Mihkel Kütson jätab uneskõndimise teatrilavale

Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Mihkel Kütson (32) kinnitab intervjuus, et tema viies teatrihooaeg Tartus jääb ühtlasi viimaseks, sest Saksamaa ja Eesti vahet sõita on väsitav.

Mil määral on teie minek Vanemuisest pärast praeguse hooaja lõppu seotud uue teatrijuhi tulekuga?
Ma teatasin kollektiivile juba eelmisel hooajal, et ei pikenda oma lepingut kuuendasse hooaega. Vanemuisest oli mul mõttes minna lausa aasta varem. Põhjused on isiklikud.
Alates eelmisest hooajast töötan ma ka Hannoveri Riigiooperis ja töökoormus on ääretult suur. Eelmisel hooajal juhatasin ma seal kuut ooperit – kokku 57 etendust lisaks nendele, mis Tartus lavale jõudsid.
Ma tundsin, et pikas perspektiivis võib juhtuda, et ma jooksen lihtsalt tühjaks, et Hannoveri ja Tartu teatrimaja vahet sõelumine võib vähendada keskendumisvõimet, taastumisaega jääb väheks.

Saite 11. septembril 32-aastaseks. Kuidas on kulgenud teie uue eluaasta esimene nädal?
Neljapäeval tegin siin Bellini ooperi «La Sonnambula» kontsertettekande proovi, reedel lendasin Hannoveri, laupäeval juhatasin seal kontserti, esmaspäeval lendasin jälle tagasi, täna (teisipäeval – R. H.) olen «La Sonnambula» peaproovis.
Vahemaa ei ole küll eriti suur: kui hommikul kell seitse Tartust minema hakkan, olen kell kolm Hannoveris. Ometi sõitmine väsitab.

Mida teete sõidu ajal?
Kui sõidan Tartust Tallinna, on tavaliselt pime, nii et bussis ma enamasti tukun, olen poolunes. Lennukis ja rongis loen.

Mitu korda kuus niimoodi sõidate?
On erinevaid kuid. Vahel tuleb sõita kaks, mõnikord kolm korda.

Kes maksab kinni sõiduraha?
Ise maksan – see tähendab, et kogu mu Vanemuises teenitud palk läheb lennu-, rongi- ja bussifirmadele. Et aga selles teatris töötamine pakub mulle rahuldust ja ma näen, et tööl on tulemust, siis ei ole rahaline külg määrav.
Olen küll noor, aga küsimusi tekib jõuvarude jagamisel. Pere tahab ka oma aega.

Kes on teie pere?
Mul on abikaasa Jane ja kaks last. Miina Johanna käib Karlova gümnaasiumi kolmandas klassis, kahe ja poole aastane Luisa Susanna on emmega kodus.
Enne lapsepuhkusele minekut töötas Jane Hansapangas.

Kui palju olete saanud arendada Vanemuist kui muusikateatrit alates 1999. aastast, mil teid valiti kaheksa kandidaadi hulgast muusikajuhiks-peadirigendiks?
Teater ei jõua oma arengus kunagi lõpp-punkti, aga ma usun, et tööprotsess on läinud meil kiiremaks ja intensiivsemaks. Kõik teavad, et meil on vähe aega ja et on vaja jäägitult pühenduda ühe asja teenistusse.
Need ajad on möödas, kus uuslavastust kuude kaupa ette valmistati ja orkester lõputult proove teha nühkis.

Eelmisel kümnendil oli Vanemuise orkestri kohta kuulda kriitikute nurinat, paaril viimasel aastal on see kadunud. Kas see on teie teene?
Ma usun samuti, et orkester on paremini kõlama hakanud, kuid see ei ole ainuüksi minu, vaid kõikide orkestrantide teene. Orkestris on värsket verd, on soov ja tahtmine teha muusikat hästi.

Augustis 1999 rääkisite ka enese arendamise võimalusest, mida Vanemuine teile pakub. Kui kaugele olete enesearendamisel jõudnud?
Dirigendi õppimine ei lõpe kunagi.
Nagu kirurgid peavad ennast hoidma kursis uuema lõikustehnikaga, nii on ka dirigendil tarvis leida üha uusi ja uusi võimalusi oma tööd veel täpsemini, filigraansemalt teha.

Tartu kultuuri aasta aunimetuste väljakuulutamisel tänavu jaanuaris pälvisite silmapaistvaima loovisiku tiitli. Kui tähtis on teile avalik tunnustamine?
Tähtsam on see, et meie tööd siin teatris märkaks publik. Meie püüe on anda endast parim, ja parim tunnustus meile on see, kui meid tullakse kuulama.

Kui palju on aidanud teile kaasa või tekitanud ebameeldivusi eesti ja saksa meedia ning muusikakriitikud?
Ma ei ole õnneks nende hammaste vahele väga palju jäänud.
Viimane ekstreemsem näide on seoses Hannoveris esietendunud Verdi «Trubaduuri» väga radikaalse lavastusega. Seal on laval seksi ja vägivalda, jõhkrates värvides.
Publikule valmistas esietendus tõelise shoki. Saalis, kus on 1300 kohta, ei olnud ühtki ükskõikset inimest. Mõned lavastuse tulihingelised pooldajad ja vastased läksid esietenduse ajal käsitsi kokku.
Lehtedes oli samuti vastandlikke arvustusi, kus nii kiideti kui ka laideti.

Miks valisite Vanemuise kontserdihooaega avama Vincenzo Bellini ooperi «La Sonnambula», kus pole seksi ja vägivalda, pole õieti liikumistki, sest see on kontsertettekanne?
«La Sonnambula» on itaalia ooperikultuuri säravaimaid pärle, milles itaalia laulukultuur leiab oma kulminatsiooni. Ääretult tähtis oli Bellinile just hääle ilu, kogu see muusika keerleb laulja ja tema hääle väljendusrikkuse ümber.
«La Sonnambula» on just nagu loodud Vanemuise väiksesse majja meie noorte solistidega laulmiseks.

Müürilehele on pealkiri «La Sonnambula» tõlgitud kui «Uneskõndija». Valminud on film «Somnambuul», mis tegeleb režissöör Sulev Keeduse sõnul «unenäolise ajaga». Kas see on mingi märk?
Soov seda ooperit teha on mul olnud juba kaks aastat. Nüüd tundus, et see teos sobiks avama meie hooaega, aga see ei tähenda, et me ise kõnniksime justkui unes, hulbiksime sihitult.

Miks võeti «Uneskõndija» kavasse ainult üks kord, 17. septembril esitamiseks?
Alguses oli plaanis seda mängida ka Narvas, Pärnus ja Tallinnas, aga hooaja alguses muutusid mängukava koostamise põhimõtted. Alles jäi see üks ja ainumas ettekanne.

Kui tegite peaproovis vaheaja, pärlendas teie laup higist. Kui palju nõuab dirigendi amet füüsilist jõudu, kas enda vormis hoidmiseks käite trennis?
Sportimisega on mul kesine suhe.
Aga kardioloogid räägivad, et dirigeerimine ise on väga tervislik sport: ülakeha on pidevas liikumises, hingamine on tihe ja sügav, nii et üldiselt peaks see kõik südamele ja veresoonkonnale väga hästi mõjuma.

Kui tugev peab olema teatri muusikajuhi psüühika? Mis tekitab selles töös erilisi pingeid?
Vastu peab võtma otsuseid, mis ei pruugi kollektiivis alati üksmeelset rõõmuhõiset vallandada.
See tekitab kindlasti pingeid. Närvikava peab suhteliselt tugev olema.

Kas teie närvikava on korras, kas teie uned on meeldivad ja rahulikud? Unes te ringi ei kõnni?
Seni on olnud kõik hästi. Isegi väga pingelistel aegadel ei ole tagasilööke ette tulnud.

Paljud inimesed on juba praegu täheldanud sügismasendust. Kas ka teie?
Ei ole mul mingit masendust. Praegu on töökava piisavalt tasakaalustatud, ma ei ole töösse uppunud. Olen nii sügisel kui ka kevadel ikka rõõmsameelne.

On öeldud, et seoses otsusega astuda Euroopa Liitu on Eestis alanud eurokevad. Kuidas aitasite selle saabumisele kaasa teie?
Käisin eelhääletusel enne Saksamaale sõitmist. Elu näitab, et omaette nurgas pusides ei jõua kuskile.

Arvamus

Kadri Leivategija
Elleri muusikakooli direktor

Vanemuise orkestrisse on tulnud väga häid noori muusikuid. Kindlasti on tähelepanuväärne selle orkestri panus Tartu muusikaellu temaatiliste kontsertide sarjaga, mitmetes lavastustes saab aga tajuda väga kvaliteetset ooperikoori.
Seda kõike seostan ma Mihkel Kütsoni olekuga Tartus.

Kulvo Tamra
Vanemuise kontserdimaja direktor

Mihkel Kütson on vaieldamatult tugev professionaal. Kui teda ikka kutsutakse pikaks ajaks Saksamaale ooperiteatrisse dirigeerima, räägib see iseenda eest.
Vanemuise orkester ja koor lootsid temalt võibolla rohkem tööd inimestega. Näiteks Eri Klas küsis Estonias omal ajal iga päev muusikute käekäigu järele.

CV
• Mihkel Kütson on sündinud Tallinnas 11. septembril 1971.
• Lõpetas Tallinna muusikakeskkooli (1989) ning Hamburgi teatri- ja muusikaülikooli (2001).
• Täiendanud end Saksamaal ja Iirimaal.
• Võitnud auhinnalisi kohti dirigeerimiskonkurssidelt Wroclawis, Tallinnas ja Weimaris.
• Vanemuise muusikajuht ja peadirigent augustist 1999, Hannoveri Riigiooperi dirigent augustist 2002.
• Abielus, peres kaks tütart.