Liiga laisk, et edev olla

Veiko Märka, Eesti Ekspress

Veiko Märka kohtus Vanemuise näitleja Ott Sepaga, kes lavastas Vanemuises oma esimese näidendi ja keda teatrikauged ringkonnad peavad eksimatult Eesti esimeseks rullnokaks.

Kui lüüa interneti otsingumootorisse sisse sõnad “Ott Sepp”, vaatab meile kõigepealt vastu filmi “Malev” kodulehekülg. Seal on kirjas filmi teise peaosalise Märt Avandi lühike, kuid ammendav iseloomustus Sepa kohta. “Väike inimene nii kehalt kui vaimult” ja “tuim, hall ja üksik nagu elektripost” on ehedamad näited sellest.

Kohtun Ott Sepaga Tartu kesklinna Ristiisa pubis. Näitleja köhib ja vabandab, et tal on hääl ära. Oli just haige.

Sepp kommenteerib: “See jutt on otsast otsani vale. See on Avandi hädise või olematu fantaasia hale vili. Tegelikult ma isegi olen tuim, hall ja üksik, aga tema jutt on ikkagi põhimõtteliselt vale.”

Sepp lükkab ümber ka esmapilgul tõesena tunduva väite, et ta on kehalt väike. “Nüüd ma olen juba kehalt suur, kuigi kehamassi indeks on vist veel normis.”

Ka vaimult olevat Sepp enda sõnul tohutu, kuigi ta oma IQd ei tea. Igatahes on see mõõtmatult suurem kui Avandil.

Avandi ise ei soovi esialgu oma tekstile midagi lisada ega täpsustada: “Minu arvamus Ott Sepast ei ole vahepeal muutunud. Kui ma sellele midagi lisaksin, läheks jutt ainult hullemaks.”

Avandi sõnul algas vihkamine esimesesest silmapilgust, kui ta Sepaga lavakooli esimesel kursusel kohtus. Praegu Endlas töötava Avandi sõnul ei aidanud asjaolu, et filmis “Malev” sai ta mängida Sepa surmavaenlast, pingeid maandada. “See valas ainult õli tulle, sest ma ei saanud ju võtetel teda päriselt mõõgaga lüüa.”

Traagika naljas ja nali ­traagikas

Lisaks üldtuntud rullnokaosadele filmides “Tulnukas” ja “Jan Uuspõld läheb Tartusse” on Sepp mänginud võlurkassi “Röövlirahnu Martinis”.

Sepp jäi kustumatult meelde ka oma lennu diplomietendusest “Asjade seis”, kus lavalt röögiti: “Kolmandas reas kohal number üksteist istub pede!”

Pede, keda mängis Sepp, tiriti lavale ja anti molli, nii et veri lendas. Seega on ta mänginud ka rullnokkade olemuslikke vastandeid, ometi ühendab kõiki neid osi Sepa ere karakteritabamise anne.

Uus ere karakterroll on Vanemuise Albee-lavastuses “Kõik aias” – teismeline poiss Roger, kes üritab spontaanselt üksi vastu seista jõhkratele hundimoraaliga kapitalistliku ühiskonna jätistele. Tõsi, tal on selle võrra kergem, et publik on viimseni tema poolt.

Suur ja mitmeplaaniline (ehkki mitte just eluline) roll ongi tal filmis “Malev”. Erinevalt mängitud jõmmidest on tema Uru filmis ka targem kui kõik ülejäänud eestlased kokku.

“Ega ma selle ajastu peale kuigi palju ei mõelnud, ikka rolli psühholoogia peale. Uru on ju tegelane, kellega vaataja ennast samastab, mõistus selles filmis. Pidin oma osa ääretult tõsiselt tegema, muidu poleks filmist ju midagi välja tulnud.”

Absurd Sepale meeldib ja absurdianekdoodid on tema meelest parimad. ““Maleva” stsenaariumis oli ka selliseid kohti, mida lugedes võis ennast ribadeks naerda. Filmis pole nad nii teravalt välja toodud.”

“Maleva” režissöör Kaaren Kaer otsis filmi peaossa ebatüüpilise välimusega kangelast. Kaer: “Stsenaariumisse oli Uru roll sisse kirjutatud hästi sirgjooneliselt, natuke igava ja sinisilmsena. Teiste taustal nägi ta liiga normaalne välja. Et seda tasakaalustada, otsisime omanäolist, tavalisest stereotüübist erineva välimusega kangelast.”

Kaera sõnul polnud Sepaga filmimisel mingeid muresid. “Ta oli kohe valmis kõike tegema. Nõudsime temalt väga palju, aga ta oli väga vastutulelik. Jättis sügava mulje, kuidas ta tihti õhtul Tartust Lääne-Eestisse võtetele sõitis. Hommikul olid võtted ja samal õhtul sõitis ta jälle Tartusse. Ei ta virisenud, oli üks lahedamaid kujusid võtteplatsil.”

Sepp rõhutab oma CVs ka teist suurt rolli – kolmandal kursusel sel ajal lavastajaks õppinud kursusekaaslase Kadri Tudre käe all näidendis “Liblikad on vabad”. Seal oli tal peaosa, pime noormees Don, kes üritab iseseisvalt elama hakata ja ema juurest teise linna kolib. “Siiamaani meenutan seda osa rõõmsa südamega. Äkki õnnestub kunagi veel teha.”

Kas Sepp praegu midagi mahukamat ei igatse?

“Ma ei kurda, sest mulle sobivad need osad, mida olen mänginud. Samas pole ma ju kunagi proovinud, kuidas mul esimene armastaja või kangelane välja tuleb. Uru ju hästi laias laastus oligi seda, ehkki terve film oli naljavõtmes. Teised tegelased rebisid karaktereid ümber minu, mina pidin olema mõistuse hääl nende keskel.”

“Võib-olla ongi nii, et minu traagika seisneb naljas ja minu nali traagikas,” ütleb näitleja ja lisab, et teeks edaspidi hea meelega vahelduseks mõne tõsise osa.

Ja esimese armastaja rollis tahab ta enda kõrval näha Eesti kõige ilusamat näitlejannat. Ta ei tea veel, kes see on: “Tuleb teha casting, siis ma vaatan üle, keda tahan.”

Koomiline talent hakkas Sepas tema enda sõnul avalduma vaikselt ja märkamatult kooli ajal ning areneb praegugi edasi. Pärit on ta Pelgulinnast. Sealse rahvamaja näiteringi läks viis aastat vanema õe Mari eeskujul. Õel sai ühel hetkel näitlemisest villand, Otil mitte. Kooliteatrite festivalidel sai vähemalt kaks auhinda.

Keskkooli lõpetas Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumis. Just tema koolituleku aastal moodustati esimene teatriklass, kus Lembit Peterson ja teised korüfeed ei õpetanud mitte niivõrd näitlemist kui teatri alustõdesid. Sealt läks otse edasi lavakasse, mille lõpetas XXI lennu koosseisus 2004. Suguvõsa on olnud suhteliselt kultuurikauge, kõige lähem kuulus sugulane – vanaisa vanaonu pojapoeg – oli Mati Unt.

Õde Mari (Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ­osakonnajuhataja) mäletab, et Ott tahtis juba kolmeaastaselt näitlejaks saada ja mingist muust ametist pole ta iial unistanud. “Kodus ta küll ei näidelnud. Oli vaikne, toimetas oma tegemisi, armastas lugeda.”

Mari usub, et Ott oli temast andekam: “Mina olin väljapoole suunatud, armastasin esineda. Aga näitlejad saavad ikka nendest, kes rahulikult, vaikselt, sihikindlalt tööd teevad. Kui vend lavakasse sisseastumiseksameid tegi, püüdsin talle vanema inimesena vaikselt kõrvalt aru pähe panna. Et sinna tuleb pool Eestit kokku, juhuks, kui ta sisse ei saa, tuleb kusagile mujale paberid sisse viia. Tema vastas: “Ei vii ma kusagile, ma saan sinna kooli sisse.””

Tubli õpilane Ott ei olnud. Ta tunnistab: “Minu kõige suurem nõrkus on see, et ma olen ikka tohutult laisk. Ma olen liiga laisk, et isegi edev olla. Kõik hüved, mis mulle praegu osaks on saanud, on tulnud lihtsalt vedamise tõttu, ise pole palju pingutanud.”

Tartus lubati tööd ja raha ­nagu löga

Filmitõest erinevalt on elutõde selline, et Tartusse ei tulnud mitte Jan Uuspõld, vaid Ott Sepp. Kas filmis on midagi tema jaoks tuttavlikku?

“Mitte päris, aga mõningad momendid on samad. Draamateatrist lahkumine, Mäeotsa tööpakkumine. Tegelikult ma tahtsin kohe pärast kooli lõppu Tartusse tulla. Siia mind ei kutsutud, pidin minema Vanalinnastuudiosse, mis läks tuksi. Draamateatris ei olnud mul ligi kaks aastat mitte kuraditki teha. Kõik minu kursuseõed ja -vennad, kes Draamateatris olid, läksid sealt minuga ühel ajal ära.”

Tartus lubati Sepale tööd ja raha nagu löga. “Tulin siia suure hurraa ja rõõmuga!”

Praegu on Sepal roll lavastustes “Teatriparadiis”, “Kõik aias”, “Hüppajad”, “Lotte reis lõunamaale”, “Lumekuninganna”. Tegemist on meeletult, üks asi lõpeb, teine algab, vahepeale tuleb kolmas. Sepp valiti mullu koguni aasta vanemuislaseks, kuigi ta ei jõudnudki teatris tervet aastat tööd teha. Sepp ise arvab, et suur tunnustus langes talle osaks tema uskumatu sarmi pärast. Koos sellega kingiti uhke Dieseli kell, millega ta nüüd Ristiisa pubis laiab.

“Lähemas tulevikus tahaksin mängida tingimusteta ja põhimõtteliselt kurja tegelast, kes ainult tapab, põletab ja vägistab.”

Siis uurin, keda Sepp mängida ei taha. Millistesse rollidesse ta oma õudusunenägudes satub?

“Harilikult näen õudusunenägudes, et olen laval ja ei tea, keda ma ­mängima pean. Olen sinna lihtsalt lükatud, ei tea, mis tükk on ega tea teksti. Publik vahib mulle vastu, kõik partnerid on juhuslikult lavalt uttu ­tõmmanud. Aga muidu on iga roll hea. Kui on igav ja halb roll, tuleb see lihtsalt pea peale pöörata ja vaadata, ehk on seal midagi muud peidus.”

Märtsis esietendus Sadamateatris Sepa esimene lavastajatöö – “Kass, kes kõndis omapead” Rudyard Kiplingi muinasjutu alusel. Esimeseks tööks igati sobiv materjal, kuna käsitleb eriti ürgseid ja põhimõttelisi elutõdesid.

“Valik toimus üsna valutult. Võtsin pikemalt mõtlemata vastu pakkumise teha lastetükk. Pärast hakkasin mõtlema. Kulno Süvalepa dramatiseering oli pikk, aga üpris demagoogiline. Kärpisin seda kõvasti, kirjutasin ümber, üritasin näpuga näitamise ja moraliseerimise tooni kõrvaldada. Mees oli täiesti loll ürgmees – nagu ahv. Naine on algusest peale intelligentne, kusjuures ei seletata ära, miks see nii on. Siis ta hakkab meest õpetama stiilis “pudistada ei tohi” ja “vaata nüüd ilusasti”. Kiplingul polnud absoluutselt midagi sellist sees, tema lugu on hoopis muud kui titadele ninnu-nännutamine. Aga need olulised kohad olid Süvalepa tekstis ka olemas. Tahtsin sälilitada atmosfääri ja enam-vähem see mul ehk ka õnnestus.”

Selgitan, et mulle tundus näidendi Mees Naisega võrreldes ikkagi väga rumal ja primitiivne ning lisaks sarnanes absoluutselt Jaak Johansoniga. Aga et nüüd ma mõistan: süüdi pole mitte lavastaja, vaid dramatiseering.

Sepp: “Mingi kriitika ilmus, kus räägiti minu lavastusega seoses feminismist. Minge õige perse.”

Sepp lisab naerust lämbudes, et Jaak Johanson on väga tore ja mingit kavatsust teda parodeerida tal polnud. “Aga kui nüüd selle pilguga mõelda, siis muidugi oleks Mehele võinud kitarri ka kätte anda.”

Praegu Sepp loomi ei pea, lapsepõlves on peres olnud kassid, koerad ja merisead.

Uus kultuuriminister ­kergendab lavalolemist

Kui on palju tööd, on vaja ka täisväärtuslikku lõõgastumist. Sepp: “Eks ma teen kõike seda, mida ikka tehakse. Käin kinos, teatris, loen raamatuid, puhkan, joon ennast täis, möllan tuttavatega ringi, vahetevahel käin kalal.”

Lemmikbaari Sepp ei oska öelda. Tavaliselt jõuab ta õhtu jooksul neli-viis kohta läbi käia. Veel ei ole Tartu ­tavaline häda, igal sammul samade nägude nägemine, talle mõju avaldanud. “Aga eks ma leian siis selliseid kohti ka, kus keegi mind ei tunne.”

Sõbratari Sepal ei ole. “Siiamaani polnud eriti aega eraeluks. Aga nüüd võtan tõsiselt ette.”

Sepa rollide mitmepalgelisusest hoolimata on ta kõige rohkem meelde jäänud rullnokana. Õigupoolest on see laiem kultuurinähtus, sest “Sipelga 14” Aiku ja Pets on samuti märksa eredamad ja koomilisemad kui isegi sama sarja muud tegelased.

Mis neis rullnokkades siis nii erilist on?

Sepp: “Rullnokk on täpselt praeguse hetke ühiskonna elementaarne osa. Kõik teavad neid, kõik on näinud, kõik saavad aru. Ja kõik naeravad. Või siis vihkavad. Ükskõikseks ei jäta nad kedagi. Meedia on sellele samuti kõvasti kaasa aidanud nendestsamadest filmidest rääkimisega ja stereotüübi kinnistamisega.”

2000. aastast on Sepp Reformierakonna liige. “Keskkooli ajal tekkis korraks huvi poliitika vastu. Tegelikult olen praegu üsna apoliitiline, lihtsalt kuulun sinna edasi. Aga kui kedagi väga huvitab, siis jah, ma valin ka praegu Reformierakonda.”

Sepp tunnistab, et loomulikult on nüüd parem ja kergem näidelda, kui erakonnakaaslane sai kultuuriministriks. “Ma ütleksin, et 40 kuni 42 protsenti kergem on laval mängida, kui ma tean, et kultuuriminister on Laine Jänes.”

Ristiisa pubi on meie jutu ajal juba rullnokki või neid eeskujuks pidavaid embrüonaalseid jõmme täis (ilmselt meeldib neile see koht maffiastiilis sisekujunduse tõttu). Aeg-ajalt lendab mõni neist ümberkukkuvate toolide saatel koleda kolinaga laua alla, mis üldist meeleolu kõvasti tõstab ning meie juttu emotsionaalse foonina rikastab.

Lõpuks on Ott Sepa hääl juba täiesti ära.

Aga samal õhtul tuleb tal “Teatri­paradiisis” Altermanni mängida.