Kaunitar Aurora saab Vanemuises grammofonilt surmavalt nõelata

Leenu Nigu, Eesti Päevaleht

Lavastaja Pär Isberg andis Vanemuises balletile “Uinuv kaunitar” uue elu.

Vanemuise teatri tantsutrupp tähistab tänavu 70. tegutsemisaastat. Selleks puhuks pole kohasemat balletilavastust kui Pjotr Tsaikovski muusikale loodud “Uinuv kaunitar”. Muinasjutt sajaks aastaks unne suikunud printsessist kuulub balletiklassika kullafondi sama kindlalt kui “Luikede järv”. Marius Petipa poolt loodud koreograafiaga “Uinuv kaunitar” oli õigupoolest just see ballett, mis Pjotr Tsaikovski nime balletiheliloojate esiritta jäädvustas, erinevalt “Luikede järvest”, mis, küll aastaid varem, publiku poolt leebelt öeldes leigelt vastu võeti. Sestap on “Uinuv kaunitar” sünnipäevalavastuseks igati õigustatud valik.

Ent Vanemuise ballett poleks Vanemuise ballett, kui lavalaudadele seataks kanooniline ja traditsioonides muutumatult kinni olev lavateos. Visuaalselt paeluvat vaatemängu ja trupi nooruslikku värskust ära kasutades on loodud lavastus, mis jätkab edukalt eelmistelgi hooaegadel “Vanemuisele” iseloomulikuks kujunenud ning publiku poolehoiu võitnud suunda. Enam kui saja aasta vanust “Uinuvat kaunitari” ei äratata lihtsalt suvalise suudlusega üles, pigem on lavastaja Pär Isberg ise see prints, kes tähtteosele täiesti uue elu ja hingamise annab. Sellest ka balletti alapealkiri – “Üks teistmoodi uinuva kaunitari lugu”.

Spetsiaalselt Vanemuise truppi silmas pidades on loodud “Uinuvale kaunitarile” täiesti uus libreto. Ümber mängitud on nii ajastu kui tegevuspaik. Muinasjutulossi asemel on laval hoopiski 20. sajandi alguse rannakuurort. Printsesse ning needusi seekord mängus ei ole, vaid teise vaatuse ämblikuvõrkudes taaselustuvad vaimud on need, kes eneses balletimaailmale nii omast muinsjutulist müstikat kannavad. Ometi, sajanditagune kaunis ajastu mõjub kättesaamatu distantsi ning klassikalise tantsutehnika tõttu täieõigusliku fantaasiahõllandusena. Laval elustatakse päästmatult kadunud “eilne maailm”, mil kõrgklass elas pillavalt ilutsevat jõudeelu ning grammofon ja filmikaamera tekitasid samavõrra imetlust kui umbusku. Nimelt tehnika pealtung on see, millele lavastuse loojad (lisaks lavastaja Pär Isbergile veel lavakujunduse autor Bo-Ruben Hedwall ja kostüümikunstnik Emma Gauffin) on keskse konflikti üles ehitanud. Kui leebe külalislahke ristiema (Saori Nagata) esindab balletiteatri traditsioone, siis loo “pahalane” – sünge ja saladuslik onu Carabossky (Mantas Daraškevičius) ilmub lagedale ülimoodsa filmikaadervärgi ja grammofoniga. Ning just kurikaval grammofoninõel on see, mis kaunitar Aurorale (Hayley Jean Blackburn) otsa peale teeb…

Ent seesama ohtlik tehnika toimib ka ajasillana, mis võimaldab sada aastat hiljem, kaasaega kandunud teises vaatuses, ammumöödunud ajastu uuesti elule äratada. Teist vaatust raamiv stseen tänapäevaste noortega on vaatamata varvaskingadele veenev. Koreograafia markeerib balletitehnikast liigselt kaugenemata ajalist eristust väga selgelt ning tekitab ilmse kontrasti 1908. aastal kujutatuga.

Ometi leidub originaalses libretos ka parajalt dramaturgilisi auke, mis on täidetud tantsuga tantsu enese pärast ja kus tegevustik seisab paigal. Vahest ehk võiks lasta zanrinormidest veelgi enam lahti ja jutustada lugu, milles tantsunumbrid oleks motiveeritud süzeelistest arengutest? Võimalik, et praeguse lahenduse taga lasuvad hoopis teised kaalutlused – soov anda igale noorele balletiartistile esimeses vaatuses oma tilluke soolo? Samuti jääb väheke venima teise vaatuse keskpaik – nooruslik ning rahvusvaheliselt kirju trupp demonstreerib oma võimeid, see aga tekitab paradoksaalselt mõningase pingelanguse. Ometi on võimalik särtsuvat pinevust luua ka väga nappide vahenditega – hea näide sellest on stseen, kus Noormees (Steven Melendez) üle lava kesktelje Aurora juurde kõnnib. Pinget on selles hetkes tunduvalt enam kui õõnsas ning ülepingutatud dramaatilises Aurora surmastseenis.

Aurora osatäitja Hayley Jean Blackburn on end varasemateski lavastustes (Peer Gynt, Peeter Paan) armsa, puhta, läbinisti positiivse tütarlapse rollides tõestanud. Noore tantsjatari osatäitmised mõjuvad siiralt ja pehmelt, liigselt üheplaanilisusesse langemata. 16-aastase sünnipäevalapse Aurora rolli tantsib Blackburn nõnda, et on täesti usutav, et selle tüdruku auks peetakse nii suurejoonelist pidu. Seda toetab tõik, et Blackburnil lastakse ka tantsuliselt piisavalt särada, tema soolod on sooritatud enesekindlalt ja nauditavalt. Meespeaosatäitja Steven Melendez ilmub lavale küll alles teise vaatuse alguses, ent sellest hoolimata on tema näol tegemist ilmselgelt lavastuse keskse kujuga. Tema virutoosselt välja tantsitud Noormees on tormakas ja jõuline, kuid sellele vaatamata sümpaatne esimene armastaja, kelle kirg ei mõju kulunult ega läägelt. Nääkleva kaasaegse noorpaarina teevad peaosalised samuti veenva töö. Tõtt öelda on just see kaasaegsem Blackburni kehastatud tütarlaps lavastuse uinuv kaunitar, kes suudluse peale lõpus üles ärkab.

Nõnda nagu algsest süzeeliinist on alles jäetud vaid üksikud elemendid, nii on ka Marius Petipa klassikalisest koreograafiast Vanemuise lavastusse valitud vaid kaks duetti. Guy William Burdeni ja May Kageyama kindlalt ja vääriliselt esitatud Sinilinnu ja Florina pas de deux esimeses vaatuses ei anna mingit põhjust seda valikut kahetseda. Ka teise vaatuse Blackburni ja Mendeze tantsitud grand pas de deux oli esietendusel ilmnenud väsimuse märkidest hoolimata nauditav.

Eraldi väärib märkimist Marika Aidla kehastatud Vanatädi. Tegemist on pea olematu rolliga, kus tantsulist osa minimaalselt ning sedagi vaid esimeses vaatuses. Ometi mängib Aidla Vanatädi üheks imposantsemaks ja huvitavamaks tegelaseks rahvast ja tegevust paksult täis laval. Tema on Eesti balletis vististi üks väheseid, kes suudab jaanalinnusule soengus väärikalt välja kanda, olemata seejuures hetkekski naeruväärne.

On ilmne, et “Uinuva kaunitari” tugevad küljed tulenevad eelkõige sellest, et lavastus on loodud spetsiaalselt Vanemuise trupile, kasutades ära nii noorte tantsijate värskust kui “vanemate” olijate isikupära. Jääb vaid üle oodata huviga kevadet ja mõistatada, milliseks võiks kujuneda selle rahvusvahelise seltskonna esituses üdini eestilik Oskar Lutsu “Kevade”…

Pjotr Tšaikovski “Uinuv kaunitar”
Libreto ja lavastus: Pär Isberg (Rootsi kuninglik ballett)
Esietendus 4. oktoobril Vanemuises