Viisteist aastat Vanemuise laval

Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

Lavakunstikooli 16. lennu lõpetanud Helena Merzin-Tamm, Ain Mäeots, Riho Kütsar ja Margus Jaanovits alustasid tänavu sügisel Vanemuises oma 15. hooaega.

1994. aasta sügisel tulid Tartusse neli noort näitlejat, keda praegu võib nimetada juba kuldseks nelikuks. Vaatamata aastate jooksul eri suunast puhunud tuultele on nad sellele linnale ja Vanemuise lavale truuks jäänud.

Kui tavaliselt saavad noored näitlejad pärast kooli lõpetamist Eesti teatritelt mitmesuguseid pakkumisi, siis Kütsari ja Jaanovitsi Vanemuisesse tulemise lugu on veidi erinev. „Ain ja Helena olid juba Vanemuises paigas. Me olime Margusega kursusel vist üldse viimased, kellel polnud kindlat kohta. Ingo (16. lennu juhendaja Ingo Normet – toim.) ütles siis, et helistaksime Jürile (Vanemuise tollane draamajuht Jüri Lumiste – toim), ja siis me helistasime. Läksime kahekesi telefoniputkasse ja võtsime kõne Tartusse. „Tervist, lavakooli neljanda kursuse üliõpilane Riho Kütsar helistab. Mul on selline mure, et tahaks Vanemuisesse tööle tulla.“ Jaanovits sakutas siis kõrvalt, et „mina ka, mina ka“. „Ja mu kursavend tahaks ka tulla. Jüri ütles siis, et tulge-tulge, ja nii me tulimegi,“ meenutab Riho Kütsar 15 aasta tagust seika, mis liitis neli noort näitlejat Vanemuisega.

„Seda lugu räägib Kütsar kogu aeg, aga mina sellist asja ei mäleta. Mäletan hoopis seda, et käisime koos Tartus Jüri Lumiste jutul tolleaegses Irdi kabinetis. Mäletan veel neid Irdi-aegseid tugitoole, mis olid nii kitsad, et Kütsar ei mahtunud sinna ära ja jäi kinni,“ tuleb oma versiooniga lagedale Margus Jaanovits.

Miks otsustati Vanemuise kasuks?

Helena Merzin-Tamme puhul ei tekkinud küsimustki – Tartust pärit tüdrukuna tahtis ta kindlasti oma kodulinna teatrisse tööle.

Mäeots mäletab, et tema tahtnud juba teisel või kolmandal kursusel Vanemuisesse. „Olen Võrust pärit ja võib-olla mängis see ka kaasa,“ põhjendab ta.

Türilt pärit Kütsarile ja Võhmast tulnud Jaanovitsile oli aga Tartu täiesti võõras linn. Jaanovitsile lausa nii võõras, et ta suutis Akadeemia tänavalt Ekraani kinno minnes niimoodi ära eksida, et leidis kino asemel end ühel hetkel hoopis linna äärest. Teatri valikul sai nende kõigi sõnul määravaks eelkõige ühine minek. „Me tegime juba kooli ajal üsna palju asju koos ja saime omavahel hästi läbi,“ lausub Jaanovits.

„Ma mäletan, et mind kutsuti veel üksinda Ugalasse, aga see poleks kõne allagi tulnud. Neljakesi koos oli ikka palju turvalisem,“ lisab Kütsar.

Esimesed rollid

Oma esimesi ülesastumisi siinse draamatrupi täieõigusliku liikmena mäletavad tollased noored üsna täpselt. Merzin-Tamm ja Jaanovits nimetavad selleks osi Lembit Eelmäe kirjutatud ja Jaan Toominga lavastatud näidendis „Otsides oma saart“.

Mäeotsa sõnul oli tema esimene ülesanne Vanemuise laval mängida Prantsusmaa kuningat William Shakespeare’i näidendis „Kuningas Lear“. „Ma viibisin laval täpselt neli minutit,“ kuulutab Mäeots, kes õige pea hakkas rohkem tegelema lavastamisega. „Astusin küll näitlejaks, aga soov oli tegelikult saada lavastajaks.“ Mäeotsa esimeseks lavastuseks Vanemuises oli lastetükk „Kaval-Ants ja Vanapagan“, kus mängisid ka Merzin-Tamm, Kütsar ja Jaanovits. Sellest lavastusest sai nii mõnigi praegu tuntud staar karjäärile tuult tiibadesse. Lavastuses mängisid teiste hulgas lapsi näiteks Chalice ja Rolf Roosalu. Ka Kütsari esimene roll oli „Kuningas Learis“, kus ta mängis Kenti krahvi. „Leari esietendus oli 29. novembril 1994 ja Vanapagan tuli sama aasta lõpus, 18. detsembril,“ dikteerib Kütsar peast esietenduste kuupäevi.

„Tal tuleb kõik peast. Ta ütleb kõik kuupäevaliselt ära,“ viskab Merzin-Tamm vahele. Kütsar aga tunnistab, et tal on kõik mängitud rollid kuupäevaliselt märkmikku jäädvustatud ning enne intervjuule tulekut sirvis ta seda põhjalikult.

Erilised rollid

Kui küsida nelikult, millised on olnud nende aastate jooksul kõige erilisemad rollid, siis kipub loetelu üsna pikaks minema. Kütsari sõnul on ta teinud kokku üle 60 rolli. Umbes samasugust numbrit pakub omale Jaanovits. Mäeotsa kontol on üle paarikümne lavastuse ning Merzin-Tamm on saanud rolle 50 ringis.
Mati Undiga koos tehtud lavastusi „Meister ja Margarita“, „Laulatus“ ning „Potteri lõpp“ hindavad kõik neli kõrgelt. Hilisematest tükkidest peab Kütsar õnnestunuks „Salemi nõidu“ ja Jaanovits eelmisel hooajal esietendunud lavastust „Võta mind“. Mõlemad lisavad sellesse loetellu ka Mäeotsa lavastud „Ellingu“, kus kahe kursusevenna partnerlus töötab filigraanselt.

Merzin-Tamm toob veel eraldi välja „Kirsiaia“, mis teda väga palju muutis ja pani teisiti mängima.

Mäeotsa sõnul oli tema kõige huvitavam näitlejatöö aga Mikk Mikiveri lavastatud näidendis „Kaksteist vihast meest.“ „Minu jaoks oli kõige põnevam see, et keegi ei saanud minna rutiinset rada. Tükk püsis lõpuni välja värske ja minu meelest oli see Mikiveri üks tugevamaid lavastusi Vanemuises,“ meenutab Mäeots ning tunnistab, et oma lavastustesse osatäitjate otsimisel on ikka olnud kolm kursusekaaslast kõige esimesena peas. „Ma alustan alati nendest, muide. Muidugi on mõjutanud see, et tegu on kursusekaaslastega, aga ma lähtun ikkagi sellest, kui head näitlejad nad on. Just viimastel aastatel olen ma avastanud neis täiesti uusi tahke,“ räägib Mäeots.

Kütsar lisab, et laval on kursusekaaslastega väga mõnus koos olla. „Selline kindel ja turvaline tunne.“ Ka Merzin-Tamm tunnistab, et on kolmele kaaslasele julgenud alati rohkem loota kui ehk mõnele teisele kolleegile.

Kui püüda otsida nende nelja näitleja ühisest minevikust veel midagi, siis ei saa üle ega ümber kollektiivist „Lepad“. „No sellest ei pääse me vist mitte kunagi,“ kommenteerib Jaanovits.

„Meil oli juba lavakas trupp „Sepad“. Esitasime Arved Haugi laule,“ meenutab Mäeots. „Ja kui siia tulime, siis pandi kohe noored näitlejad tola tegema. Esimest korda astusime üles teatrikohvikus,“ lisab Kütsar. „Tegime oma kava ära ja siis oli veel küsimuste voor – et kas olete veel vaba? See projekt oli ikka väga menukas ja tõi meile veel mitu aastat raha sisse,“ naerab Jaanovits ning ei nimeta seda mitte haltuuraks, vaid tasustatud teatriväliseks esinemiseks.

Kuigi selle bändi comeback’i ei kaalu keegi nelikust, oli Kütsari sõnul neil paar aastat tagasi isegi mõte laulda vanad lood enda jaoks linti, aga asi jäi ripakile. Siiski ilmub ETV videoarhiivist kord aastas eetrisse saade, kus ansambel Lepad oma tolleaegses hiilguses rahva ette astub.

Suurim tunnustus kolleegidelt

Aastate jooksul on näitlejad kogenud kiitust ja kriitikat. Nüüd peavad nad suurimaks tunnustuseks aga kolleegide kiitust. „Mulle läks väga sügavalt hinge, kui mulle anti kolleegipreemia. Kriitikaga on aga nii, et tõsist kriitikat ju tegelikult pole ja lahmivat kriitikat pole mõtet arvestada. Me oleme nii kogenud juba. Kolleegide ja lähedaste sõprade tagasiside on olulisem,“ arvab Kütsar.

Samasuguse mõttega tuleb välja Jaanovits. „Me oleme 15 aastat seda tööd teinud. Esimestel aastatel sai loetud värisevate kätega, et mida lehes kirjutatakse, aga enam mitte. Nüüd on hea kuulda arvamust oma kursuse inimeste või teiste kolleegide käest. Kui neid suudad üllatada, siis see on palju tähtsam. Aga kõige paremini saab aru publiku pealt, kas see, mida sa teed, jõuab kohale või mitte. Meie töö väljund on ju rahvas.“

„Kogu aeg ei peagi mingit uut külge näitama. Mulle meeldib pigem see kindel kõrge latt, millest allapoole ei kuku,“ lisab Kütsar. „Mul on siiani meeles, kuidas Helena mulle „Salemi nõidades“ otsa vaatas. Ihukarvad läksid püsti. See oli lahe. Kui oma sõpradel läheb töiselt hästi, siis see rõõm on topelt.“
„Ütlen ausalt, et mul pole kunagi olnud nende inimeste pärast piinlik,“ täiendab Mäeots. „Meie asjad poleks õnnestunud, kui poleks olnud seda ühtsusetunnet. Sa võid kutsuda mängima väga erinevad inimesed, aga kui ühist tunnet ei teki, siis ei tule midagi välja. Seda ei saa kunstlikult esile kutsuda. See hakkab kusagilt mujalt, kas või sarnane huumorimeel … Me tajume elu ühtmoodi ja sellest algab palju.
Me oleme erinevad inimesed, aga on miski, millele me kõik toetume.“

Kui rääkida aga kuulsusest ja tähelepanust, siis ei arva ükski, et oleks mõnikord teenimatult varju jäänud. Küll aga ajab neid vihale see, kui näitleja ei võta talle usaldatud rolli tõsiselt.
„Minul oleks küll patt nuriseda. Olen saanud väga eripalgelist tööd teha. Ja ei olegi ju tähelepanu peal väljas. Kui seda tahaks, siis võiks minna saatesse „Tõehetk“. Kahjutunne on siis tekkinud, kui mõni hea tükk tervikuna on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud,“ arvab Kütsar.

Jaanovitsi sõnul on nemad maksimalistid. „Samamoodi nõuame ka teistelt. Ja siis on mõnikord küll valus vaadata, kui pole täie tõsidusega tehtud seda, mida inimesele on usaldatud. Võimalus on jäänud teadlikult kasutamata. See ajab tõsiselt vihale, aga mis sest kasu on?“ arutleb Jaanovits.

Tülid koos leppimisega

See, et kursusekaaslased üksteist läbi ja lõhki tunnevad, peegeldub nende jutust üsna selgelt. Samamoodi tunnistavad nad ühiselt, et on olnud hetki, mil nad on omavahel totaalselt tülli läinud.

Jaanovits: „Oleme küll, jah.“

Mäeots: „Ragistatud on päris kõvasti.“

Kütsar: „Eks ole kakeldudki.“

„Aga need on kõik sellised asjad, mis käivad selle ameti ja tööga kaasas. Ikka tekivad pinged ja paraku on nii, et inimene kipub oma pingeid välja elama nende peal, kes on talle kõige lähedasemad. See on kõige lihtsam,“ tunnistab Mäeots.

„Kui me oleks kõik need 15 aastat üksteisele ainult naeratanud, siis me oleks ju idioodid. Me oleme üksteisele ikka väga halvasti öelnud, aga sinna ei saa midagi parata, see on elu,“ lisab Jaanovits. „Seda rohkem oleme aga pärast jälle koos,“ võtab Merzin-Tamm selle teema kokku.
Kuigi Vanemuise laval on nelikul möödunud juba aukartust äratav hulk aastaid, ei tee nad saladust ka sellest, et on heietanud lahkumismõtteid.

„Neid hetki on ikka täitsa palju olnud, aga ma olin vahepeal Rootsis õppimas ja siis oli jälle päris tore tagasi tulla. Ega siin ole alati teater süüdi, põhjused on inimese enda sees,“ lausub Merzin-Tamm.
„Igas teatris on omad probleemid, isegi sellistes truppides, mis paistavad ideaalsed. Minu põhimõte on see, et kui mind miski ka ärritab, olen ma ikkagi lojaalne sellele teatrile ja trupile, ja need asjad jäävad pereringi. Minu meelest on kõige halvem see, kui kirumine käib tagaselja. See on kõige tühjem väljaelamine,“ selgitab Mäeots.

„Mulle meeldib see teater ja mulle meeldib olla Vanemuise patrioot, aga vahel tulevad paratamatult ellu mõrad sisse. Mind on ka siit ära kutsutud, aga ma ei ole näinud põhjust, miks peaksin minema. Ma arvan, et neile noortele, kes siia tulevad, on see parim koht arenemiseks. Mina olen seda saanud ja ma olen väga tänulik,“ lausub Kütsar, kuid meenutab samas, kuidas mõnikord on tunne, nagu elaks ta kusagil väljamõeldud maailmas. „Elu pole ju ainult teater. Olin see kevad kaks tundi Internetis ja otsisin kutsekoolide kodulehtedelt, et kas saaks kuhugi õppima minna. Viljandist leidsin mingid tasuta pottsepakursused. Vot sinna tahaks minna.“

Mis siin kinni hoiab?

„Vanemuine pole lihtsalt koht ja maja. Ma veendun selles üha enam. Teater on ikkagi eelkõige inimesed. Ma olen endalt pidevalt küsinud, kas seal on piisavalt neid inimesi, kellega ma tahan koostööd teha, ja kui neid inimesi jääb liiga väheks, siis ei hoia mind siin enam miski. Praegu seda ohtu pole. Hämmastav on aga see, et sellest draamatrupist, kuhu me toona tulime, on alles alla kümne. Ülejäänud on kõik kusagile ära läinud,“ mõtiskleb lavastaja Mäeots.

Ühise vestluse lõpetuseks käib Kütsar kursusekaaslastele välja idee. „Kuulge, ma kutsun teid kõiki omale külla! Polegi nii kaua saanud koos istuda.“ 15 aasta pärast lubavad aga kõik taas Tartu Ekspressile intervjuu anda. „Miks mitte, me oleme siis oma parimas eas. Tuleb sporti teha. Ma tahtsin sel sügisel just tennist mängima hakata,“ annab Mäeots optimistliku lubaduse.