Üks mees, kaks bossi

Richard Beani farss skiffle’i-rütmis

Kuigi farssi võib suhtuda nii või naa, ei saa mööda sellest, et tõupuhas inglise farss nõuab näitlejatelt palju. Ja nõutavat suudavad Vanemuise näitlejad tõesti ka pakkuda. Mäng on nimetatud komöödiatüübile ootuspäraselt üliteatraalne ja sellisena vaadeldava loo sisu ja vormiga vägagi sobiv. Eriti eredalt jäävad meelde Priit Strandbergi hüsteerilisevõitu noor ja armukade armastaja Alan, Piret Laurimaa oma gängsterist venda etendav Rachel ning Peeter Volkonski vana, põdur ja segasevõitu kelner Alfie. Ja lõppude lõpuks Andres Mähar, kes annab endast maksimumi ning tõuseb häbita parimate inglise veiderdajate kõrvale.
…
Tegemist on klassikalise ja kireva inglise farsiga selle parimas tähenduses, mis Vanemuise laval on saanud ülienergilise ja ootamatult orgaanilise väljundi.
(Mihkel Truman)

Maailma suurimate komödiograafide hulka kuuluva 18. sajandi itaalia teatrimehe Carlo Goldoni üks tuntumaid teoseid on “Kahe isanda teener” – pöörane sündmuste virvarr, mille keskmes kavalpeast teener, kes satub teenima kaht isandat korraga. See komöödiaklassika kullafondi kuuluv teos on olnud korduvalt ka Eesti lavadel, viimati alles äsja Ugalas. Briti kaasaegne dramaturg Richard Bean otsustas tuua selle vana loo ajas ja ruumis pisut lähemale ning maandus 1963. aasta Brightonis. Londonis mõne aasta eest lavale jõudnud versioonist sai menuk mitmeks hooajaks.

Pole mingit lootust hakata ülevaadet andma kõigist selles loos ette tulevatest sündmustest. Ütleme vaid, et asi saab alguse kihluspeol, kuhu ootamatult sajab sisse surnuks peetud eelmine peigmehe-kandidaat. Edasises hakkavad omavahel kohti vahetama pätid ja politseinikud, teenrid ja isandad, supid ja praed, mehed ja naised, meheriietes naised ja… Hingetõmbeks aga astub üles Eesti parim skiffle’i -muusika bänd.

Esietendus 31. oktoobril 2015  Vanemuise suures majas

KAVALEHT