Kosutavalt uudne “Kevade”
Ireene Viktor, Eesti Ekspress
Oskar Lutsu “Kevade”. Lavastaja ja koreograaf Ruslan Stepanov. Helilooja Ardo Ran Varres. Esietendus 4. märtsil Vanemuise suures majas.
Vanemuise balletitrupi juubelilavastus “Kevade” ületab igasugused ootused, lükkab ümber kõhklused ning kummutab eelarvamused. Võõristust või konflikti selle multikultuurse kollektiivi tantsutõlgenduse ja eestlase kultuurilist minapilti aastakümneid kujundanud Oskar Lutsu teose vahel ei teki. Ruslan Stepanovi üllatavalt mitmekihiline ja ootamatute lahendustega modernballett haarab oma meeleolukuses publiku jäägitult endasse, võludes nii meditatiivselt voogleva, nooruslikult energilise kui ka lutsulikult muheleva koreograafiaga. Sügavrohelise seina taustal ja maagiliselt liugleva soe- ning külmkollaka valguse rüpes kujutatakse kevade erinevaid tundetoone – looduse aeglane tärkamine, noorte südikas elunautimine, täiskasvanute kaalutlev rõõm. Vaikuse piiril seksuaalselt hõrgu plastikaga Steven Melendezi ja Saori Nagata (pildil) tants viib vaataja sellele aastaajale omasesse ligitõmbavasse olustikku, juhatades meid ühtlasi sisse Arno (Takuya Sumitomo) unenäolisse maailma. Arno on nagu Arno ikka, samasugune introvernte eluvaatleja, kellena me kõik teda tunneme.
See-eest meenutab altkulmu põrnitseva paha-poiss Tootsi (Guy William Burden) väljakutsuvalt järsk ja keevaline tants kartmatut härjavõitlejat. See karismaatiline tegelane on kahtlemata klassi liider, kelle keevaverelisusele ei suuda vastu panna ka kergesti mõjutatav Teele (Hayley Jean Blackburn). Ninakrimpsutajat neiut Stepanovi lavastuses ei näe, pigem jätab graatsiliselt õrn tütarlaps mulje romantilis-naiivsest tuulepeast.
Selliste lihtsate, sümpaatsete ja humoorikate tegelaskujude kaudu tuuaksegi vaatajateni tantsukeeles mitmed Lutsu teosest tuntud pildikesed – koolitund, järvekaklus, jääsõit, Tootsi tagaajav köster, kitarri tinistavat Imelikku jälitavad plikad jne. Kõige suuremat elevust tekitab publikus kaksik-Lible (Janek Savolainen ja Aivar Kallaste) viinavõtmine. See leidlikult koomilise koreograafiaga stseen on oma näilisele kaootilisusele vaatamata lavastuse keerulisemaid.
Tasakaalu piiril mänglevad tantsijad näivad küll joogistena, ent on siiski esteetiliselt nauditavad, mõjudes nii ehedatena ning usutavatena, kuid samas klišeevabadena.
Ruslan Stepanovi lavastuse energilisus, tantsijate pakatav entusiasm, tempokad, jõulised liikumisjoonised ja kiiresti vahelduvad stseenid loovad kaasahaarava olustikuga teose, mis ei lase hetkekski igavusel ligi tikkuda. Sama meeliköitev on ka Ardo Ran Varrese sugestiivne, tantsuga üheks tervikuks sulanduv muusika, milles idamaiselt kõlavate kellade ja gongide müstilised helinad vahelduvad rahvamuusikale omaste parmu- ja vilepillide lustakate häältega, segunedes tuttavliku argimüraga: tänavaliiklus, vihmasadu, laste naer. Ainuüksi selle magneetilise heliloomingu kuulamiseks võiks ka balletikaugem vaataja teatrisse minna.