Pildilt kukkujad

Tiina Laanemi draama

See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?’

Eelöeldust hoolimata on Sadamateatri laval toimuvat puhuti täitsa tore vaadata. See postidele püstitatud lillelise tapeediga nukumaja, kus tegevus toimub, on muinasjutule sobivalt ilus ja läbimõeldult kujundlik – sest lavastuse viimases veerandis, kui tegelaskond on otsustanud lihtsalt elada, muutub ka kõik selle toa sees lilleliseks. Mantlid, vestid, seelikud, laudlinad.
…
Läbimõeldud ja liikuvad on ka imepisikesel mängupinnal toimuvad misanstseenid, ratastoolis ralliv Emmy, risti-rästi üksteisele peale räägitud dialoog. Rääkimata Merle Jäägeri ilmekalt värisevatest kätest ning Jäägeri ja Aivar Tommingase soojalt mängitud vanainimeste-flirdist. See on teraapiateater, nagu üks vaataja esietenduse järel tabavalt sõnastas.
(Kadi Herkül)

Esietendus 21. novembril 2015 Sadamateatris

KAVALEHT