Ooperiks vormitud seebiooper
Alvar Loog, Postimees
Giuseppe Verdi «Trubaduur» (1853) kuulub nende muusikaliste draamade hulka, mille jabur ning seebiooperlik süžee toetab igati müüti ooperikunsti kehvast dramaturgilisest vundamendist. Psühholoogilises plaanis on «Trubaduur» üks Verdi lihtsakoelisemaid teoseid.
Rüütlidraamal põhineva «Trubaduuri» tegevustik tugineb ühedimensioonilise ning täiesti staatiliste karakterite omavahelisele interaktsioonile, mida suunavad neli kohati üksteisega põimunud tungi: armastus, vihkamine, kättemaksuiha ning armukadedus. Teose kirjanduslikus algversioonis leidub ka verevendluse teema, mille nii libretist kui ka helilooja on paraku suurema tähelepanuta jätnud.
Jalaga-näkku-dramatismi jagub siiski küllaga igasse stseeni. Vürtsitatuna rüütli-, nõia- ja mustlasromantikast liigub see lugu kaheksa pildi kaudu vääramatult oma kurva lõpu poole. Finaalis hukkub neljast peategelasest kolm, ainuke ellujäänu kaotab korraga kõik, mille nimel ta seni elanud oli.
Ent tragöödia sünnib nii elus kui ka kunstis üksnes empaatia pinnalt, mida «Trubaduuri» ebausutav tegevustik paraku vaatajas-kuulajas piisavalt kultiveerida ei suuda.
Glamuuri ja efektideta
Prantslase Carmelo Agnello käe all esietendunud lavastus ei teegi katset originaalmaterjali suhtelist staatikat vormiliste lisanduste või teisenduste abil ületada.
Aus ja esteetilises mõttes täiesti läbipaistev lavastusjoonis on kompromissitult autori- ja ajastutruu, jättes end seeläbi ilma võimalusest teosele kihte peale kasvatada, mida «Trubaduur» vajaks ehk rohkem kui enamik ülejäänud ooperirepertuaari standardteoseid.
Vanemuise täielikult glamuuri- ja efektivaba «Trubaduuri» esmase vormilise karakteristikuna tõuseb esile lavaline pimedus (valguskunstnik Marc Delameziere Prantsusmaalt). Siinkirjutaja jaoks polnud see estetiseeritud pimedus – ehk intiimsuse, hingesegaduse, ettemääratuse ja/või salapära lavaline marker. See oli lihtsalt pimedus, mis võttis kõigelt värvid ja väsitas silma.
Pöördlavale ehitatud visandlikud, ent massiivsed dekoratsioonid (kunstnik Liina Keevallik) kümblesid kõigi nelja vaatuse ajal hallis hämaruses, surudes kogu tegevustiku alavalgustatud eeslavale. Tagasihoidlikud kostüümid (autoriks Pascaline Duron Prantsusmaalt) rõhutasid tegelaste üldinimlikke kvaliteete, ent ei võimaldanud solistidel massist eristuda.
Lavastuse vähene koreograafiline laetus (koreograaf Tatjana Järvi) jäi täielikult Vanemuise alaliselt noorusliku koori kanda, kes oma kõigi ülesannetega kenasti toime tuli.
«Trubaduur» on alati olnud eelkõige solistiooper, ent selle armastus- ning kättemaksukolmnurkade rägastikus on märkimisväärne sügavus, jõud ja salapära üksnes mustlasnaise Azucena partiil, mida Vanemuise esietendusel esitas Valentina Kremen.
Kremen valitses kogu etendust ning tõstis kättemaksuteema teose kogutervikus armastuse omast ettepoole. Sedasama näib tegelikult rõhutavat ka Verdi ise, sest armunutele pole teosesse kirjutatud ühtegi korralikku duetti.
Silmapaistev debüüt
Äärmiselt sümpaatse Leonora pakkus Tartu publikule noor ja paljulubav Liisi Kasenõmm, kes kavalehe kinnitusel saab muusikaharidust ja lavakogemusi Saksamaal. Ehkki kõik Leonora partii koloratuurid polnud talle veel jõukohased ja hääl kippus kohati dramaatilisi aktsente maitsekalt rõhutavale orkestrile (dirigent Paul Mägi) alla jääma, on ometi tegu tähelepanuväärse debüüdiga.
Manrico osas astus esietendusel üles leedukas Kristian Benedikt, kes on nüüdseks rollilepinguga laulnud esitenori partiid Vanemuise neljas viimases ooperilavastuses. Tema võimsa ning isikupäraselt kareda tämbriga hääl ei tahtnud aga siinkirjutaja kõrvus Liisi Kasenõmme neitsiliku sopraniga kuidagi kokku sobida.
Huvitava osalahenduse pakkus alles esimesi suurrolle tegev Taavi Tampuu, kelle esituses koorusid krahv di Luna tavapäraselt tumedates toonides kujutatud ning halvana tõlgitsetud tegelaskuju alt välja lüürilised karakterijooned.
Väike inimene ja ajalugu
Vanemuise «Trubaduur» pakub suhteliselt noore solistide ansambli esituses hingestatud draamat, ent jääb lavastuslikus liinis siiski kammitsetuks originaalmaterjali paljudest puudustest. Eelkõige avaldus see tegelaskujude väheses sõlmituses, nad olid igaüks kogu ooperi jooksul justkui omal üksikul saarel. Olemata mõjuv võis see siiski olla ka taotluslik.
Kavalehele trükitud tekst, kus lavastaja tõlgendab ooperi sisemist konflikti väikese inimese suure tragöödiana ajaloo hammasrataste vahel, on selleks liiga otsitud ning kõikjale sobiv, et olla siinkirjutaja jaoks sobiv ja veenev.
Kõige tipuks oli «Trubaduuri» kavvavõtmine repertuaaripoliitiliselt Tartu teatri jaoks hetkeolukorras mitmeski mõttes küsitav samm.
Uus ooper
Giuseppe Verdi
«Trubaduur»
Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, lavastaja Carmelo Agnello
Esietendus 9. veebruaril Vanemuise teatris