooviperioode. Minu meelest on prooviperioode alati etendustes tunda. Kui on olnud midagi väga head ja loomingulist, siis see kajastub ka etendustes. Aga kui on olnud pingeid, mittemõistmisi ja mittelaabumisi, siis võib seegi etendusse kanduda.
Minu jaoks ja ma usun, et ka teiste jaoks oli väga inspireeriv prooviperiood siis, kui tegime Gabriel García Márquezi “Sadat aastat üksindust”. See oli päris pikk etendus, aga selle järel tundsin, et ma pole üldse väsinud, vaid valmis veel edasi tegutsema. Üks parimaid prooviperioode oli hiljuti koos lavastaja Mladen Kisseloviga. Ta on erakordselt soe, humoorikas, äärmiselt kannatlik, aga samas väga nõudlik ja täpne lavastaja. Olen õnnelik ja tänulik, et temaga koos töötada sain.

Mis teile näitlejatöö juures kõige enam meeldib?
Lühidalt öeldes see, et tänane ei sarnane eilsega ja homme ei sarnane tänasega, et ma ei tea, mis homme toimub. Mulle meeldib pidev muutumine, ootamatuste, üllatuste võimalus. Ja see, et erinevate materjalide ja rollide kaudu, millega kokku saadakse, võib avastada väga palju ka iseenda kohta. See ongi inimliku arengu teekond. Arvan, et kui ma ei oleks seda eriala valinud, oleksin hoopis teistsugune inimene. Tagantjärele tarkusena tundub mulle, et soov iseendaga paremini kontakti saada oligi võib-olla üks alateadlik tõukejõud, mis pani mind näitleja eriala valima. Selles mõttes mulle see elukutse väga meeldib.

Mida ootate lavastajalt, lavapartneritelt?
Lavastajalt eelkõige loomingulise prooviatmosfääri loomist. Ootan, et ta teaks väga täpselt, mida ta tahab. Et ma tunneks, et lavastaja valitud materjal on tema jaoks väga oluline, et ta suudaks ka näitlejaid inspireerida ja selle mõtte olulisusse kaasa haarata, ning et ta märkustega aitaks ja toetaks näitlejate otsinguid. Aga põhiline on just prooviatmosfääri loomine, kus kõik julgevad inimlikult eksida, julgevad avaneda. Ma tahaksin ise samuti olla väga toetav, mõistev, taktitundeline ja kannatlik – ma ei tea, kas mul on see alati õnnestunud –, aga kõike sedasama ootan ma ka partneritelt. Nii töötades saab kõige parema tulemuse.

Kui tähtis on teie arvates näitleja jaoks välimus? Kas eriliselt meeldejäävast välimusest on näitlejale kasu või annab nn keskpärane välimus ümberkehastumisel hoopis paremad võimalused?
Kahtlemata tuleb isikupärane välimus kasuks, filmis vast rohkemgi kui teatris. Aga kui näitleja mängib oma rolli täpselt, hingestatult, siis ta lihtsalt muutub ilusaks. See on laval minu meelest määrav, mitte niivõrd looduse poolt kingitud ilus näolapp.
Ma olen ise seda näinud. Mul ei lähe iial meelest, kuidas minu hea kooliõde Anne Paluver, kes on väga isikupärase välimusega, aga mitte just klassikaline iludus, mängis kooliajal naispeategelast Eugene O’Neilli näidendis “Saatuse heidikute kuu”, ja kui ilus ta laval oli. Hingestatus ja sisemine täpsus on minu meelest määravad, need muudavad näitleja laval ilusaks.

Millistest kriitilistest märkustest on teile näitlejana kõige enam kasu olnud?
Olen tähele pannud, et mind aitavad või ma võtan omaks märkused, mida teevad inimesed, keda ma usaldan ning kelle professionaalsus ja loomingulised tulemused mind veenavad.
Ma pean seda inimest usaldama, see on põhiline.

Kuidas saab näitleja end heas vormis hoida ja mida ise selleks teete?
Üks asi on füüsiline vorm. Minu jaoks näiteks ei ole Tartus vahemaad, mida ma jala ei käi. Mul käib füüsiline aktiivsus muidugi hooti, aeg-ajalt võtan end kokku, teen kepikõndi, olen hästi sportlik, aga siis tekib jälle must auk, kus ma ei viitsi mitte midagi teha.
Mis mind aitab ja mida ma loen samuti väga oluliseks, on huumorimeel, võime iseenda üle naerda. Mitte võtta iseennast või iseendaga toimuvat kohutavalt traagiliselt, vaid leida kõikidest asjadest ikkagi humoorikam pool üles. Mitte vaimselt alla anda, vaid tunda elu vastu huvi. (Ta lisab, et aeg-ajalt, sõltuvalt hetkeseisundist, on tekkinud tüdimus ja peast on läbi käinud mõtteid, kas võiks ehk midagi muud ka teha. Aga siis tuleb ootamatult mõni huvitav pakkumine ja tekib nn tsirkusehobuse efekt – et läheks jälle, hoolimata väsimusest.)

Kas ja mil määral saab näitleja ise oma lavateed määrata, või sõltub see ikkagi suuremas osas juhustest, lavastajatest?
Kindlasti on juhusel ja saatusel, milliste lavastajatega kokku satutakse, suur osa. Mina olen selle poolest väga õnneliku saatusega. Ma olen praktiliselt kõikide meie parimate lavastajatega saanud koostööd teha. Nn oma lavastajat mul küll kahjuks ei ole olnud, kui pidada silmas Mati Unti, kel olid omad näitlejad, kelle eest ta väga seisis ja kelle jaoks repertuaari otsis. Aga samas sain ka temaga koostööd teha ja selles mõttes olen ma väga õnnelik. Arvan, et väga tähtis osa selles, kas juhus juurde tuleb, oleneb sellest, kes inimesena ollakse, kas temaga tahetakse koostööd teha. Kas ollakse koostööaldis või eelkõige iseennast kehtestav, enesekeskne, pretensioonikas.

Mida arvate väitest “tugeva egota teatrit ei tee”?
Minu arusaamise järgi on teater ikkagi kollektiivne töö ja parima tulemuse saab siis, kui osata oma ego terviku vajadustele allutada. Ma tahaksin olla mõjus osake veenvast tervikust, minu jaoks on just see oluline. Muidugi, teatris on koos palju egosid, palju isiksusi ning see, kuidas koostöö laabub, on palju tähtsam kui iseenda ambitsioonikas realiseerimine.

On teil näitlejana eeskujusid?
Kellest ma olen rääkinud ja kellest ma ikka räägin hea meelega, on Velda Otsus. Ma olen väga õnnelik, et mind suunati pärast kooli lõppu Eesti Draamateatrisse, kus oli fantastiline plejaad isiksuslikult võimsaid näitlejaid. Näha neid töötamas ja olla koos nendega kõrvuti laval – ma nimetan seda enda magistrantuuriks.
Võimalus Veldaga koos töötada ja näha teda töötamas oli suur õnn. Ta on minu jaoks näitleja, kelles oli olemas ühelt poolt jõud, teiselt poolt haavatavus ja haprus. Ta võis mängida nii suurilmadaami kui ka lihtsat maanaist, ka padujoodikut, aga ta ei muutunud iial vulgaarseks. See oli meeletu amplituud, mille ta oli võimeline veenvalt ära mängima. Ka Aino Talvi, kellega ta mängis koos Valentin Rasputini “Viimses tärminis”. Kaks vana naist kõrvuti. Seal oli üks fantastiline stseen, mida nad tegid. Seda ehedat ja ürgset elutunnetust on raske kirjeldada, seda peab lihtsalt nägema. See on midagi, mille poole ma tahaks ka ise näitlejana püüelda.

Milliseid rolle teile kõige enam meeldib mängida?
Selliseid, milles on koomika ja traagika heas tasakaalus. Ma mängin meelsasti komöödiat, aga mulle meeldib, kui seal on muud kihistused juures. Lage ja banaalne komöödia mulle ei istu. Kahtlen, kas ma kannaks ka võimsat tragöödiat välja. Aga mulle meeldivad rollid, kus on mõlemat.

Kas olete rahul, kuhu oma näitlejateel jõudnud olete, vaatamata vähesele ambitsioonikusele?
Ma ei ole päris nõus, et ma ei ole ambitsioonikas. Mul on olnud suur ambitsioon saada endast paremaks, liikuda edasi, minu arvates on ka see ambitsioon.
Tõsi, tuntusetaotlust mul ei ole. Ma ei oska sellest ka puudust tunda, ma ei tunne selle järele vajadust. Võib-olla olen omamoodi saurus või vanamoodi mõtlemisega, aga püüdlus olla tuntud, ilma et sellel oleks mingi sisemine kate, on minu arvates piinlik. Ma lihtsalt olen omast ajast pärit, mind on nii kasvatatud, see istub mul sees ja ma ei saa sinna midagi parata.
Minu ambitsioon on see, et ma tahan ise oma tööga rahul olla. Tahan tunda seda tunnet, et “nüüd ma tabasin midagi ära!”. Seda ei ole väga sagedasti ette tulnud, aga seda on olnud. See on fantastiline, kui pärast etenduse lõppu tunnen, et nüüd vist sain pihta, midagi tuli, nüüd õnnestus. Selles mõttes olen küll ambitsioonikas.

Kas aastate jooksul on laval juhtunud mõni naljakas apsakas?
Igasuguseid asju on juhtunud. Olen paar korda lihtsalt kukkunud. “Mesimehes” oli laval väike platvorm, millel olid laud ja toolid. Kord asetasin tooli nii, et üks jalg jäi platvormist natuke üle, ja nii kui ma istet võtsin, lendasin plartsti selili. Kallis vend oli ka seda etendust vaatamas ja täheldas hiljem, et see kukkumine oli natuke liiga loomulik, see vist päris nii ei olnud ette nähtud. “Imearstis” istusin samuti toolist mööda. Aga läksin sujuvalt edasi, tehes näo, et nii see pidigi ette nähtud olema, sest mängisin natuke svipsis naist. (Ta lisab naerdes, et väikseid musti auke, kui laval tekst meelest ära läheb, on samuti olnud, aga siiani on ta ikka rea peale saanud. Päris sellist olukorda, et mitte midagi ei tule ja üldse ei tea, kus ta on, miks ta seal on ja mida ta teeb, pole tal olnud.)

Milline on olnud kõige liigutavam tunnustus, mille olete austajatelt, kolleegidelt või kelleltki teiselt saanud?
Igasugused tähelepanuavaldused on väga liigutavad. Näiteks üks käsitsi kirjutatud kiri. Keegi võttis vaevaks analüüsida oma muljeid, need kirja panna ja mulle saata, see oli väga ilus. Mind on tänaval kinni peetud ja aitäh öeldud, on lilli saadetud. See kõik on väga südantsoojendav, et inimesed võtavad vaevaks tunnustust avaldada.

Kas teil on näitlejana veel mõni unistus, mis pole täitunud?
Kui ma praegu millestki unistan, siis kõige rohkem loomerahust. Et tükk või materjal, mida me tegema hakkame, oleks hea. Et lavastaja ja kogu seltskond, kes seda teevad, on tehtavast vaimustuses, ja et on aega proovida, otsida, katsetada, eksida. Et ei oleks kohutavat kappamist, sest aeg kannustab takka. Et proovi tehes on aega mõelda, süveneda, analüüsida, mida me tegime, mis õnnestus, mis ebaõnnestus. Seda kõike ma nimetangi loomerahuks.