Faust

Johann Wolfgang von Goethe filosoofilisel tragöödial „Faust“ on maailmakirjanduses palju sugulashingi. Elu mõtte ja igavese nooruse otsingud ning moraali ja eetika, patu ja põrgu, ihade ja auahnuse keerukalt läbipõimunud maailm läbib kõiki neid teoseid võimsa keerisena. Goethe ligi kuuekümne aasta jooksul loodud teos on maailmakirjanduse tuntuim tõlgendus keskajast pärit legendist, mis räägib mehest, kes müüb oma hinge nooruse ja maiste rõõmude eest saatanale. Fausti sunnib saatanaga lepingut sõlmima tema soov maailmast rohkem teada saada. Aastaid kabinetivaikuses toimetanud õpetlane Faust ning kurjuse deemonina teda saatev Mefistofeles siirduvad tutvust tegema „inimeste maailmaga” , leidmaks inimlikku tõde ja ilu.

Viimasel ajal mitme mastaapse klassikalise teosega (Dostojevski „Vennad Karamazovid”, Gogoli „Surnud hinged”, Büchneri „Woyzeck”) jõudu proovinud Hendrik Toomperele on „Faust” kolmandaks lavastuseks Vanemuises.

Sageli aetakse segi Faust ja Mefistofeles. Sageli aetakse segi Goethe ja Dante. Sageli aetakse segi põrgu ja paradiis. Alati aetakse segi, mis on praegu ja mis on olnud. Eriti suur segadus on selles, mis on ja mis tuleb. Selleks, et neid segadusi selgemaks muuta, ongi meie lavastus. Kas elu on ennustatav või on see juhuslik? Kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu? Kas on olemas peegel, mille valgused muudavad ruumi või kõigest staatiline fresko?

Pidevalt veiklevad pildid, uued teemad, uued maailmad, hetke kordumatus, puuvari on koduks, juhuslik suhe kui perekond, kujutluspiltide virvarr. Kõik see ongi leping kuradiga, kes pakub meile iga järgneva hetkega unustuse. See on nagu lotovõit vaesuses virelejale.

Lavastaja Hendrik Toompere

Esietendus 3. veebruaril 2018 suures majas

KAVALEHT