Arno Tali, aga Jaapanist

Margit Tõnson, Eesti Ekspress

19aastast Takuya Sumitomot, 70aastase Vanemuise balleti juubelilavastuse “Kevade” peaosalist usutles Margit Tõnson.

Lisaks jaapanlasest Arno Talile, inglastest Tootsile, Teelele ja Kiirele on laval kas venelasest või leedukast õpetaja Laur – ja see ei ole mingi keelekümblus või integratsiooniprojekt, vaid Vanemuise balleti igapäev. Trupis on hetkel 37 tantsijat 14 rahvusest, kuid balletikeel on nagu esperanto – ühesugune ja universaalselt mõistetav, küsimata kultuuriruumi suurusest ja olgu tantsija siis, robustselt öeldes, kas pulkade või kahvliga sööjate killast.

Teatrisisene legend sellest, kuidas Arno osatäitja Takuya ­Sumitomo möödunud aasta sügisel Eestisse jõudis, on seotud multifilmiga “Leiutajateküla Lotte”. Nimelt on Andrus ­Kivirähu tekstis tegelane, mesilane Susumu, kes kuivama riputatud raamatu vahelt öösel turtsudes välja kukub ja hiljem Lottele ja tema sõpradele juudot õpetama hakkab. Takuya oligi see mesilane. Tegelikult jäi Takuya Vanemuise balletijuhile Mare Tommingale silma Belgias, Antverpeni Kuninglikus Balletikoolis, ja läinud aasta septembris saigi Vanemuisest tema esimene koduteater.

Mina, kes ma häda pärast padespannil ja pas de deux’l ikka vahet teen ja klassikalist balletti kaasaegsest jämedalt pöiasirutuse ning sirutamata jätmise järgi eristada üritan, ei ole teps mitte õige inimene hindama, kas praegune trupp on kogu Vanemuise tantsuajaloo parim või mitte, aga korüfeede jutud on nii mahlaseid metafoore ja tundepuhanguid täis, et hakka või uskuma. Seda enam, et isegi moodsamast moodsama tantsu nimed, nagu Saša Pepeljajev ja Oksana ­Titova, on julgenud vanemuislastega viimastel aastatel kätt proovida.

Kõnealune Ruslan Stepanovi lavaversioon Lutsu “Kevadest” (paljukiidetud originaalmuusika Ardo Ran Varreselt) pole sugugi mitte esimene kord, kui Toots on Teelet varvaskingades tantsule rebinud. Esimest korda nähti seda aastal 1967 – Ülo Vinteri ja Ida Urbeli koostöös. Äsja ilmunud raamatust “Vanemuise ballett 70” saab selle kohta lugeda järgmist:

“Tahaks nimetada kahte olulist õnnestumist üldise kooliõhkkonna loomisel. Kõigepealt: lavastuses on koomika ja lüürika üsna parajas proportsioonis hoitud – erinevalt sõnalavastuste Tootsi-lugudes, kus naljategemine tihtipeale liialt võimust võtab. Ja teiseks: balleti-“Kevades” tundub meile, et näeme laval tõesti lapsi, mitte lapsi mängivaid täiskasvanuid.” Nii arvas Lea Tormis Sirbis ja Vasaras samal aastal.

2009. aastal kirjutas Kristiina Garancis Postimehes: “Raske on leida teist seesugust hübriidi, kus füüsiline ja auditiivne tekst nii teineteist armastaksid ja toetaksid, eksisteerides samaaegselt eraldi ja sulades vajadusel sulnilt kokku. Koreograafi ja helilooja koostöö oli igas hetkes sees. Ruslan Stepanovi kui koreograafi stiil on teravalt, veidi brutaalseltki modernne. Just selline släng tantsus, mida noor balletitrupp mõistab ja orgaaniliselt kasutab. See sobib neile, nende pöidadesse, poosidesse ning hüpetesse.”

Takuya, kellega kohtun pühapäeval Vanemuise teatri kohvikus enne “Onegini” etendust, meenutab, et vaatamata sellele, et “Kevade” prooviperiood oli pikk ja võttis ikka tõsiselt võhmale ning väike hirm näris ka hinges, et kuidas Eesti publik lõpuks tema ehk jaapanlasest Arno vastu võtab, osutusid hirmud üleliigseks. Esietendusel pääses noorte pauer täielikult valla ning arvustustes pole kiitusega koonerdatud.

Kuidas Arno rolli kujundamine käis? Leidsid sa endast midagi sarnast, mille peale Arno kuju luua?

Jah, endast ikka ka. Arno on romantiline, tundlik poiss, noor õpilane, selline unistaja tüüp. Ja Ruslan (lavastaja – aut.) tõi mulle “Kevade” DVD ka vaadata, kuigi see oli ju eesti keeles, nii et ega ma ei saanud esialgu suurt midagi aru. Aga Ruslan ikka rääkis asju lahti ja praegu ma arvan, et ma saan aru küll, mis värk seal “Kevades” käib. Aga see on mu esimene peaosa ja eks ma pabistasin kõvasti, et kas publik ikka võtab jaapanlase Arno rollis vastu.

Muretsemiseks pole põhjust, seni on arvustused olnud küll positiivsed ja tõstnudki just seda multikultuursuse poolt esile. Ma tõlgin sulle hiljem mõned lõigud ja saadan.

See oleks tore. Me oleme ju küll publikuga ühes ruumis ja meid ei lahuta palju maad ja meie vahel tekib kahtlemata side, aga ma ei saa ikkagi päriselt teada, mida publik arvab või mõtleb, ma ei saa seda küsima minna. Saada mulle palun leht ka, kui lugu ilmub!

Loomulikult. Aga kuidas sa balleti juurde sattusid? Harilikult ju nii väike laps ise ei oska tahta, et emme-emme, vii mind palun balletikooli!

Kui ma olin väike, siis ma ei saanud oma isaga kõige paremini läbi ja ma hoidsin rohkem ema poole, ja kuna ema oli balletikoolis õpetaja, siis olin varsti fakti ees, et balletikoolis niisama kaasas ei käida, vaid seal tuleb hakata tantsima. Ja ega mulle alguses see kõik (tõstab käe sirgelt kõrva juurde, demonstreerimaks jubedaid väänamisi ja painutusi ja pingutusi, mida väike laps peab balletikoolis taluma – aut.) üldse ei meeldinud, ma suisa vihkasin seda. Aga praegu ei armasta ma midagi muud nii palju kui balletti.

Ja praegu on mõlemad vanemad sinu üle uhked?

Jah, muidugi!

Aga kui sa ei oleks balletti õppima hakanud, milles sa enda arvates veel tugev oleksid?

Eh, ma pole selle peale kunagi mõelnud! Ilmselt tegeleksin ma spordiga, näiteks mängiksin korvpalli või jalgpalli… Mulle sport istub. Ma joonistan ka natuke, aga… pigem ikka sport.

Mis sind tantsimise juures kõige rohkem vaimustab? Kõrvalseisjale ei paista profitantsija ja profisportlase treeningute vahel väga suurt vahet olevat…

Jah, ma ei eitagi, et see on raske ala ja see võib väljapoole paistagi sporditegemisena, aga meie ei mõtle balletist kunagi nagu spordist. Me ikka teeme kunsti. Klassis on muidugi lõputu kordamine ja lihvimine ja rutiin, aga laval üritan ma saada selle õige tunde sisse, et see, mis ma teen, on iga kord unikaalne.

Siiski, ma ei saa võrdlustest tippspordiga nii lihtsalt lahti – on ju ka balletitantsija karjäär üsna lühike ja pidevalt ohus. Kas sa mõtled sellest, mida pärast tantsijakarjääri lõpetamist tegema hakkad?

Muidugi, sellest mõtlen ma kogu aeg. Ma üritan traumasid ennetada, enda keha eest hästi hoolitsedes. Jälgin oma füüsilist vormi, masseerin end peaaegu iga päev. Aga jah, ma olen mõelnud küll, et kui ma saan mingi väga suure trauma, siis ma panen punkti. Praegu ma olen 19aastane, see on väga hea iga, ma saan sooritada keerulisi hüppeid, anda endast parima.

Aga kas sul on silme ees mõni teater või trupp, kuhu sa tahaksid kuuluda?

Ei ole. Ma tahan lihtsalt tantsida. Mind ei huvita väga, kus ja mida. Aga modernsem suund balletis meeldib mulle rohkem. See on natuke lihtsam ka. Kuigi nõuab ka väga palju tööd. Aga see on põnevam.

Kuidas tantsijad üldse teistess e teatritesse satuvad – kas produtsendid käivad neid koduteatris vaatamas ja kutsuvad üle jooksma?

Ei, sa pead ikka ise aktiivne olema. Uurid, millal neil on mõne uue lavastuse katsed, sebid ennast katsetele, siis see lavastaja vaatab sind erinevaid ülesandeid tegemas ja kui hästi läheb, siis valib välja. Aga kui ei vali, siis oled tühja sõitnud.

Kas lisaks massaažile ja hullule trennile on balletitantsijatel ka mingi spetsdieet? Ühes Vanemuise juubeliloos näiteks meenutati möödunud sajandi alguse varvastantsijate jõudieeti, mis koosnes seamaksast ja sibulast…

Eh, ma ei tea, võib-olla tüdrukud jälgivad rohkem seda, mida nad söövad, aga mehed minu teada küll mitte. Mehe keha lihtsalt kulutab kalorid kiiremini ära. See läheb maha.

Nii et McDonald’si burgerid ja õlleõhtud ei ole keelatud?

Ma ei saaks ilma nendeta elada, ma armastan õlut ja burgereid! Aga kui aus olla, siis ma peaksin kaalu jälgima hakkama küll, eile just vanematele ütlesin, et ma vist hakkan dieeti pidama, kõhu peal on juba pekki näha… (Nii kondise mehe suust on seda juttu ikka päris naljakas kuulata.)

Kui kauaks sa Eestisse jääd?

Kaheks aastaks esialgu.

Mille järele sa Eestis olles kõige rohkem puudust tunned?

Jaapani toidu järele. Päriselt ka. No ma käisin korra Taskus (see uus kõle kaubanduskeskus – aut.) sushit söömas, aga see on siin nii kallis ja ega ta ikka väga hea ei ole…

No aga sushit saab ju ise ka teha?

Sushit on pealtnäha lihtne teha, aga tegelikult on see väga keeruline. Seda (näitab spetsliigutust, kuidas kahe sõrmega teise käe peopesas perfektseid riisipätsikesi vormitakse) peab ikka aastaid õppima. (Kui seda räägib inimene, kes on 15 aastat oma elust balletti õppinud, siis ma usun – aut.).

Kas Eestisse tulek oli ka mingil määral kultuurišokk?

Ei, imelikul kombel üldse mitte. Väga kergelt läks. Ja ega ma isegi ei teadnud, kus Eesti asub! Talv on siin väga pikk. Lund on kõvasti rohkem. Esialgu ma mõtlesin küll, et ma külmun lava peal ära, aga samas õues mulle meeldib väga see valge lumine vaade. Jaapanis sajab lund võib-olla ühe korra talve jooksul.

Eks see tegi ka lihtsamaks kodunemise, et trupis ootasid sind juba kaks Jaapani tüdrukut?

Seda küll, aga ega me nüüd igal õhtul kokku ei saa. Selle ajal jooksul me oleme ainult ühe jaapani õhtu teinud – valmistasime seda lihtsamat sushit, norilehe sisse keeratavat, ja lobisesime jaapani keeles, see oli mõnus.

Mis sind konkreetselt kõige enam tantsus inspireerib, on need pigem liigutused, mõte või hoopis muusika?

Muusika kahtlemata, see kohe… tõstab. Muusika on väga-väga abiks. See teeb mu rõõmsaks. Muusikat peab respekteerima. On mõned tantsijad, kes seda ei tee, nad ei jälgi muusikat. Mulle nii ei sobi. Lavale minnes üritan ma iga kord ikka leida mingi uue tunde, isegi kui liigutused ise on samad õhtust õhtusse, see tunne sees peab olema uus. Ja selle tunde aitab saada muusika. Teistmoodi ei saa, publik saaks kohe aru, et see on jama, mida ma teen.

****************************

Vanemuise balletitrupi hetkeseisu võiks võrrelda klassikalise kaaluga. Mõlemad kaalukausid on täiesti tasakaalus ja ei pea kartma tugevat tuuleõhku ega jõukeskme paigast liikumist. Kvaliteet ja kvantiteet on võrdselt head. Trupp on noor, muu maailmaga sarnaselt multikultuuriline, valdab hästi keha ja tantsustiilide paljusust.

Vanemuine peaks olema uhke, sest ainult väga headel teatritel on korraga võimalik repertuaaris hoida nii legendaarseid klassikapärle kui kaasaegse tantsukeelega lavastusi. Nii eksisteerivad kõrvuti Stanislav Fečo “Giselle”, Pär Isbergi suurejooneline “Pähklipureja” ja Oksana Titova “Peeter Paan” ning Ruslan Stepanovi “Kevade”. Kõik suure teatri eeldused on siin väikses Eesti ülikoolilinnas luksuslikult esindatud ja täidetud – õhtust õhtusse saab nautida võimekat tantsutruppi, mis esitab fantaasiarohket keerulist koreograafiat, täites värske energiaga suure lava.

Kristiina Garancis, tantsukriitik

******************

Tulekul:
Juubeliaasta kavas kirendavad peale “Kevade” veel ka 15. mail esietenduv kontsertlavastus “Queen – The Doors of Time”. Vanemuise suure maja laval on Broadway tähe Tony Vincenti ja kohalike tähekeste Rolf Roosalu ja Tanja Mihhailova kõrval oluline roll ka balletitrupil. Lavastuse koreograaf, kostüümi- ja dekoratsioonikunstnik on Mare Tommingas isiklikult. Tartu lauluväljakul tuleb 22. augustil suur rahvusvaheline balletigala, mis annab läbilõike balleti käekäigust seitsme aastakümne jooksul. 15. novembriks on aga Sadamateatrisse plaanitud Janek Savolaineni 3D-tantsulavastus “Vanamees ja meri”.

************************

Mare Tommingas, kuidas noorte tantsijate leidmine ja avastamine käib?
Ei mul ei ole aega talente mööda maailma otsimas käia, lihtsalt on aastatega välja kujunenud tihedamad suhted kahe balletikooliga – Birminghamis ja Antverpenis –, kes on ilmselt samuti huvitatud oma lõpetajatele töö leidmisest ja saadavad noori meile katsetele – nii nad meile jõuavad. Ja kõige olulisem on balletimaailma üsnagi kitsas ringis ikka suust suhu leviv informatsioon – tantsijad, kes on siin olnud, räägivad oma sõpradele, et oli tore ja vahva ja repertuaar pakkus huvi ja nii tulevad need noored end ka ise pakkuma.

Kas on paljurahvuselise trupi puhul ka midagi, mis komplitseerib (koos)tööd, ikkagi erinevad temperamendid ja…
Ei-ei, temperament kui niisugune avaldub ehk rolli lahtimõtestamisel, aga kõik muu on balletis allutatud distsipliinile. Meie keel on tantsukeel ja me kõik oleme saanud ühtmoodi professionaalse hariduse ning selle pinnalt ei saa tekkida ühtki probleemi. Suhtluskeel on muidugi inglise keel ja kui vahepeal visatakse nalja jaapani keeles, ongi toredam.