Nele-Liis Vaiksoo: ma pole selline, kes teistele ülevalt alla vaataks

Lähimal ajal pendeldab laulja Nele-Liis Vaiksoo ühemõtteliselt Tallinna ja Tartu vahet. Töö pärast. Praegu on pendelduse põhjuseks «West Side Story» Maria osa. Kui rolle lisandub, näeb aastane Ron Jonathan ema tuntavalt vähem kui praegu.
Vastu laupäevaõhtust etendust kõõlub Nele-Liis rõõmsalt Shakespeare’i puhvetis ning üritab samaaegselt hommikuputru süüa ja rääkida. «Õnnis tunne on kogu aeg südames, nii ilus ilm väljas!» kiidab Nele-Liis ja kolistab teetassis lusikat ringi. «Praegu on jube külm, ei saa kaua õues olla. Aga oleme Tartu-proovide ajal ka Toomemäel kambaga kelgutamas käinud.» Et osteti kelk, millest sai Ron Jonathanile sünnipäevakink ja mindi seda mäele sisse õnnistama. «Kelku me katki ei sõitnud, see ootab siiani järgmist korda,» muigab Nele-Liis. «Soovitan kõigile, kes väsinud – minge kelgutama!»
Seda ütleb Nele-Liis, kes eelmise õhtu etenduse aegu laval kukkus ning nüüd üht jalga liipab. «Ütlesin enne eilset etendust teistele, et lähen lavale naerdes ja tulen sealt nuttes,» muigab ta. «Ja kui esimese korra ära käisin, nii oligi. Kukkusin.»
Hanna-Liina kõrval teist Mariat teha tähendab sulle niiehknaa kahe linna vahel tuurimist. Kui tihti Mariat mängid?
Kord kuus hakkan mängimas käima.
Kus su jaanuaris aastaseks saanud Ron Jonathan etenduste aegu on? Lava taga?
Kodus ikka, Tallinnas. Proovide alguses oli ta mul Tartus kaasas, aga siin oli kuidagi nii raske, ja mul hakkab temast nii kahju, kui ta peaks siin lihtsalt istuma ja kuulama. Talle see ei meeldiks. Tema tahab pigem kodus olla ja mängida. Endal on samas mõte kogu aeg: kus see laps on? Alguses öeldi, et küll ikka keegi lava taga poputab, aga see käib endale närvidele, ja lapsele pole see ka kõige lahedam, et ta ühe inimese käest teise kätte käib.
Kui sa sügisel linnahallis «Hull sinu järele» proove tegid, juhtus alatasa, et saalipoolele üksi jäetud Ron ootamatult nõudlikku häält tegema asus.
Nüüd on ta juba suur ja väga viisakas poiss, kes üldjuhul teab, kuidas käituda. Avalikus kohas ta väga ei lõuga, kodus vahel ikka. Võõrastus on nüüd juba tulnud, igale inimesele ta ei naerata. Siis ongi raske aeg, kui ma lähen kodust ära. Tuleb nutt.
Kuidas ta teie jõuluaegse perekondliku Filipiini-lennureisi üle elas?
Suhteliselt valutult, Ron oli lihtsalt huvitatud, mis see kõik on. Tänapäeva lennukid on ju nii mugavad: meil oli väike beebivoodi ja siis ta seal toimetaski. Kolmteist tundi – see läks nii ruttu. Vahepeal vaatasime multikaid ja siis ta jälle tegutses edasi. Mul oli hea meel, et ta ei kisanud.

Laulja Susan Lilleväli:
Nelku on hästi hea sõber: inimene, kellele loodad ja saad ka alati kindel olla ning keda kindlalt usaldad. Jube elav tegelane. See, et ta aasta tagasi emaks sai, on teda vaid tiba muutnud – on saanud iseseisvaks. Inimesena on ta ikka Nelku, vastutust on tal nüüd rohkem, kuid oma sära ja rõõmu pole ta kaotanud. Nalja saab Nelkuga kogu aeg: olen temaga tihti tuba jaganud. Olime paras paar: riidehunnikuid terve tuba täis, nii et nende vahel pidi suisa teed lükkama. Seda aga, et ta oleks kunagigi väsinud, pole küll ette tulnud.

Kuidas sobisid omavahel Nele-Liis ja Filipiinid?
Väga lahe! Ma ei oska öelda, kuidas seal pikka aega elada oleks. Minu jaoks liig aeglane elutempo. Seal on hästi tavaline, et sul on kolm teenijat ja kõik käib läbi nende: kui tahad klaasi vett, ei tohi sa seda ise võtma minna, vaid palud teenijalt. Selleks, kuni lõpuks endale klaasi vett saad, kulub nii kaua aega. Lihtsam on ise võtma minna.
Muidu oli lahe: kas või see, et hommikul võid näha, kuidas mehed otse tänaval habet ajavad. Selline kvartalielu käib: kõik on kui üks suur pere. Mitte nii nagu Eestis, kus kõik hoiavad omaette.
Ning seal on tänaval karaoke. Kõigil on kodus oma pisike teler ja mikrofon. Et üks ajab tänaval habet ja sealsamas on karaokemasin ja keegi laulab kõrval.
Ja mitu korda sina Filipiinidel karaoket laulsid?
Pidin sellest tõesti osa võtma, sest mind oli välja reklaamitud! (naerab). Seal on üldiselt nii, et ka see, kes viisi ei pea, on ikka innukas laulja. Kellelgi pole probleemi ? la isver, ma ei julge laulda. Aga see masin annab pärast punkte ka.
Mitu punkti sul ära tuli?
Korra laulsin ja sain umbes 80 punkti. See tähendab teisisõnu «harjuta veel!». Laulsin ABBA lugu «Thank You for the Music», aga taustaks oli mingi diskovariant. Ühe sõnaga – see on uskumatu.
Kui tihti su kaasa Rommel, Euroopa muusikalides töötav laulja, vanematekodus käib?
Kahe-kolme aasta tagant. Kolmteist tundi lendu ja kolmeks päevaks kohale – kujuta ette sellist lennureisi. Kui juba minna, siis pikemaks ajaks.
Kuidas ta pere poja eestlannast kaasa vastu võttis – nägid nad ju sind esmakordselt?
Kõik olid väga sõbralikud. Me olime enne neile pilte saatnud. Lapsest olid nad nii heldinud ja vaimustatud, pildid olid igale poole juba raamituna pandud. Rommelil on õde, tema kõige noorem laps on kahekuune – käisime neid koos ristimas. Kohalikus katoliku kirikus. See oli väga suur sündmus ja kahele imikule oli tohutu party korraldatud. Õhupallide ja kookidega. Seal on kõik nii kolossaalne – ja ristimine on neile nii hirmtähtis asi.
Ristimiskleit oli kodust kaasa võetud?
Seal ei olegi ristimiskleite. Ronil oli seljas rahvuslik kostüüm: väike siidist pluus, valged püksid ja mütsike. Läksin poest ise otsima neid ristimisriideid ja pärast Rommel ütles, et olen rahvariided ostnud. Aga ilus oli.
Sõnaga – Ronist sai isa kodukohas täieõiguslik katoliiklane?
Nüüd on Ron katoliiklane. Rommel ka. Mina ei ole ristitud. Kuidagi see läks nii, et mind väiksena ei ristitud. Nüüd pole selle peale mõelnud, aga – kes teab.
Millal Rommel taas mõnes Eesti muusikalilavastuses kaasa lööb?
Ei usu, et ta seda teeb. Siin on väga raske tööd saada, kui sa eesti keelt ei räägi. Just muusikalilauljana. «Jesus Christ Superstar» oli inglise keeles, aga muud muusikalid tulevad ikka riigikeeles. Praegu teeb ta Rootsis «Miss Saigoni». Laulab inglise keeles, tiitrid on siis rootsikeelsed. Mõnda aega on nad seda mänginud, aga eks see saab seal ka varsti läbi.
Ning teie jätkate vapralt visiitabielu – üks siin ja teine teises riigis?
Praegu küll. Vahepeal käis ta Eestis, lapse sünnipäeval. Elamisluba tal pole, aga viisa saime. Mõneti totter paistab see Rommeli pikk kadalipp elamisloaga.
Meile öeldi lohutavalt, et kui muud moodi ei saa, siis 2007. või 2009. aastal on Eesti osa Schengeni viisaruumist. Midagi taolist meile seletati – et siis vähemalt 2009. aastal peaks piirid vabaks minema. Hea, et selle viisagi praegu sai. Nojah, selline on elu!

Lavastaja Ain Mäeots:
Enne «West Side Story» proove ei teadnud ma Nelkut üldse. Usaldasin neid, kes teda soovitasid. Ning olin siis meeldivalt üllatunud, sest Nelku, kes pole mingit näitlejaharidust saanud, on lihtsalt absoluutne talent. Temas on olemas see X-faktor või staarisäde. Nelkul on nii hea näitlejainstinkt, et seda on kosutav vaadata. Nagu väike kurat: nii pisike tüdruk ja laval mängib end nii suureks! Mulle õudselt meeldib tema ausus ja otsekohesus. «Pritsi, aga pritsi sappi! Mulle on seda vaja!» ütles ta mulle. Nelku on see tüüp, kellele pole mõtet mett moka peale määrida. Ta on see juhtum, kellele peab kõike otse näkku ütlema.

Gümnaasiumi jätsid sa muusikalide tegemise aegu katki, kuidas praegu kooliga on?
Noh, ma ei räägi veel midagi sellest, aga ehk võib varsti mulle lilledega aktusele tulla. Katki jäi see «Miss Saigoni» pärast. Aga see on nii kauge aeg. Oli, mis oli. Ma ei ole siiamaani osanud seda valikut kahetseda. Mu elu on praegu niivõrd kirev ja värvikas. Võib-olla siis, kui olen 40 ja räägin oma lastele, et ärge tehke seda, mida ema tegi. aga praegu olen ma väga rahul sellega, mis on. Ükski asi ei jää tegemata. Iga asi tuleb omal ajal – vähemalt minu puhul on nii.
Tööpingeid maandatakse pidudega. Kui tihe peopanija sina oled?
Ma ei leia, et see on nüüd patt, kui inimene paneb pidu. Leian, et see on väga hea, kui inimesed oskavad mõõdukalt pingeid maha võtta. Ja kui nad leiavad, et selleks on vaja pidu, siis tuleb pidu panna. Ma ei ole enam suur pidutseja. Seda on järjest vähemaks jäänud. Kõige parem ehk ongi sõpradega koos olla. Vahel mängime kaarte ja vahel võtame klaasi veini. Alati ei pea tingimata klubisse minema, hommikul kella üheksani pidu panema ning siis peavalus koju saabuma. Pingeid saab hoopis rahulikumalt maha võtta.
Millal sa viimati peavaluga hommikul koju jõudsid?
Ei mäletagi sellist asja. Viimane oli Tartus esietenduspidu, aga sai normaalsel ajal koju mindud. Võib-olla on vanusega tulnud see, et oskan piiri pidada. Noored arvavad ikka, et elame ju üks kord ja teeme kõike hästi intensiivselt.
Kõrget vanust on su 20 eluaasta juures mõistagi ohtralt.
Olen targemaks saanud ja paari aastaga on enesekontroll tugevamaks läinud. Inimesed räägivad palju ja asjadest, millest nad ei tea. Ses mõttes tuleb olla ettevaatlikum. Kuna Eesti on nii väike, siis on kerged tekkima kuulujutud, millel ei pruugi tõepõhja all olla. Tean seda nii iseenda kui ka oma sõprade pealt.
Riivavad sind taolised jutud?
Enam mind kõlakad ei riiva. Põhjendatud kriitika vastu pole mul midagi. Kui aga inimene lihtsalt lahmib, sest tuli etendusele vigu otsima, mitte elamust saama, siis sellistest inimestest ei saa mina aru. Sellest on hästi kahju.

Produtsent Mikk Purre
Tegelikult tegi Nelku kaasa juba Smithbridge Productionsi esimeses muusikalis «Kuningas ja mina». Seda sain alles hiljem teada, sest tüdrukuid oli kooris palju ja mina kõiki ei teadnud. Kuid esimene reaalne mälestus Nelkust oli «Vampiiride tantsu» ettelaulmine. Rollile oli terve parv noori tüdrukuid ja siis tuli ühel hetkel pisikene Nele-Liis ja laulis selle ära. Kõigil oli kohe arusaam, et tema peab selle osa saama. Imestasime, kuidas saab elukogemuseta tüdruk seda lugu nii mõtestatult laulda? Ja siis tulid kõik teised muusikalid. Usun, et oleme Nelkule karuteene teinud, sest «Vampiiride tants» tuli tema ellu suhteliselt otsustaval hetkel: sinnani oli ta tüdruk, kes tahtis arhitektuuri õppida ja laulis hobikorras. Läks aga teisiti ja nüüd pole ta karussellilt maha saanudki.

Kas sa end sellest ajast mäletad, kui osalesid oma esimeses muusikalis «Kuningas ja mina»?
Mäletan küll. Kuid me ei teadvustanud, et läheme linnahalli muusikali tegema. Olime nagunii oma laulukooriga sel laval olnud ja see ei tundunud midagi erilist. Vaid järjekordne tore projekt, mida koos kooriga teha.
Kui aga «Vampiiride tantsu» aegu üksi ja ilma koorita laval olid?
Siis olin liiga noor ja ei osanud sellistest asjadest mõelda, et olen nüüd üksi laval ja kuidas ma hakkama saan. Võib-olla olin liiga enesekindel. Kuid mingil hetkel oli hirm silme ees. Mäletan, kui seda rolli laulis eelesietendusel Kristine Muldma, istusin saalis ja sees kõik keeras. Selline tunne, et maailma lõpp on käes. Kui siis ise järgmisel päeval läksin, oli see suur hirm kadunud. Midagi hullu ei olnud.
Oled teinud nii pearolle kui kooriosi. Sul ei ole tekkinud tõrget a la, et paneks ainult peaosi, mitte koori?
Mitte kunagi pole mul sellist tunnet olnud. Ma pole selline, kes teistele ülevalt alla vaataks.
Sa oled ju nii lühike – ei saagi seda puhtfüüsiliselt teha.
(Naer) Ma teeksin ka «West Side’is» nende etenduste aegu koori, kui Hanna-Liina Võsa Mariat mängib, aga ajaliselt polnud võimalik proove kuidagi sättida. Aga ma ei leia, et koorilaulja on vähem tähtis kui see, kes ees soolot laulab. Minu meelest on kõik tähtsad – nii lavapoisid kui ka rekvisiitorid. Võib-olla kunagi, kui olen suur diiva, käitun ma nii (naerab laginal), aga ei usu.
Millal saab Nele-Liisist suur diiva?
Ei tea. Nagu teeks ristikesi kalendrisse ja loeks neid päevi? (naer) Ei, ma ei tea, kas üldse ongi soovi saada väga suureks diivaks! Tahaksin lihtsalt vaikselt oma asju teha.
Kunagi ei tahtnud sa lauljaks, vaid sisearhitektiks saada.
Mulle meeldib küll joonistada. Samas ei kujutaks ma ennast ette sisekujundajana: mõtteid ja ideid on nii palju, aga selline vaikne laua taga nahistamine mulle ei sobi. Ma ikka tahaksin kogu aeg ringi käia. Vähemalt praegu küll. Et pahh-pahh ja möll ja värk. Omaette ja üksi nohistada meeldib mulle aga vahel harva.
Ja eelkõige meeldib sulle lava?
Jah, ma ei tea, aga millegipärast meeldib. Kuid ma ei usu, et mu vanemad mind selle mõttega koori panid, et küll sellest kasvab laulja. See oli ikka sellepärast, et lapsel hobi korras midagi teha oleks. Aga koor oli nii lahe ja õnneks oli see ETVs, kus sai palju asju teha. See oli uskumatu kogemus.
Nii et vanemad suunasid su õigesse kohta.
Seda küll. Ma tõesti ei tea, mida ma praegu teeks, kui nad seda teinud poleks. Ning eks me ole ka nende kooritüdrukutega nii kokku kasvanud, et oleme üksteist mõjutanud. Poleks ma koori läinud, poleks ma ilmselt ka nii elav ning ehk nokitseski kuskil üksi. Mine tea.
Et siis – ei mingit nokitsemist, vaid üks pidev rabelemine?
Mu vanem vend ütles kord, kui mul hästi kiire oli, et mu elutempo on liiga kiire ja katsugu ma natuke aega maha võtta. Et elama peab rahulikumalt ja seda natuke rohkem nautima. Mõnikord ütlevad ka vanemad, et katsugu ma enda jaoks aega leida ja kas või korralikult süüa. Aga üldiselt nad ikka toetavad. Ja pole kunagi kätt ette pannud, kui kuhugi minna tahan. Nad teavad, et lähen nii või teisiti.