Toores maks aitas vanemuislastel tõusta varvastele

Raimu Hanson, Tartu Postimees

70 aasta tagune ametivend Postimehest avastas nädal enne Vanemuise balleti sündi «tantsurahva suurema saladuse»: esimeses balletilavastuses kasutatud uudne varvas-tants nõudis «jõutoidu» söömist.

«Toores maks sibulaga,» kirjutab Postimees 27. veebruaril 1939. «Igal hommikul keegi tantsurühmast läheb turuhoonesse ja ostab vasika maksa. Teatrimaja valitseja köögis aetakse see läbi lihamasina, segatakse sibulaga ja jagatakse portsjonid välja.»

Mõistagi oli sellise jõuallika tarvitamine ka ninaga tunda. «Aga kasu olevat maksasöömisest palju. Harjutustunde võivat poole võrra pikendada. Varbad ei väsi kellelgi,» kirjutab reporter pseudonüümi Eno all.

Esmakordselt varvastel

Vanemuise esimene balletijuht Ida Urbel oli teatri tantsurühma esimest iseseisvat lavastust muu teatritöö kõrval ette valmistanud neli kuud. Tantsimine esimest korda balletikingadesse kängitsetud varvastel nõudis ennastsalgavalt kõvasti harjutamist.

Vaatajate ette tuli ühevaatuseline «Karnevalisüit» Pjotr Tšaikovski muusikale Vanemuise väikeses majas (toona saksa teater) 4. märtsil 70 aastat tagasi. Kaasa tegi kogu trupp, millesse kuulus tosin tantsijat ehk kolm korda vähem kui praegu.

Vanemuise balleti esiklavastuse osalejate käest ei ole enam võimalik midagi küsida. Küll aga mäletab teises lavastuses, samuti Ida Urbeli lavastatud ja Eduard Tubina dirigeeritud «Esmeraldas», tantsinud karlovlane Aasa Tammur (86), et publik võttis «Karnevalisüidi» vastu suure vaimustusega.

Eriti eredalt on tal meeles oma venna Udo Väljaotsa duett Velda Otsusega. «See oli väga ilus lugu,» meenutas ta.

Aasa Tammur õppis tantsu Vanemuise õpperühmas ja oli seejärel balletitrupis kuni pensionile minekuni. Paar aastat oli ta 1940. aastate lõpul ametis ka Estonias ja Endlas. «Estonia oli varvastel palju tugevam,» meenutas ta. «Estonia näitas palju rohkem tehnikat kui Vanemuine.»

Balletis peaaegu 20 aasta võrra kogenumatelt estoonlastelt üle võetud toore maksa ja sibula söömine «Karnevalisüidi» lavaletuleku aegu oli Aasa Tammuri kinnitusel tõsi mis tõsi. Temal endal jäi aga «jõutoit» manustamata, sest «Esmeralda» lavaletoomisel oli vänge kraam menüüst juba kadunud.

Tantsuga seotud tänini

Samuti Ida Urbeli õpilane ning aastatel 1941–1966 Vanemuise trupis tantsinud elvalane Ernst Raiste (83) mäletab, et ta ise sõi tavalist sealiha. Piisas sellestki, et jätkuks jõudu ja tervist tantsida veerand sajandit ja isegi hiljem.

«Viimane lavastus ei olnudki väga palju aega tagasi,» meenutas Ernst Raiste. «Aastal 2000 Ülo Vilimaa lavastatud «Tuhkatriinus» olin Kuninga osas ja mul olid ka mõned sammud tantsida.»Tantsuteatriga on Ernst Raiste tänase päevani tihedasti seotud. Nimelt kuulub ta Eesti Kutseliste Tantsijate Loomeliidu juhatusse, mis muu hulgas tegeleb noortele tegevtantsijatele õppimisvõimaluste loomisega. «Et need, kes teatrist ükskord lahkuma peavad, saaksid hakata varakult mõtlema ümberõppimisele,» selgitas ta.

Nimelt on ballett ainult pealtnäha kerge ja õhuline liikumine. Tantsijad peavad selliseks näiliseks kerguseks hommikust õhtuni higi valades harjutustundides, proovides ja etendustel vaeva nägema.

Niimoodi kulub keha nõnda, et pensionile on lubatud minna pärast 20 aastat tantsimist. «Kes siis enam ei sobi lavale, vahetatakse välja paremate vastu,» rääkis Ernst Raiste. «Aga mida hakkavad nad tegema, kui neil balleti kõrval ei ole olnud mahti midagi õppida?!»

Vanemuise tänast balletitruppi omaaegsega võrreldes märkis ta kõigepealt, et igal ajal on oma nõuded ja võimalused.

«Meieaegset professionaalset taset on raske võrrelda sellega, mis on praegu,» nentis ta. «Nüüdse trupi tantsijate koolitus vastab klassikalise balleti rahvusvahelisele kõrgtasemele. Seda on meil, veteranidel, rõõmustav vaadata – meie algus on kandnud vilja.»

Tartlane Illar Rätsep oli Vanemuise balletitrupis tantsija aastatel 1958–1985. Inspitsiendi ametis näeb ta tänini etendusi lava kõrvalt.

«Praegune trupp on ikka tõesti tantsutehniliselt väga professionaalne,» märkis ta. «Laval on nad võimelised tegema mingite raskusteta kõike, nii et hoia suu ja silmad lahti.»

Kui Illar Rätsep pärast Vanemuise balletistuudio lõpetamist liitus trupiga, oli selles tantsijaid võrreldes praegusega vähe. «Ida Urbel arvestas iga trupiliikmega ja vastavalt nendele valis ta lavastused. Juhtivad tantsijad olid Maie Maasik, Ülo Rannaste, Regina Tõško ja Jelena Poznjak.»

Tartlane Jelena Poznjak-Kõlar (72) on praeguse balletitrupi repetiitor. Paljudes tipprollides tavalist publikut ja kriitikuidki vaimustanud endine priimabaleriin nimetab oma kolmeks meeldejäävaimaks osatäitmiseks Tiinat (kahes lavastuses 26-aastase vahega), Giselle´i ja Esmeraldat.

Kui ta kõrvutas omaaegset balletitruppi praegusega, tõi ta kõigepealt esile päritolust tulenevad erinevused.

«Trupp oli põhiliselt Eestimaalt pärit, lisaks eestlastele ja venelastele oli ka Lätist tulnud tantsijaid, aga kõikide nende kultuuritaust ja arusaamad olid ühtsemad kui praegusel trupil,» meenutas ta. «Me elasime samade murede ja samade rõõmudega, saime arutada paljusid asju.»

Kehaline väljendusvõime

Praegu on Vanemuises tantsijaid 14 riigist. «Trupp on väga mitmerahvuseline ja kahjuks muutub koosseis väga kiiresti. Suhtlemisel on takistuseks ka keelebarjäär, nii palju ma inglise keelt ei valda, et saaksin nendega igasugustel teemadel lobiseda.»

Rääkimisest tähtsam on aga tantsijatel nende kehaline väljendusvõime.

«Nad on väga head tantsijad,» kiitis Jelena Poznjak-Kõlar. «Mul on väga hea meel, et sellel aastal on meil eriti musikaalsed tantsijad ning nad omandavad ka koreograafiat väga kiiresti.»

Aastakümnete jooksul omandatud tantsutarkusi, mida Jelena Poznjak-Kõlarile andsid teiste hulgas Ida Urbel ja vene balletikuulsuse Agrippina Vaganova viimaseid õpilasi Alla Šelest, saab ta praegu jagada repetiitorina nii vanemuislastele kui ka lastele.

Nimelt on Jelena Poznjak-Kõlar ühtlasi Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli juhataja. Tema käe all on lõpetamas kolmas lend, kelle lõpuetendus «Tantsurõõm» on 21. märtsil teatri väikeses majas.

Sealsamas kohas, kus 70 aastat tagasi sai maksa- ja sibulalõhnalise alguse Vanemuise ballett.