Meie laste parimad sõbrad

Anu Jõesaar, Pere ja Kodu

Lisaks lasteaia Lottale-Robinile või klassi Laurale-Markusele on kõigil Eestimaa lastel veel kaks parimat sõpra: Tom ja Anni. Pole vale öelda, et Maria Soomets (30) ja Robert Annus (25) koos Suure-Peetri ülejäänud seltskonnaga mõjutavad terve põlvkonna mõttemaailma, käitumist ja väärtushinnanguid. Nii, nagu tänaste Lottade ja Laurade vanemaid mõjutas onu Raivo ja nende vanavanemaid hunt Kriimsilm.

Maria, sinu mängitud Anniga on lapsed igal argipäeva õhtul Tomi juures kokku saanud juba 2006. aasta septembrist alates. Kas mäletad veel saatesarja loomist ja seda, kuidas sina sinna sattusid?

Maria: See oli ikkagi mõtteline jätk Buratino sarjale. Esialgu mängis Tomi Karol Kuntsel, kes oli Buratino lugudes Artemon. Meile mõlemale istus lastelavastuses kaasalöömine. Samast sarjast tuli ka noor režissöör Salme-Riine Uibo, nii et koostöö jätkus meil kuidagi iseenesest. Teiseks režissööriks tuli Elo Selirand, ja muidugi poleks see kõik mõeldav ilma Margus Saareta, kes on praegu lastesaadete vaimne isa.

Plaan oli teha midagi hästi päevakajalist ja igapäevast, mis mõjuks nagu otse-eeter. Tom ja Anni tulevad koolist ja räägivad lastega sellest, mis neid parasjagu huvitab ja mis nendega on juhtunud. Selline formaat tundus ka mulle väljakutsena, sest oli selge, et näitlejal tuleb siin olla hästi improvisatsioonialdis.

Robert asus uue Tomi ossa 2008. aastal. Kas tajusid uustulnukana, et sarjal on teatud eetikakoodeks: mida lapse rollis teha sobib ja mida mitte?

Robert: Me oleme viisakad. Me ei ropenda. Üldjuhul teietame külalisi – see on teinekord päris raske, kui mõni külaline on tegelikult omavanune. Aga üldiselt käitume vastavalt iseenda sisemistele väärtushinnangutele. Kui keegi eksib mõne viisakusreegli vastu, siis teised kutsuvad ta korrale.

Maria: Vanaema Ellen, Eedi ja rekkamees Endel võivad endale natuke rohkem vabadust lubada. Eriti vabalt käitub muidugi tolmutuust Betty, kes esindab nii-öelda beibemaailma. Käpiknukkude näitleja Margus Tabor on suur huumorisõber, alati valmis raame lõhkuma. Ja teda korrale kutsuda on – õnneks – päris võimatu.

Olen mitme saatekülalise suust kuulnud imetlust, kui hästi te suudate laste mõttemaailma sisse elada. Kui külalisel ongi enne salvestust kõhklus, kas ta ikka oskab oma tööst lastepäraselt jutustada, siis teie lapsemeelsed küsimused aitavad vastaja kohe õigele lainele.

Maria: Anni roll on minu endaga nii läbi põimunud, et neid lahku tõmmata on peaaegu võimatu. Me oleme küll näitlejad ja esitame teksti, samas hoiakud ja väärtused, mida saates esindame, tulevad ikka meist endist.
Aga mis puutub lapselikkusesse, siis näitlejad ongi üldiselt lapsemeelne rahvas. Minul on alati väga tore mängida laval igasuguseid totakaid ja kiiksuga tegelasi.

Eestis pole kuigi palju ajakirjanikke või saatejuhte nagu Maria, kes on teinud teleintervjuu kahe järjestikuse Eesti vabariigi presidendiga.

Maria: Pealtnäha sarnaneb see tõesti saatejuhi tööga, mida püüad teha läbi lapse silmade. Aga saate autorid on meist siiski nutikamad ja nad on meile teemad hästi ette valmistanud. Põhilised küsimused külalisele on stsenaariumis ette antud. Et need on väga head küsimused, saame vastuste põhjal juba ise edasi liikuda. Peamine on, et külaline end hästi tunneks.
Saatel on kaks autorit. Nende käekiri on üpris erinev ja minu meelest just tänu sellele püsib saade kokkuvõttes tasakaalus. Jaanus Vaiksoo kirjutatud osad on perekesksemad ja pedagoogilisemad. Wimbergil on rohkem uitmõtteid, mõnikord üsna ulakaid.

Robert: On juhtunud sedagi, et jätame mõne autori kirjutatud tekstiosa esitamata.

Näiteks?

Robert: No näiteks eelmise aasta lõpus me jätsime välja koha, kus kaudselt oleks kahtluse alla seatud jõuluvana ehtsus.

Maria: Selles oleme kõik ühte meelt, et saade toetab pereväärtusi. Nii mõnigi kord lõpetame saate soovitusega küsida oma vanematelt ühe või teise asja kohta, või kutsuda ema-isa kaasa midagi toredat tegema või meisterdama.

Meenutage mõnda eriliselt meelde jäänud saatekülalist.

Robert: Mulle meenub üks tore teadlane. See oli keskealine härra, kes tuli sisse, istus, silmitses oma pabereid ja nägi välja nii akadeemiline ning tõsine, et ma tõesti hakkasin muretsema, kuidas selle intervjuuga läheb. Ja niipea kui öeldi: “Kaamera, läks!”, tõusid teadlasel suunurgad kõrvuni, silm hakkas särama ning ta hakkas oma erialast jutustama tohutu huvitavalt ja lastepäraselt. Oli tore vaadata, kuidas ta teadusest rääkida oskas.

Maria: Ma mäletan ka seda meest! Kas ta mitte ei rääkinud veest? Piinlik lugu, et me ei mäleta kõigi oma külaliste nimesid – eks iga pühapäev on nagu pikk-pikk etendus, kus pauside ajal tuleb keskenduda eelseisva teksti kordamisele.

Robert: Veest jah. Ja udust?

Maria: Ei, udust rääkis üks naisteadlane… Üksvahe oli meil saadetes palju juttu füüsikast.

Robert: Väga südamelähedane oli mulle kohtumine Ilon Wiklandiga, kes jutustas, kuidas sündisid Astrid Lindgreni raamatud. Wikland tuli Eestisse vaid üheks päevaks ja leidis siiski võimaluse meie saatesse esinema tulla.

Mida lapsed teile kirjutavad ja kui palju te kirju saate?

Robert: Ikka sadu kirju saame. Ma arvan, et toimetaja vaatab posti enne läbi ja teeb mingi valiku, kuid meie kätte jõuab neid ka väga palju. Mina pean kirjad saates ilusti soravalt ja tõsise näoga ette lugema. Aga lapsed teevad nii palju kirjavigu ja teinekord on need vead nii naljakad, et ma olen sõnu dešifreerides vahel naerust täitsa laua alla kukkunud.

Maria: Praegu on hästi popp meisterdada ise ehteid, järjehoidjaid ja igasuguseid muid vidinaid – selliseid asju saame tihti kingituseks. Kõige rohkem saadetakse aga ikkagi pilte. Joonistused ja kirjad on ERRi arhiivis, aga ma olen küll mõelnud, et kui kunagi peaks saade otsa saama, palun ühe portsu endale mälestuseks.

Tegelikult pudeneb mul Anni portreid kodus ühe ja teise raamatu vahelt, aga need on kingitud mulle isiklikult, kui olen mõnes lastega peres külas käinud.

Kas sellist asja ka ette tuleb, et teie kui sõpradega jagatakse tõsisemaid muresid?

Maria: Me küll ärgitame lapsi, et nad kirjutaksid rohkem iseendast, aga siiski on palju kirju üsna ühesugused: teil on lahe saade, mulle meeldivad teie multikad. Erandiks on mõned kirjad, mida lugedes on mul tõesti pisarad kurku tõusnud. Üks laps näiteks kirjutas, kuidas ta elab kuskil üksildases kohas vanaemaga kahekesi ja meie olemegi tema ainsad sõbrad. Tegelikult on iga kiri väärtus omaette.

Missugusena paistab kirjade põhjal meie laste elu?

Maria: Minule tundub, et neil on põnev lapsepõlv. Lastel on palju hobisid ja tihti kurdetakse, et ei jää sugugi aega meie saadet vaadata. Tegude ajastu.

Kas teie enda lapsepõlve kohta võib sama öelda? Kui palju sellest peegeldub nüüd Tomis ja Annis?

Maria: Minul oli küll õnnelik lapsepõlv. Öeldakse, et kuni 12. eluaastani on lapse kujunemisel otsustav aeg, selle vanuseni ta võtab kõike hästi vahetult. Meil oli mitu maakohta, kus suviti käisime, saime palju matkata ja looduses käia. Sain üsna varakult küpseks ja tegin oma vanematele vist vähe peavalu. Seda enam, et olin Ellerheina tüdruk. Kooriproovide ja esinemiste kava oli tihe ja Tiia Loitme hoidis kõva distsipliini.

Robert: Mina olin kõige vanem laps, meie kodu oli tihtipeale nagu segasummasuvila ning me ise koos venna ja õega kah parajad kraaded. Kui võrrelda mind Suure-Peetri Tomiga, kes õpib üldiselt hästi ja käitub kenasti, siis minus oli ikka palju rohkem trotsi.

Maria: Sinu tulekuga kaasneski ootus, et sa tood saatesse vimkasid. Sul on seda poiskalikkust veel küllalt sees.

Robert: Juba kostüümidest tunneb ära, et Karol Kuntseli Tom oli mõeldud korralikumaks, näiteks ta kandis triiksärki.

Töötate mõlemad Tartus Vanemuises, kus teete kaasa mitmes lavastuses. Mis trikiga te üldse saate teises linnas elades ja teatritöö kõrvalt igal õhtul eetris olla?

Maria: Salvestus on kord nädalas pühapäeviti. Seega on meil etenduste plaan seatud nii, et pühapäev on vaba. Tavaliselt saame stsenaariumi kätte reedel, laupäeviti õpime teksti. Ja pühapäevad veedame telemajas.

Nii et kui Buratino periood juurde arvata, siis pole sul pärast kooli lõpetamist olnud ühtegi vaba pühapäeva? Viis esimest aastat sõitsid Tallinna Viljandist ja kaks viimast Tartust?

Maria: Jah, tõesti. Ma ei kujuta ettegi, mida ma vaba pühapäevaga peale hakkaksin. Võib-olla küpsetaksin pannkooke?

Kas need ühised pannkookideta pühapäevad aitasid teil ka omavahel kokku saada?

Maria: Võib-olla. Aga kes seda ikka täpselt teab, kust need kokkusaamised alguse saavad. Vast südamest.

Robert: Pannkooke sõime tihti teisipäeviti. Nii et ikka pannkookidega.

Sel aastal saate ise emaks ja isaks. Mida on lastesaate tegemine õpetanud teile endale selle kohta, kuidas olla hea lapsevanem?

Robert: Laps on õnnelik siis, kui ta saab palju mängida. Meie mängime saates palju sellepärast, et nii ongi kõige vahvam omavahel suhelda. Saates teeme tihtipeale käepärastest asjadest kostüümid ja mängime koos lastega läbi mingi uue loo, mõtte või oskuse. Nii saab kõik uus hästi selgeks, kindlasti palju paremini kui tuimalt istudes ja kuulates.

Mäng on minu meelest üldse väga tähtis. Mängides valmistab laps ennast ette olukordadeks, millesse ta satub hiljem täiskasvanuna uuesti. Kogemusest, et mängida on tore, on ka suurena palju kasu.

Maria: Meie peres on raamatud olnud suure au sees, nii et mina hakkan kindlasti lapsele lugema ja laule laulma. Kui ma praegu vennalastele külla lähen, siis tulevad nemad ikka palvega: “Loe mulle üks lugu.”

Marial on lastesaatekarjääri juba seitse-kaheksa aastat. Kui sobib nii küsida: ega see ei hakka ühel hetkel ära tüütama?

Maria: Ma olen ise selle peale päris palju mõelnud, aga ma ei ole tundnud, et see oleks mind ära tüüdanud. Ei ole ka näitlejana veel seda hirmu, et jäädki ühte asja tegema. Olen pigem mõelnud, et see on vahest üks olulisemaid väljundeid minu näitlejatöös, isegi omamoodi missioon.

Ma ei saa öelda, et olen tüdinud, pigem on tulnud juurde kindlust ja vabadust teha saates peaaegu kõike. Pean ehk vaatama vaid seda, kui kaua mul sobib veel 14aastast tüdrukut mängida. Mingil hetkel tuleks võib-olla mõistus pähe võtta ja kõrvale astuda.

KES MÄNGIVAD TOMI JA ANNIT?
Robert Annus (25) lõpetas 2008. aastal EMA kõrgema lavakunstikooli 23. lennu ning töötab samast aastast Vanemuises lavastaja ja näitlejana.
Maria Soomets (30) lõpetas 2002. aastal EMA kõrgema lavakunstikooli 20. lennu. Pärast lõpetamist töötas ta Ugalas, alates 2008. aastast on Vanemuise näitleja.