Verdi “Trubaduur”: lõpuks on kõik kas õnnetud või surnud
Tui Hirv, Eesti Päevaleht
Vanemuises näeb lisaks Verdi “Rigolettole” ja “La Traviatale” nüüd ka “Trubaduuri”.
Helilooja Luciano Berio ütleb oma eelkäija teoste kommentaariks, et nende kolme Verdi ooperi puhul võib kasutada suurt osa kontseptsioonidest ja terminoloogiast, mille arendas välja Berthold Brecht oma eepilise teatri teoorias, mille eesmärgiks on “teha vaatajast vaatleja”, “suruda ta ühtse visiooni raamistikku” ja käsitada inimest kontekstisisese uurimisobjektina: mitte fikseeritud terviku, vaid protsessina. Vanemuise loovjõud viisid Prantsuse lavastusmeeskonna tavapäraselt lakoonilised taotlused esinduslikult ellu.
Ka sellest Verdi ooperist ei puudu noor blond armunud aadlidaam ja tema manitsev ümmardaja. Leonore ümber tiirlevad kaks venda, trubaduur Manrico ja krahv de Luna, kelle sõjaväed on saadetud teineteise vastu ja kes oma sugulusest ei tea, kuna ühe neist röövis ja kasvatas üles mustlanna Azucena, et kätte maksta oma ema tuleriidale saatmise eest. Oma poja viskas ta eksikombel tulle.
Leonore armastab Manricot ja kui mees vangi pannakse (mõlemad mehed olid läinud neiut kloostrist röövima), ostab tolle krahvi käest vabaks oma süütuse hinnaga. Enne seda ei unusta ta mürki võtta, sest pigem surm kui häbi. Krahv tapab Manrico, süüdistades teda Leonore tapmises. Hetk hiljem saab ta Azucenalt teada, et on tapnud oma lihase venna. Möllavad suured kired ja õilsad kavatsused, lõpuks on kõik surnud või õnnetud. Nagu ikka.
Lavapilt oli põhiliselt staatiline – keegi seisis ja laulis, ülejäänud kuulasid. Kasutati pöördlava nagu muiste, dekoratsioonideks olid kivist kaared ja sambad ning kangas, mis mõjus nagu võrgukuuris kuivav puri.
Liisi Kasenõmme ja Karmen Puisi duett oli nõtke ja naiselik. Saksa teatritest kodumaad külastama tulnud Kasenõmme kaela Leonora aaria keerdkäigud ei murdnud, tal jäi mahti ka lugu jutustada. Sama käis Valentina Kremeni kohta, kes kehastas mustlasnaist Azucenat – õnnetut ja hüljatud naist, kes ei tahtnud kellelegi kurja.
Lugu rääkis aga seekord põlenud lapseluudest ja pealuust väljatungivatest silmadest, muusikas oli aga kõik võõristust tekitava pitsivahuga kaetud.
Stiilipuhas tenor Kristian Benedikt mõjus külgetõmbava mustlasena ja vokaalselt väljapeetud Taavi Tampuu mängis veenvalt välja krahvi krampliku rolli. Taisto Noor laulis kiireid käike eraldatult, nii et nad olid orkestriga laitmatus sünkroonis. Orkester on täpne, kontrastid selgelt välja joonistatud.
Jõuliste tunnete muuseum
Ooper räägib ajast, mil nõidade põletamine oli aktuaalne, kättemaks aga igapäevaelu lahutamatu osa. Enamasti tapeti arusaamatuse tõttu, millest on põhjustatud suur osa armukadedusstseene. Ilmselt sel põhjusel duellid ja tuleriit ära keelatigi, et tõde selgus tihtipeale tagantjärele. Nüüd on samaks otstarbeks internetikommentaariumid. Vahel on aga hea vaadata jõulisi tundeid nende algsel, kanaliseerimata kujul. Selleks otstarbeks on veristliku ooperi muuseum nagu loodud.
Ooper
Giuseppe Verdi ooper
“Trubaduur”
•• Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, lavastaja Carmelo Agnello (Prantsusmaa)
•• Osades: Liisi Kasenõmm, Valentina Kremen, Kristian Benedikt, Taavi Tampuu jt
•• Esietendus 9. veebruaril Vanemuises