“Kevade” uued pungad

Leenu Nigu, Sirp

Tõupuhtasse rahvuslusse kinnijäämine ei pruugi olla väärtus omaette.

„Kevade”. Helilooja Ardo Ran Varres, lavastaja ja koreograaf Ruslan Stepanov, kunstnik Liisi Eelmaa, kostüümikunstnik Mare Tommingas, valguskunstnik Airi Eras. Osatäitjad: Takuya Sumitomo, Hayley Blackburn, Guy William Burden, Silas Stubbs, Ilja Mironov, Mantas Daraškevicius, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Alo Kurvits, Rita Dolgihh, Maarja Paugus, Marika Aidla, Janika Suurmets, Steven Melendez, Saori Nagata, Mai Kageyama, Nashua Mironova, Rebecca Peters, Kristina Markevičiute, Raminta Rudžionytė, Rosamund Ford, Milena Tuominen, Fenella Cook, Laura Quin, Julia Kaškovskaja, Julia Litvinenko, Marie Lindheim, Anna Shircliff, Valentine Legat, Emily Hughes, Colin Thomas Maggs, Alens Piskunovs, Daniil Kolmin, Daniel Szybkowski, Andrea Granieri, Elias Girod. Osaleb tšellist Heiki Palm. Esietendus 4. III Vanemuise suures majas.

Vanemuise ballett on viimastel aastatel publikule silmarõõmu pakkunud eelkõige vaatemänguliste maailmaklassika uusversioonidega. Olgu nendeks siis praegu repertuaaris lavastused „Uinuv kaunitar”, „Peeter Paan”, „Onegin”, „Giselle”, „Pähklipureja” või varasemast repertuaarist „Alice imedemaal”, „Suveöö unenägu” või „Peer Gynt”. Nüüd on Vanemuine oma rahvusvaheliselt kirju ja noorusliku balletitrupiga asunud üdini eestiliku materjali kallale ning astunud sellega reipa ja õnnestunud sammu edasi. Oskar Lutsu ainetel loodud „Kevade” on helge ja õnnestunud originaalteos.

Tüviteksti kultuurikihid

Kaheldamatult on Oskar Lutsu „Kevade” eesti kultuuri keskne teos, võib öelda – tüvitekst. Lutsu loomingust ongi just see nostalgilineautobiograafiline romaan iga eestlase kultuurimälus, iga koolilapse lugemisvara hulgas. Raamatu on hiljem veel põlistanud lugematud teatrilavastused, samuti 1969. aastal linastunud Arvo Kruusemendi film, mis on Eesti filmiloos sama oluline kui Lutsu „Kevade” meie kirjanduses. Ka muusikalise poole pealt on Veljo Tormise komponeeritud filmimuusika või Ülo Vinteri arvukad heliteosed andnud „Kevade”teemalisse kultuurikihti oma panuse. Vanemuises lavale toodud „Kevades” on kõigist nimetatud kultuurikihistustest lahti lastud. Koomuskist pungil Tootsi-Kiire saunalugu või Lati patz puuduvad siin sootuks. Ja jumal tänatud. Laval maalitakse Paunvere ainetel vaid vihjelisi pildikesi, romaani olulised tegelased ja kesksed sündmused on pelgalt markeeritud. Kuid enamat polegi vaja, eestlasele igituttav lugu jookseb vaataja peas niikuinii tahes-tahtmata laval toimuvaga paralleelselt kaasa.

Õnnestunud tervik

Lavastuse loojad, eelkõige lavastaja-koreograaf Ruslan Stepanov ja helilooja Ardo Ran Varres, on hakkama saanud päris oma „Kevadega”. See on karge ja helge atmosfääriga kunstiliselt õnnestunud terviklik teos, kus erinevad osad kõlavad omavahel suurepäraselt kokku. Vastukaaluks Vanemuise senistele valdavalt lopsaka ja kirju kujunduskeelega muinasjutulistele tantsulavastustele on „Kevade” kujundus kõle, lage ja hallivõitu (lavakujunduse on teinud Liisi Eelmaa, kostüümikunstnik Mare Tommingas). Sellest võib ära tunda sama tonaalsuse, mis paistab hetkel aknast välja vaadates. Ent sellest hallusest aimdub ometi kevadist värskust, virgumise tõotusi. Sama moodi nagu akna taga, võib ka Vanemuise laval õhus tunda suve lopsakust ja sügise küpsust. See millegi hea ja suure saabumise elevil ootus on tervet lavastust toetav kandetala. Ardo Ran Varrese muusika kujutab endast isikupärast ja leidlikku helipilti, mis pole tantsule pelk saatja, vaid pigem aktiivne lavapartner, mis annab võtme laval toimuva mõistmiseks. Muusikas on lisaks ootuspärasele helikeelele kasutatud ka argiseid helisid lapseköhast pudelikolinani ning see kõik kokku teeb „Kevade” muusikast värske, napi ning ka iseseisvalt köitva teose. Stepanovi koreograafia aluseks on peamiselt jõuline modernne stiil, mida on ajuti pikitud nii kontaktimprovisatsiooni, klassikalise tantsu kui rahvaliku tantsukeelega.

Vahest ehk polegi selles midagi ennenägematut, ent kuna liikumise loomisel on arvestatud nii muusika, tuntud tegelaskujude, lavastuse üldise meeleolu kui ka Vanemuise trupi tantsijate isikupäraga, mõjub see orgaaniliselt ja originaalselt. Tegemist on visuaalselt nauditava läbikomponeeritud tantsuteosega, kus on õigustatult hoidutud liiasest. Näiteks Arno haigus ja unenägu on lahendatud vaid lihtsal kõndimisel põhineva liikumisega, ent kuna stseen on leidlikult läbi lavastatud, mõjub see pingestatult paeluva hõllandusena, kust ei puudu nii range köster, lapselikult puhtad inglid kui ka Arno hirm selle ees, et Toots hakkab Teelega „plaani pidama”. Originaalteose loomise suurim pluss on ilmsesti see, et tantsulist partituuri saab luua konkreetse trupi võimeid ja omapära silmas pidades. Ja seda on Vanemuise „Kevadest” selgelt näha. Takuya Sumimoto Arno on oma jaapanipärasest välimusest hoolimata tõeline Arno – õrnahingeline veidi eraklik unistaja, Hayley Jean Blackburni Teele pole mitte filmist tuntud blondi patsiga kapriisitar, vaid veidi nurgelise kehakeelega rõõmsameelne tütarlaps, kellele Arno unistused jäävad lihtsalt kaugeks, ja Toots (Guy William Burden), tema pole antud juhul teps mitte süüdimatu ärksa meelega marakratt, vaid hoopis jalustrabavalt võluv lurjus, kelle virtuoossest kehakasutusest õhkub pahaendelist paeluvust. Omaette väärib märkimist Aivar Kallaste ja Janek Savolaineni kahe peale kehastatud Lible. See topeltroll oleks kahtlemata olemata, kui Vanemuise trupis ei leiduks kahte nõnda hea koomikunärviga tantsijat. Kõik eelmainitu kokku annab rõõmsa, koolilapselikult puhta ja kokkukuuluvustundest kantud helge maailma, kus köster on koomiliselt armas, Liblede purjutamine ei haise eemaletõukavalt, vaid mõjub muhedasti ning isegi sakslased lähevad ainult omavahel kaklema.

Oma ja võõras „Kevades”

Et Oskar Lutsu „Kevade” on väga eestilik, meie oma lugu, on Vanemuise „Kevade” puhul kriitikas (ja võib arvata, et vaatajateski) palju elevust tekitanud rahvusvaheline balletitrupp, eesotsas jaapanlasest Arnoga. Irvhambad võivad siinkohal spekuleerida, et võib-olla polegi seekordne „Kevade” nostalgiline lapsepõlvemeenutus, vaid hoopistükkis projektsioon tulevikku, kus maailma demograafilise olukorra tõttu kõnnivadki Maarjamaal ühel hetkel ringi asiaatidest koolipoisid. Vanemuise „Kevade” näitab selgelt, et isegi kui nii peaks minema, pole meil tegelikult suurt midagi karta. Tõupuhtasse rahvuslusse kinnijäämine ei pruugi olla väärtus omaette. Kui tüvitekstide tundmise näol on eesti kultuuri juured piisavalt kindlalt sügaval maas (inimeste mälus või hinges), innustavad need juured ka siia saabuvaid võõraid. Olgu nendeks siis „Kevade” puhul venepärase nimega koreograaf või kirju rahvusliku taustaga balletitantsijad. Need võõrad on võimelised vanadesse oma tekstidesse puhuma uue hinguse, nad suudavad panna kultuurijuurtele portsu rammusat „väljamaa väetist” ja hoida seeläbi eesti oma kultuuri värske ja elujõulisena. Nii nagu ükski elus nähtus ei püsi muutumatuna paigal, nii vajab kultuurgi ühtaegu nii uuendusi kui järjepidevust. Nende mõlema, esmapilgul otse vastandliku ülesandega on Vanemuise „Kevade” tähelepanuväärselt hakkama saanud.