Liisa Smith, kahe i-ga

Veiko Märka, Eesti Ekspress

Veiko Märka ajas juttu Londonis elava tallinn­lannaga, kes pani Tartu lavale iiri näidendi.

Möödunud laupäeval, 15. novembril esietendus Tartus eestlannast Londoni lavastaja Liisa Smithi (30) esimene töö kodumaal – Iiri autori Billy Roche’i “Vaene loom vihma käes”. Smith lõpetas kaks aastat tagasi magistrina Suurbritannia Kuningliku Teatriakadeemia cum laude. Magistritöö praktiliseks pooleks oli Jaan Tätte “Ristumine peateega” lavastus. Inglismaale sattus ning levinuima briti perekonnanime sai Liisa Randmaa inglasest elukaaslasega tutvumise järel aastal 2001. Aga kuna paar enam koos ei ela, pole sel teemal paraku põhjust peatuda. Inglased muidugi tõmbavad tema eesnimes teise “i” kui ülearuse sageli maha ning siis segab lavastaja vahele, et ennast tuhandete Lisa Smithide taustal originaalsena tunda.

Tegelikult ei tahtnud Mustamäel keskkooli lõpetanud Liisa õppida ei Inglismaal ega ka lavastajaks. “Tahtsin saada näitlejaks, proovisin ka lavakasse sisse saada. Seejärel õppisin aasta näitlemist Madis Kalmeti juures. Tegin sel ajal väikseid sutse Linnateatris, korra üle lava käimisi.” Liisa õppis tükk aega Tallinnas inglise ja eesti keelt ning tõlkis inglise keelde Jaanus Rohumaa “Ainsa ja igavese elu” (kahasse Tõnu Ojaga) ja Merle Karusoo “Kured läinud, kurjad ilmad”.

“Inglismaal mõtlesin esialgu mõne praktilise ameti selgeks õppida ja töötavaks inimeseks saada. Siis jõudsin ringiga tagasi teatri juurde. Sain aru, et minust head näitlejat ei saa, aga tekkis võimalus õppida East Anglia Ülikooli teatrikoolis, kus spetsialiseerusin lavastajaks.” Liisa esimene lavastus, mis tal juba ununema tikub, oli aga Tallinnas Toompea serval kohalike noortega paar korda etendatud Shaw “Sonettide tõmmu daam”. Siis oli ta 19aastane.

Kahe kuu eest Tartusse tulles tundis Liisa esialgu suurimat muret oma tundmatuse pärast Eestis. Samuti oli ta emakeel esimestel nädalal kõva inglise aktsendiga. “”Ära eputa midagi!” noomisid näitlejad. Aga ma ei teinud seda meelega.”

Rääkides Inglise ja Eesti teatrielu erinevustest on ilmselt kohustuslik alustada Inglismaal valitseva projektiteatri ja Eestis vähemalt talvisel perioodil valitseva repertuaariteatri erinevustest.

Smith leiab, et casting-süsteem, kus näiteks Inglismaal tundmatu Jaan Tätte “Ristumise peateega” neljale osale kandideeris 400 näitlejat, kelle seast Liisa kutsus esialgu välja 60, on algajale lavastajale üsna hirmutav. “Repertuaariteatri eelis on usaldus näitlejate vastu. Sa tead täpselt ette, kes millisesse ossa sobib. Võid koguni valida näidendi olemasolevate näitlejate alusel. Projektiteatri tugev külg, mis muidugi näitlejaid hirmutab, on pidev sund areneda ja õppida. Loomulikult on see frustreeriv ja stressirikas, aga mõnikord on värske veri kasulik.”

Kuna Inglise näitleja teistsugust süsteemi ei tunnegi, siis pole tal ka isu mugava repertuaariteatri järele. “Kui ma neile sellest räägin, siis nad tahavad muidugi ka. Aga ma ei tea, kas nad oleksid selleks valmis.” Näitlejapoolne initsiatiiv lavastajaga suhtlemisel prooviperioodil olevat nii Eestis kui Inglismaal võrdselt erk.

Smithi meelest ei pulbitse Inglismaa teatrielu üksnes Londonis. “Teatri- ja üldse kultuurielu käib igas Inglismaa nurgas. Igal suuremal linnal on teater või isegi mitu. Aga London on muidugi metropol sadade teatritega. Elasin varem Ipswichis, umbes Tartu-suuruses linnas, kus on kaks head ja väga arvestatavat dramaturgiat viljelevat teatrit.”

“Kui ma läheksin Londoni kesklinna ja küsiksin sajalt suvaliselt inimeselt, kes on Tom Stoppard, mitu õiget vastust ma saaksin?” Liisa arvab, et umbes viiskümmend.

Mida arvab Liisa inglise teatrikriitikast? “Nii ja naa. Meil on väga häid kriitikuid, oma ala tippe. On suur au, kui nad su näidendit üldse vaatama tulevad. Aga on ka selliseid, kes sisu ümber jutustavad.” Liisa lavastustest on kirjutanud juhtivkriitikud kuulsatest väljaannetest: The Observer, The Times.

Smith usub, et kui Eestis tuleks kellelgi pähe korraldada Briti teatri festival, siis ta võiks eksperdiks olla küll. “Ma tean üsna palju tänapäeva Inglise teatrist. Käin nii palju teatris kui võimalik ja loen ka vastavat kirjandust.” Smithi meelest kirjutatakse nii Inglismaal kui Eestis näidendeid, mis on kodumaal väga hinnatavad, aga juba naabermaades konteksti ei leia. “Vaatasin Tätte “Meeletut”, eesmärgiga see samuti Inglismaale viia. Seda tuleks kindlasti muuta. Inglismaal ei ole selliseid tüüpe, kes istuvad külapoe ees ja ajavad oma lora. Meil ja Iirimaal on kogunemispunktiks jalgpalliväljak või kõrts. Inglise näidenditest meenub Alan Bennetti “History Boys”, millest tehti 2006 ka film. Inglise poistekolledži isoleeritud ühiskond, sajanditepikkune kultuuri- ja hariduskiht koos klassivahedega – see pole see, millega Eesti vaataja end samastaks.”

Kolmest Inglise publiku ette jõudnud Liisa lavastusest on üks Eesti ja kaks Iiri dramaturgiast. Iiri näidend on ka Eestis kujunenud omaette mõisteks. Põhiraskus on neis ikka storyteller’itel, tegevust asendab jõuline monoloog või dialoog. Rekvisiitoril ja kunstnikul eriti tööd ei ole, ainult must värv võib otsa lõppeda. Tegevus toimub kusagil kolkakülas, tunded uperpallitavad intensiivselt ohjeldamatu lõbususe (mitte rõõmu!) ja musta masenduse vahel. Kuidas sobitub sellesse pilti “Vaene loom..”? Smith osutab lavakujundusele, millel domineerivad suured mustad tahvlid: “Vaata siia, saad enam-vähem aimu. Aga autor ise on öelnud, et tahtis teha ebaiirilikku näidendit. Džiigi siin ei kepsutata, iiri laule ei laulda. Nukker-poeetilist ja mõrkjat meeleolu leidub – aga saab ka palju nalja. Kui see on Iiri näidendi retsept, siis sellele ta vastab. Tegevus ei toimu kolkakülas, vaid Wexfordis, mis on päris suur linn ooperifestivalide ja muidu aktiivse kultuurieluga. Ega Tartu elu ka näidendi kontekstist kaugele jää.”

Wexfordis elava Billy Roche’iga on Liisa kirjavahetuses. “Tartusse tulles oli mul vaja tüki laulusõnu ja viise, mida raamatus polnud. Billy saatis mulle plaadi, millel ta ise need lood sisse on laulnud. Ta lubas aprillis Tartusse ka tulla.” Näidendi pealkiri viitab loomadele. Elus meeldivad Liisale aeglased ja kentsakad loomad, laiskloomad näiteks. “Aga ma ise selline ei ole.”

Eestlased üldiselt armastavad Iiri näidendeid. Kuidas suhtuvad neisse inglased, endised kolonisaatorid?

Smith: “Väga meeldivad – nagu kogu iiri kultuur. Kunagi võis ajalehe korteri- või tööpakkumiskuulutusse märkida “iirlastel mitte kandideerida”. See oli normaalne. Aga nüüd, vastupidi, on populaarne iiritseda. Praegu on Londonis Püha Patricku päev tähtsam pidu kui Püha George’i päev. Iirlastel on õnnestunud kujundada müüt või aura, et Iiri asi on mõnus asi. Nagu Eestiski.”

Smithil on tõsine kavatsus ennast rohkem Eestiga siduda. “Muidugi on mul kavatsus lavastada siin ka Eesti näidendeid, aga ma ei oska praegu veel öelda, mis võiks esimene olla.” Samas ei kavatse ta loobuda ka tööst Inglismaal. “Oleks päris huvitav olla inglise koolitusega lavastaja, keda ka Eestis teatakse.”

Praegu, kui Liisa ütleb “meie” või “meil”, mõtleb ta igatahes Inglismaad.