Külliki Saldre: võib-olla on minus liiga vähe ambitsioonikust

Õhtuleht, Aigi Viira

 

Kes on see näitlejanna, kes seriaalis “Riigimehed” karmi, kuid veetlevat Kantslerit kehastab? Ise nimetab Külliki Saldre end kõhklejaks ja enese kallal närijaks. Teatriinimesed kasutavad tema nime järel märksa intrigeerivamat kirjeldust: Eesti teatri hästi hoitud saladus.

Külliki, seesama hästi hoitud saladus, puhkeb enese kohta käiva definitsiooni peale leebelt naerma: “See on ju suurepärane! Mulle see meeldib!”. Ses väites pole võltsi, sest kui mõni Eesti teatri näitlejanna on erakordselt vähe end meedias avanud, on see tema. “Ma tean, et seda võib tõlgendada eputamisena,” poetab Külliki napilt. “On inimesed, kes meelsasti räägivad endast. Aga ma tunnen, et see ei sobi mulle. Ei saa öelda, et mind oleks intervjuuettepanekutega maha joostud. Aga ma ei saa ka öelda, et oleksin otsinud seda võimalust. Ma ei ole ka kuidagi sellest huvitunud.” Peab pausi. Ja naeratab. Malbelt.

Nüüd oled aga paratamatult orbiidil ETV “Riigimeeste” tõttu.

Kuidagi ootamatult jah, kuhjub korraga. Mitte ainult tööd. Ootamatult on tulnud ka see tähelepanu. Olen sellest tähelepanust veidi heitunudki. Ma ei arvanud, et selline reaktsioon tuleb. Aga nüüd peab sellega lihtsalt leppima ja hakkama saama.

Sinus ei ole küll sugugi primadonnadele omast esilepürgimist.

Absoluutselt mitte. Ma ütlen ausalt, et kui lavakunstikooli sisseastumiskatsetele läksin, ei läinud ma ju sisse saama. Ma tahtsin lahti saada painest. Et mind pandaks sisseastumiseksameil fakti ette, et mul puuduvad näitlejaeeldused. Tegelikult olen väga arg ja uje. Lavakooli valisin ehk sellepärast, et tahtsin endast vapramaks saada.

Kas uje neiu oli siis agar teatrikülastaja, et lavakooli ihkas?

Seda küll. Sõitsin lihtsalt pärast kooli Raplast Tallinna teatrisse ja kontsertidele ja tulin öise rongiga tagasi. Ma päris täpselt ei oska öelda, mis ajal see kõik algas, ilmselt kuskil keskkooli lõpus. Arvan, et üks tõukejõud oli lavakunstikooli II lend. Nendel oli etendus “Näitleja sünd” – etüüdide kava, millega nad käisid ka Rapla koolis. See oli intrigeerivalt põnev, mismoodi nad neid etüüde tegid. Ja samas – väga paljud on Rapla keskkoolist sesse kooli läinud. Teadsin, et selline kool on olemas. Et läheks ka.

Pärast keskkooli lõppu teadis Külliki kindlalt, et tahabki lavakooli, kuid oma vanematele ta sellest kõnelda ei söandanud:”See unistus oli nii habras, et kui valjusti välja hõikad, siis sõnud ära.” Aga et lavakooli tema lõpetamise aastal vastuvõttu polnud, tuli muud õppida. Otsus jäi viimasele minutile ja neiu viis paberid fotokooli. Tuli karm vastus:”Teil on prillid, fotograafiasse ei saa.” Aga midagi pidi ju õppima. Ja et samas koolis oli müstilise nimega eriala “postivaguni saatja”, läks tulevane näitleja sinna.

Kuidas palun see eriala nimetus kõlas?

(Naerab) Postivaguni saatja. Poolteist kuud olin seal ja siis sain aru, et see on nii-ii vale koht! Ja siis läksin oma naiivsuses direktori juurde: “Vaadake, ma ei taha seda! Lähen hoopis Pedagoogilisse Instituuti ettevalmistuskursustele…” Rääkisin kõik puhtsüdamlikult ära. Sain vastuseks: “Vaadake, kallis laps, need asjad ei käi niimoodi. Kui te siit oma paberid välja võtate, võin selle eest hea seista, et Pedagoogilisse Instituuti teie ei saa. Mitte kunagi!” See oli nagu sõjaväesüsteem – ei olnud niimoodi, et astun välja, kui tahan. Siis pakkus direktor: “Aga meil on koht fotograafias, võite sinna minna.”

Vaatamata prillidele?

Vaatamata prillidele. Jäin sinna. Kui kevadel lavakooli läksin, siis kirjutasin tõendi, et kui ma lavakooli sisse saan, kohustun lõpetama tehnikakoolis nr. 2 fotograafia eriala. Kui lavakooli tunniplaan seda ei võimalda, siis tulen sealt ära ja lõpetan ikkagi tehnikakooli. Ühel päeval jäi fotokool ikkagi sinnapaika, kuigi sellega kaasnesid ähvardused “Ma tunnen väga hästi Voldemar Pansot! Kui te seda kooli ei lõpeta, siis ma lähen ja räägin…” Kui esimene kord olin ma väga šokeeritud ja nutsin, siis teine kord olin juba vapram. Nii et viperustega see asi läks.

Oli see lavakooli sissesaamine sulle üllatus või võttis rõõm üllatuse maha?

Pigem suur rõõm. Meil oli lausa neli vooru, sest lisaks näitlejaile võeti ju eksperimentaalkorras vastu ka lavastajaid. Oleks ma teadnud, kui suur on konkurss, poleks ma julgenud minna. Tüdrukuid oli kahesaja ümber. Ja meid võeti kevadisel konkursil vastu ainult kaks.

Mida sa nüüd takkajärele arvad, miks sind vastu võeti?

Absoluutselt ei oska öelda. Kas see konkurss oli nii nõrk? Ma ei tea. Esimene kord kohtusime Pansoga, tegime välkimprovisatsioone. Olin kohutavalt väsinud, sest terve pika päeva olin ukse taga oma järge oodanud. Ei söandanud ära ka minna. Tänu sellele ehk läkski see asi vabamalt, et olin pingest nii kurnatud.

Ja see luuletus… Lugesin Kaplinski luuletust “Üks kuningas oli korda maata”. Ma tean, et eelvoorudes meeldis see Karl Aderile – papi Kaarupile – väga. Ma ei seisnud laval püsti, vaid istusin lava ääre peale ja hakkasin seda luuletust loona lugema. Ja kui ma Pansole hakkasin lugema, siis läks mul istumine meelest ära. Seisin. Siis näen, et papi Kaarup vehib Panso selja taga kätega. Mis see nüüd on? Siis meenus ja istusin, kuid suures erutuses läksid viimased salmid meelest ära. Panso ütles, et ei ole midagi.

Nii et läks leebelt?

Leebelt jah. Ja otsustavaid paarisetüüde oli kolm. Meie tegime Jüri Krjukoviga esimese korra ära ja rohkem meid ette ei kutsutud. Ja siis istusime seal tagaruumis ja praadisime omas mahlas. Tundus, et kui nüüd välja kukud, on kah loll tunne.

Mida te Krjukoviga mängisite?

Sõidab armunud paar autoga, mõlemad on väga rõõmsad. Ja kui Panso lööb käega laua pihta, siis on plaks – oleme alla ajanud lapse. Ja mis siis saab? Kuidas me reageerime?

Jüri, linnapoiss, ja mina, häbelik maatüdruk. Istusin Jüri kõrval kui tummahammas, punastasin ja kahvatasin, püüdsin lollakalt naeratada. Ja Jüri mängis – milline džentelmen, milline kavaler! Siis käis plaks ära. Jüri oli ilmselt surmani tüdinenud ja mõtles: “Kuradi idioot on mul kõrval!” Astus autost välja, registreeris juhtunu ja jäi nõutult seisma. Mina ei teinud muud, kui tulin ka autost välja, läksin vaikselt ta selja taha ja panin talle käed õlgadele. Et me jääme ka õnnetuses kokku.

Arvan, et Pansole võis meeldida see inimlik lahendus. Saan aru, et enamik lahendas selle tohutu draamaga, kaklemise ja karjumisega. Aga miks ma sisse sain, seda ei oska ma ise küll öelda.

Lavakunstikateedri VII lendu, kus Küllikiga koos õppisid Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Merle Karusoo, Lembit Peterson ja teised praegused suured tegijad, nimetatakse nüüd legendaarseks. “See on tagantjärele hinnang,” poetab Külliki. “Sellel hetkel olime lihtsalt grupp noori inimesi. Aga ma arvan, et olime õnnelikud sellepärast, et meil olid grupis lavastajad, kes pidid tegema katkendeid, ja me saime tänu sellele väga palju tööd.” Kursus tegi nii usinalt teatrit, et Toompea lava oli kogu ööpäevaks kinni pandud. “Sul võis olla öösel kella 12–2 ühe tüki proov, siis väike unepaus ja kell 4 tulid üles ja läksid uuesti.”

Milline oli tudeng Külliki Tool?

Olin väga laps ja väga ebaküps. See oli üsna ränk aeg minu jaoks. Sest suurem osa olid Tallinna inimesed, aga mina olin maatüdruk… Kohanemine oli raske. Üritasin teistega sammu pidada.

Ränk elukool?

Just nimelt. Olen oma loomult püüdlik ja tubli. Püüdsin kõik väga hästi teha. Ja leida õige vastuse. Ajapikku sain aru, et tegelikult ei ole õigeid vastuseid. On minu vastus asjadele. Selle mõistmine võttis aega.

Oli lavakool sulle avanemise aeg?

Arvan, et avanemine tuli hiljem. Pärast kooli. Teise kursuse lõpus olin ma probleem. Mind küll jäeti, aga küsimärgiga jäeti. Mäletan Panso hinnangut: “Tool on helesinine ja loomulik laval nagu kass, aga kes ta on inimesena?” Tähendab – mul ei olnud isikupära, aga kes ma olen ja mis minust võib saada, see oli küsimärgiga. Õnneks sai kolmanda kursuse alguses mängida karakterrolle, siis nägi Panso, et ehk ikka tuleb midagi, et ei ole päris eile sündinud.

Noorele inimesele on küsimärgiga koolijätt kole löök.

See oli löök küll. Ja mul oli häälega probleeme: rääkisin titahäälega. Mu hääl oli ka vaikne. Enesekindluse puudus – see kajastub hääles. Et ei kosta, ei kanna, ei kuule.

Aga siis tegime Bernard Shaw’ “Südamate murdumise maja” ja mängisime Pansole ette. Oli stseen, kus pidin plahvatama. Mängisime selle ette ja Panso ütleb: “Uuesti!” Ja “Uuesti!”. Ja “Uuesti!”. Mõtlesin: “Issand jumal, Külli, ära nutma hakka!” Teadsin, et Panso vihkab kohutavalt nutvaid naisi. Pärast öeldi mulle: “Sa oled ikka nii loll! Sa ei näinud, et talle lihtsalt meeldis!” Mul oli hääl lahti läinud, järsku kandis – talle lihtsalt meeldis ja ta lasi uuesti teha. Ja mina mõtlen: “Nutta ei tohi, nutta ei tohi!” (Naer)

Teine tegi endale kordussaadet?

Et kontrollida, kas mul teist korda ka välja tuleb. Iseennast on raske hinnata, millal see avanemine toimus. Ja kas ma üldse olen avanenud. Tegelikult on näitlejaks saamine inimeseks saamine. Endaks saamine ja iseenda leidmine.

Rolle ju muu pealt ei loo kui enda pealt.

Mille pealt siis veel?

Kui Külliki kooli lõpetas, kostis komisjonist, et ta suunatud näitlejaks Viktor Kingissepa nimelisse Tallinna Riiklikku Akadeemilisse Draamateatrisse. Selle pika lohiseva nimetuse peale karjatas tollane Tool kui pruut altari ees: “Ja-aa!” Draamateatris suuri rolle veel ei tulnud. “Aga ma olin kogu aeg töös. Pisikesed sutsud siin-seal kogu aeg. Meeletu elukool! Just professionaalses mõttes. Ma nägin niisuguseid näitlejaid laval tegutsemas!” Ühesõnaga, Külliki sai teise kooli. “See kaheksa aastat, mis ma sel olin, on lausa hindamatu. Ja samas on saatus mulle armuline olnud – väga õige oli sealt minna Ugalasse. Siis ma hakkasin juba mängima. Siis sain oma jala tugevamalt maha.”

Viljandi Ugala ajaks olid sa ilmselt juba suuremateks rollideks valmis?

Minul kestis lapsepõlv väga pikalt. Võib-olla on minu viga see, et minus on liiga vähe ambitsioonikust. Et olen vaikselt enda kõrval seisnud ja jälginud, kuidas saatus kujuneb. Ma ei ole kunagi jõuliselt midagi ette võtnud, et seda ise kujundada. Olen lasknud asjadel kulgeda. Ja saatus on mulle võimalused ette andnud.

Aga sul pole ka kehvasti läinud.

Vastupidi! Kogu selle perioodi olen õppinud. Täienenud. Ka need ajad, kui olin lastega kodus, pluss üks hooaeg, kus oli Ugalas vaid üks uus roll lepingus, ja siis, kui tükk töösse läks, mind käskkirjas polnud – see oli valus hetk. Mitte sellepärast, et rollist ilma jäin, vaid sellepärast, et pidin seda nägema käskkirjas. Minu meelest on inimlik tulla ja öelda, et sorry, sa ei mängi välja. Sel hetkel solvas mind hoolimatus. Ma absoluutselt aktsepteerin, et igal lavastajal on õigus koostada oma trupp. Olla selles valikus vaba. Ja mulle meeldib, kui mind valitakse minu enda pärast, ma ei taha olla kellegi sundvalik. Ma ei ole kunagi käinud ühtegi lavastajat palumas: “Võta mind!”

Keel ei paindu?

Ei paindu jah. Respekteerin teise valikuvabadust ega taha olla pealekäiv faktor.

Sul pole vist põhjust olla, sul on ju tööd olnud. Üle saja osatäitmise?

Ma ei tea. Ma ei ole iseenda kroonik. Ma ei ole iseennast niivõrd tähtsustanud, kuivõrd nautinud võimalust näitlejatööd teha. Võib-olla see on ebanormaalne, aga nii see on!

Teletööga pidasid küll enne “Riigimehi” ja “Pilvede all” pika pausi. Neile eelnenuist meenuvad hittlavastused “Kuninganna Maudi maa” ja “Truu naine”.

(Naer) “Truu naine” – see oli nii piinlik! Erakordselt halb! Aga mis teha, eks vigadest ka õpitakse! “Kuninganna Maudi maa” oli vist hitt küll, mulle isegi kirjutati kirju.

Kui seda tegime, tulin just oma esimeselt välismaareisilt Ungarist.

Ungari reisi raha teenisid sa vist “Kõrboja peremehe” võtteil?

Täpselt nii see oligi. Aga “Kõrboja peremees” oli hea töö – raha sai, kuid häbi ei olnud. Lembit Petersoniga tuli juhuslikult jutuks, et tahaks Ungarisse minna, aga kust raha saada. Lembit siis ütles, et tule massistseeni ja teeni. Läksingi.

Mitu päeva sa seal jaanitule massistseenis osalesid, et 400 rubla kätte saada?

Minu mälus on see üks päev.

Oled filmi vaadates ennast ekraanil märganud ka?

Ise küll end ei leidnud. Võib-olla selg korra vilksatas. (Naer)

Kuidas sulle üldse enese ekraanilt vaatamine sobib?

Ei taha! Seda “Truud naist” olen juhtunud nägema – oli seda nüüd vaja! Ei taha, ei taha! Samas – mis seal siis ikka vabandada.

Aga “Riigimehed”, mis on määratu populaarne?

Mul on sügavalt hea meel, et ta on omaks võetud. Ja et ta on oma vaataja leidnud. Mulle väga see materjal meeldis.

Kui nauditav seda teha oli – trupp on ju hea?

See oligi nauditav, et inimesed on erakordselt sümpaatsed. Ehkki ausalt öeldes oli see minu jaoks väga pingutav, sest ma olen õudselt koba kõiges selles. Teletöös on oma spetsiifika – see ei ole lavatöö.

Mis seal ikka juhtuda saab, sa ei jookse ju lihtsalt kaamerat pikali?

Ei, vaata, mul on see, et kui on käsklused ära antud, tuleb mul “Hõkk! Ma ei mäleta mitte midagi!” Ja Kantsleri teksti kantseliit on minu jaoks nii võõras! Sõnu ma tean, aga ma ei tea, mis seal taga on. Ja neid peab kiiresti ütlema! Need on võõrad sõnad –rakendusüksused, struktuurifondid… Siis püüad kramplikult neid meeles pidada. Eks ma tegin vigu ka, aga nad on kõik nii hästi kokku lõiganud, et päris häbitegu ei ole.

Vaadates küll aru ei saa, et sa seal vaevleksid.

Asi ise mulle väga meeldib. Ja mis on väga sümpaatne – paljud kolleegid on öelnud, et neile väga meeldib. See on mulle nii tähtis. Kui see seriaal on sellise resonantsi tekitanud, siis on sel tõepõhi all.

Nii Kanal 2 “Pilvede all” kui ka ETV “Riigimehed” tulid Külliki juurde juhuslikult. Endine kolleeg Piret Simson, kes tegi “Kelgukoerte” castingut, helistas mullu: “Ilmselt olin viimane variant, kedagi oli vaja leida. Mina nagu alati, kena inimene, ei oska ei-sõna öelda. Ehkki mul olid planeeritud vabad päevad, ma läksin.” Kui tuli “Pilvede all”, helistas Piret jälle. Külliki läks. Sestap pole ka üllatav, et muidu polnud teda pikka aega teles nähagi ja siis korraga kahel kanalil. “See on nii lihtsalt läinud. Tänu Piretile, ja tänu ka iseendale, et ma ikka jah-sõna ütlesin.”

Ehkki sa ei ütle naljalt ei-sõna, oled sa väga nõudlik näitlejanna. Ei täida kõiki lavastaja käske, vaid kahtluse korral nõuad aru.

Põhimõtteliselt küll. Võib-olla on ka see, et olen lavastajakooli läbi teinud – meil olid ju erialatunnid lavastajaga koos. Mingil määral olen ka iseenda lavastaja. Ma tahan ikka väga täpselt teada, mis põhjusel ma midagi tegema pean. Ma ei saa niimoodi teha, et lihtsalt teen. Ma pean leidma sisemise põhjenduse. See lihtsalt istub mul sees.

Sinu ampluaa on aga ääretult lai – ühelt poolt psühholoogilised rollid, teisalt – näiteks “Heliseva muusika” majapidajanna…

Noh, ja lavastuses “Sekstett ? la carte” mängisin naiivset daamikest. Ja mis mul väga meeldis mängida, oli joodik Anna lavastuses “Tähed hommikutaevas”. Pärast tulid järjest sellised naised: “Suurema kurbuseta” joodik-ema ja “Imearstis” olin ka alkoholiprobleemidega naine. Kui tuleb, siis järjest.

Kokkuvõttes – mina olen väga oma näitlejasaatusega rahul. Saatus on mind siiamaani hoidnud. Tunnen ennast praegu teatris vajalikuna. Mul on “Maetud laps”, “Gorgo kingitus” ja “Helisev muusika”. Ja nüüd tuleb siis “Tabamata ime”. Eelmise hooaja lõpuga läksid mul tükid praktiliselt järjest maha ega jäänud midagi. Nüüd tuleb jälle peale. Ja ausalt öeldes ma rohkemat ei taha. Ma ei jõua! (naer)

Siis saad muid asju teha, kui ei pea igal õhtul laval olema.

Mida vanemaks saad, seda rohkem vajad aega taastumiseks. Aega iseendale. Ja ma olen tõesti see natuur, kes vajab üksindust. Ma jään haigeks, kui ma ei saa iseendaga olla.