Koidulal lastakse verd ja kevade tuleb teisiti

Tambet Kaugema, Õpetajate Leht

Vanemuise teatri kevadtalvises lavakollektsioonis on kaks lavastust, mis lisaks silmailule ja mõtlemisainele võiksid õpetajatele ja nende õpilastele pakkuda ka professionaalset huvi. Nii mullu aprillis esietendunud sõnalavastus „Koidula veri“ kui ka tänavu märtsis lavale jõudev tantsulavastus „Kevade“ on tihedalt põimunud eesti kultuuri- ja kirjanduslooga. Samas peab aga nende lavastuste publik endale kohe alguses aru andma, et lavalt nähtav võib mõnevõrra erineda sellest, mida seni ollakse harjutud teadma ja arvama Koidulast, Liivist, Jakobsonist, Jannsenist, aga ka Arnost, Teelest, Tootsist ja kellamees Liblest.

Kui laisavõitu koolipoiss (või koolitüdruk – et valitseks sooline võrdõiguslikkus) loodab, et natuke rohkem kui kolme teatris veedetud tunniga pääseb ta paksude raamatute lugemisest ja eesti ärkamisaja kirev ajalugu saab omandatud otsekui võluvitsa väel, siis vist peab ta hiljem koolitunnis vastates kibedat kahetsust tundma. Või kui keegi kavatseb üksnes Vanemuises nähtud „Kevade“ põhjal hakata koolis Paunvere-teemalist kirjandit kirjutama, võib ta samuti täbarasse olukorda sattuda.

„Koidula vere“ autor Loone Ots on välja pakkunud väga põneva versiooni ammutoimunust, kus tegelasteks paljud eesti ajaloo suurkujud – Lydia Koidula, Johann Voldemar Jannsen, Juhan Liiv, Aleksander II, Carl Robert Jakobson, Friedrich Reinhold Kreutzwald. „Koidula veri” esitab mitmeid kultuurilooliselt intrigeerivaid ja ehk ehmatavaidki küsimusi, või ega muidu poleks lavastuses Jannsenit kehastav Rein Pakk nimetanud seda lavalugu „meie oma eesti rahva „Da Vinci koodiks““.

„Lugesin kunagi ammu Tuglase monograafiat Juhan Liivist, tore raamat, mingid teemad jäid järelikult meelde ja ujusid aastaid hiljem pinnale,” rääkis näidendi autor. „Hakkasin selle üle mõtlema. Liiv ütleb, et tema on Koidula ja tsaar Aleksander II laps ning tal on õigus Poola troonile. Meile tundub see praegu nagu haige inimese sonimine ikka. Aga mis siis, kui see kõik olekski nii olnud,” selgitas Loone Ots, kes „Koidula vere“ eest pälvis 2005. aastal Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel auhinna.

Mõistagi ei ürita Loone Otsa näitemäng kõiki seni kasutusel olnud ajalookäsitlusi prügikasti tõugata ja ise nende asemele trügida. Tegemist on ikkagi vaid kultuuriloolise fantaasiaga, aga samas nii vaimuka ja hoolikalt läbi mõeldud fantaasiaga, et teatrisaalis istudes tabab ka kõige paadunum skeptik ennast aeg-ajalt mõttelt – aga mis siis, kui see tõesti kõik oligi nii. „Eesti näitekirjanike näidendites kohtab väga harva seda, et tõsine võib olla samal ajal ka naljakas ja naljakas võib olla samas tõsine. Loone Otsa näidendis on see õnnelikul kombel põimunud,” ütles „Koidula vere“ lavastaja Ain Mäeots.

„Koidula vere“ kõrval võib tasase ja tubli eestlase verest välja lüüa ka Vanemuise „Kevade“, tantsulavastus, millega Tartu teater tähistab märtsis oma balletitrupi 70. sünnipäeva. Mõelge ise, eestlaste peaaegu et püha raamatu toob lavale Eestis sündinud vene rahvusest koreograaf ja balletitantsija Ruslan Stepanov. Meie kõigi kujutluses mõtlikku ja unistavat Arnot tantsib tõmmu ja temperamentne jaapanlane Takuya Sumitomo ning tujukat Teelet habras inglanna Hayley Blackburn. Kaasa teeb Vanemuise teatri kogu balletitrupp, kus tantsijaid on rohkem kui kümnest rahvusest. Ja kõik nad hakkavad omal kombel ning oma sünnimaa kogemusele tuginedes mõtestama seda eestlaste rahvuslikke jooni imeliselt tabanud kirjandusteost.

„Pean suutma olla absoluutselt, otse pööraselt vaba,“ rääkis „Kevade“ koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov, „loobuma Oskar Lutsu kunstilistest kujunditest ja looma seeläbi omaenda esteetilise maailma, milles valitseb minu arusaam ilust ja harmooniast.“

Kahe kõnealuse lavastuse põhjal võib ehk jääda eksitav mulje, nagu üritaks Vanemuine teha kõike kindlasti teist- ja omamoodi. Ei, Tartu teatri eesmärk on muu: pakkuda mitmekesist ja erinevatest vaatepunktidest lähtuvat repertuaari. Eesti kultuuris ei pea ju olema üks ja ainus „Kevade“, neid võib olla mitu erisugust, pilt saab kindlasti kirjum ja põnevam. Kuid üks on kindel: sellisest erilaadsusest saab õiget mõnu tunda alles siis, kui eesti kultuurilugu selgeks õpitud ja Lutsu „Kevade“ – soovitavalt mitu korda – hoolega läbi loetud.