Marilyn teeb vahel ka meest – Nukitsameest

“Näe, Nuki!” hüüab üks põnevil põnn pimedas teatrisaalis, kui Nukitsameheks kehastunud sasipäine ja sarvedega Marilyn Jurman (24) end lõpuks ometi lastele näitab.

Tegelikkuses aga nägus ja tegus Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia produkt Marilyn Jurman on jõudnud peale lavalaudade ka telesse ning kinolinale. Ja nagu sellest oleks veel vähe, teeb ta bändi nimega Forthee.

Noor näitlejatar mängib ja laulab Vanemuise teatri “Nukitsamehes”, muusikalis “High School Musical”, VAT-teatri tükis “Tarbetud inimesed” ja pärimusteatri Loomine lavastuses “Carmen Alexandrinum”. Marilyni näeb sel hooajal ka krimisarjas “Kättemaksukontor”, kus ta kehastub Sonja Sädeks, ning ta annab oma hääle 2. aprillil esilinastuvas filmis “Kuidas taltsutada lohet” tegelasele nimega Ruffnut.

Paljud projektid, milles osaled, on muusikalised, kas sa laulad mõnes bändis ka?
Ma laulan praegu Forthees (www.myspace.com/fortheeband). Meid, Sõpruse Puiesteed ja Mai Skizot saab 29. mail tulla kuulama Tapperisse. Samuti esineme 11. juunil vanalinna päevadel ning sügisel, kui kõik läheb plaanitult, juba Helsingi ühes suuremas rokiklubis Tavastias. Selleks ajaks on juba ka CD lootust.
Varem tegin bändi nimega Mantra Gora (www.myspace.com/mantragora), kuid sellega on olnud suurem paus. Uuesti saab meid kuulata 7. augustil Viru folgil.
Laulmist olen enamasti õppinud iseseisvalt erinevate õpetajate ja muusikute, nagu Leelo Talviku, Peeter Konovalovi, Aive Skuini jt abil. Praegu on mul tänu “High School Musicalile” võimalus kiusata Kaire Vilgatsit ja õppida tema käe all. Minu sooloulgumisi saab kuulata lehel www.myspace.com/lyynik.

Millist muusikat sa armastad?
Kuulan väga erinevat muusikat: folki, poppi, metal’it, rokki. Praegused lemmikud on Flyleaf, Lacuna Coil, The Gathering, The Sounds, Guano Apes, Paramore, Zemfira jt. Seega on käsil rokiperiood. Kevadega see aga kindlasti muutub.

Osalesid väidetavalt aasta halvimas filmis “Pangarööv”, kuidas kommenteerid?
Väidetavalt aasta halvim film oli “Pangarööv” siiski vaid ühe ajakirjaniku sõnul. Ma ei leia, et see oli aasta halvim film.

Räägi ka teistest filmidest, milles oled mänginud.
Ma olen osalenud filmides “Mina olin siin”, “Soovide puu”, “Püha Tõnu kiusamine” ja mitmes lühifilmis (lisainfo: http://13.uba.ee/). Enamasti olen filmidesse sattunud casting’ute kaudu või siis, kui keegi, kes on käinud vaatamas lavastusi, kus olen näidelnud, on mind kutsunud.

Kuidas näitlema sattusid?
Teadsin juba keskkooli ajal, et tahan näitlejaks saada, seega see ei olnud minu jaoks ootamatu valik. Tegelesin näitlemisega juba siis. Viljandi kultuuriakadeemiasse läksin õppima aastal 2005.

Kas oled vahel mõelnud, et näitlemine tähendab ju tegelikult valetamist?
Ei ole mõelnud. Näitlemine tähendab minu jaoks ümberkehastumist. See tähendab teiste tunnete mõistmist ning oskust neid tundeid ja omadusi iseendasse võtta ja laval välja näidata.

Et siis pigem empaatiavõimet?
Täpselt empaatiavõimet. Leian, et empaatiavõime on aluseks heale näitlemisele. Ei saaks öelda, et mul on konkreetseid eeskujusid – nooremana loomulikult oli –, aga paljud näitlejad ja inimesed, kellega ma kokku puutun, annavad oma käitumise, omaduste ning suhtumisega teatrisse mulle väga palju eeskuju. Siinkohal pean silmas näiteks oma kursusekaaslasi ja lavapartnereid.

Kas ema-isa panid sulle meelega nimeks Marilyn? Olid nad Monroe fännid?
Mu eesnime valis isa ja see on Monroe järgi pandud. Muide, ma olen mänginud ka “Marilyni” muusikalis Ugalas, mille lavastaja oli Kalju Komissarov. Tema võttis meid terve lennuga sinna tantsima ja laulma. Marilyn Monroed mängis Hilje Murel.

Kuidas oma kursust iseloomustad, kas Viljandi kooli võib võrrelda Tallinna lavakunstikooliga? Kes on veel sinu arvates teie kursuse lootustandvaimad tegelased?
Ei oska öelda, kas Viljandi kooli võib võrrelda Tallinna omaga. Paljud õppejõud olid samad kes Tallinna koolis – Peeter Raudsepp, Hellar Bergmann, Tõnu Tepandi jne. Samuti Kalju Komissarov oli väga kaua ka Tallinna kooli juht, seega usun, et sarnasusi on palju.
Ma arvan ka seda, et meil on väga elujõuline kursus. Kõik on väga head näitlejad/lavastajad.
Minu kursusel käisid peale minu Mairi Jõgi, Natali Lohk, Kati Ong, Merilin Kirbits, Maarika Mesipuu, Anatoli Tafitšuk, Johannes Veski, Karl Kena, Taavi Lepik, Rauno Kaibiainen ja Helen Rekkor. Natali ja Maarika teevad aktiivselt kaasa Rakvere teatri lavastustes, Merilin nii Vanemuises kui ka Kuressaare linnateatris, Rauno Rakveres ja Kuressaares, Johannes ja Anatoli Cabaret Rhizome’is, Kati, Karl ja Mairi lasteteatris. Loomulikult on kõigil ka ülesastumisi mitmesugustes projektides. Taavi on praegu sõjaväes ning juba kevadel saabub ta tagasi teatrimaailma.

Kas Kalju Komissarov ütles teilegi kaasa sõnad, et mitte kellelegi pole teid vaja? Mida ta võis selle all mõelda?
Kalju ütles seda meile kohe kooli alguses ja see tähendab seda, et ise tuleb vaeva näha, mitte oodata, et kõik kandikul ette tuuakse. Lõpetamisel ütles Kalju meile, et me ei taganeks oma unistustest.

Kas võid paralleele tõmmata Nukitsamehe ja enda olemuse vahel? Mida oleks lastel Nukitsamehest õppida?
Nukitsamees on laps, nagu minagi olin kunagi laps. Lapse olemus on siiras ja vahetu. Ma olin lapsena üsna lärmakas ja reageerisin kõigele väga elavalt. Usun, et see on Nukitsamehega väga sarnane. Minu jaoks õpetab Nukitsamees seda, et maailmas on palju erisuguseid inimesi ning kõik on omamoodi erilised ja oma hingeeluga. Lapsed näevad juba ise, mis neil on Nukitsamehest õppida.

Lugesin netist, et sul õnnestus viis kilo kaalu langetada… Paljudele ülekaalulistele paras pähkel. Kas võiksid oma saladust korrata?
Jõin päevas vähemalt kaks liitrit vett ja liikusin palju. Mu kaalulangus ei olnud kindlasti nii märgatav ja ma ei ole kindel, et see oli isegi viis kilo.

Kas näitlejale on tähtis olla ilus?
Näitlejale on tähtis ennast oma kehas hästi tunda. See tähendab, et iseenda jaoks tuleb ilus olla. Laval ei ole aega mõelda sellele, milline sa välja näed. See ei ole laval tähtis.