Sümfooniaorkestri tähtsaim mees on klarnetist

Arvo Uustalu, Tartu Linnaleht

Sügisest Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendina töötav tippklarnetist Toomas Vavilov surub rinnalt 130 kilo.
„Füüsiliselt olen paremas vormis kui iial varem. Olen suur atleetvõimlemise fänn. Kaks nädalat tagasi surusin rinnalt 130 kilo, mis on minu kõigi aegade rekord. Ka 37-aastaselt on võimalik füüsiliselt edasi areneda,” ütles Vavilov.
Joogat ja kulturismi harrastav Vavilov on vormis ka kitarristina. Väga kiire kitarristina. 1991. aasta ansamblikonkursilt „Haapsalu kevad” tuli ta tagasi parima soolokitarristi eripreemiaga, kuid meisterlikkus on aastatega veelgi kasvanud.
„Praegu on mul korralik kidra (Ibanez) ja korralik Marshali võimendus. Harjutan iga päev. Tulemuseks on kiire näpujooks. Mulle meeldib mängida kiiresti ja palju noote korraga. Lavale kitarriga aga ei kisu, sest mul ei ole selle konkreetse pilli kaudu kuulajatele midagi öelda,” selgitas Vavilov.
Klarnetivirtuoos ei ole põõsasse visanud ka oma erialapilli. Klarnetistina väga heas vormis maestro annab Vanemuise töö kõrval kontserte ja lindistab plaate. Kogenud muusikule piisavat enda vormishoidmiseks poolest tunnist harjutamisest ööpäevas. Samas paneb maestro muusikaakadeemia tudengitele südamele, et veel õpipoisi staatuses olija peab harjutama vähemalt viis tundi päevas.
„Olen võimeline lood kohe ära mängima. Pigem jääb puudu limaskesta treeningust. Pooletunnise kontserdiga probleemi ei ole. Küll võib juhtuda, et pikkadel mitmetunnistel proovidel mängu puhtus langeb,” arvas Vavilov.
Muusikaakadeemia lõpetanud Vavilov on üks väheseid, kes on pälvinud Kultuurkapitali interpreedi aastapreemia. Seda poolteist aastat tagasi.

Kihlveo peale dirigendiks

Vavilov on mees orkestrist. Kuus-seitse aastat tagasi vedas ERSO esiklarnetist sõbraga kihla, et osaleb noorte dirigentide konkursil. Toonane kogemus piirdus praegusel Vanemuise muusikajuhil taktikepiga härrasmeeste poole vaatamisega. Aga kolme parema hulka ta sai.
Teatri jaoks vastutusrikast ametit pidav Vavilov pilvedes ei hõlju ja illusioone ei tee. „Tänapäeval on nõnda, et ükskõik, kes orkestri ees ka seisab, korralik orkester mängib ikka professionaalselt. Ega siis keegi dirigendi viibutuse peale mängima hakka. Vaadatakse ikka nooti. Ka teatri muusikajuhi töö on üsna konservatiivne ning temast ei sõltugi nõnda palju, kui arvata võib. Ega peagi töötavat süsteemi lammutama,” rääkis Vavilov.
Dirigendina on Vavilov võtnud mitu korda aja maha. Ikka tundub vahel, et ei oska orkestrit piisavalt hästi juhatada.
“Tahaksin võimalikult palju juhatada sümfoonilisi teoseid, kus ka dirigendil on oluline roll. Dirigendiks olemine on aga pigem taak. On raske, kui pead orkestri kinni pidama ja midagi ütlema. Ükskõik kui palju pillimees lugu ka ei harjutaks, alati saab paremini. Dirigent näeb tervikut ka selgemalt, sest tema käes on partituur.
Minu otsuse taga Vanemuisesse peadirigendiks tulla oli kaks põhjust. Esiteks meeldib mulle ooper väga ja teiseks tunnen Vanemuise sümfooniaorkestri vastu suurt sümpaatiat,” ütles Vavilov.
Dirigendiameti tuleviku suhtes on maestro skeptiline – väga häid dirigente on üksikuid. Kui muusikud on pilli mänginud tuhandeid aastaid, siis dirigent on viimase saja aasta mood ja võimalik, et tasapisi hääbuma hakkav mood. Suurte dirigentide kõrgaeg on läbi.
Orkestri ees maestro anekdoote ja nalju ei räägi. Töö saab kiiremini tehtud. Ajakirjanikule võib: „Kunagi küsiti Mahleri käest, et mis on dirigendiameti juures kõige raskem. Te proovige kaks tundi kannad koos seista, vastanud too.”

Dressides ooperilavale ei astu

Mis puutub ooperisse, siis teksastes Vavilov lavale ei läheks. Kuigi samas ta möönab, et ajaga on ta suhtumine pisut muutunud. “Kui lauljad on ikka väga head, siis võib muud asjad ka andestada. Küll olen saalist ära läinud pärast avamängu, kui orkester alustab logisedes või solist esitab oma osa ebatäpselt,” lausus Vavilov.
16.–18. veebruarini toimuvate Euroopa ooperipäevade raames tähistavad Vanemuine ja Estonia sümboolset ooperižanri 400. sünnipäeva. Vanemuise ooperipäev saabub 17., mil teatri väikeses majas tuuakse üksnes noorte osavõtul lavale ooperimäng „Hunt ja seitse kitsetalle” ning toimub väitlus „Ooper on iganenud teatrivorm”. Õhtusel ooperietendusel astuvad teatri suures majas publiku ette solistid Venemaalt, Lätist, Leedust ja Eestist. 16.–25. veebruarini on Raekoja platsi kaupluste kohvikute akendel üleval kohalikke ooperitähti kujutav kunstinäitus. Kõik ikka selleks, et linnakodanikele ooperi olemasolu meelde tuletada.
Korraldajate seas on ka Vavilov, kes ooperi hetkeseisu ei kiida ega laida. „Oma arvamus muidugi on, aga ei taha mina selle muusikaliigi populaarsust või ebapopulaarsust ümber lükata. Saalis on endiselt publikut, kuigi etendusi võiks olla sagedamini. Päevade üks eesmärke on rohkem laste ja noorte tähelepanu ooperile tõmmata,” rääkis Vavilov.
Kui väga hea orkester võib suurepärase esituse ka dirigendita teha, siis ilma solistata ooperit ei ole. „Korralik hääl on harukordne looduse kingitus. Ja kui laval ongi väga head lauljad, siis ooperi puhul lisandub ka see võimalus, et suure masinavärgi tõttu võib alati mingi nüanss nihu minna,” rääkis Vavilov.
Eesolevatest Vanemuise suurematest ooperiprojektidest toob teatri muusikajuht välja juba märtsi algul Lauri Sirbi juhendamisel esietenduva Offenbachi „Hoffmanni lood”, septembris lavale toodava Puccini „Tosca” ning aasta pärast vabaõhulavale jõudva rokkooperi „Ruja”.
Elu Tallinna ja Tartu vahel jagav Vavilov ei ole teatris elaja tüüpi. „Teater on selline koht, millele peaks pühenduma 24 tundi ööpäevas. Minul see praegu veel ei õnnestu. Pere elab ju ikkagi Tallinnas,” ütles maestro.