Evita eeskujulik esitus

Signe Sillasoo, Äripäev

Eelmisel nädalal esietendunud Vanemuise “Evita” oli kaunis – nii osatäitmistelt kui ka vormilt. Ometi oleks tahtnud tunda hea asja juures mõneti rohkem teravust ja argentiinalikku vürtsikust.

Georg Malvius on teinud taas suurepärast tööd. Muusikal Argentiinas ühtede poolt armastatud, teiste poolt vihatud Eva Perónist on taas, pärast seitsmeaastast pausi Vanemuise teatris eeskujulikult lavale toodud. Tähelepanu on pandud igale pisimalegi detailile, ja hästi.

Sündmustejada on tempokas ja mahukas, ent kergesti jälgitav. Kiirelt vahelduv lavajakujundus muudab muusikali filmilikuks, staatikavabaks, liikuvaks ja ajastutruuks, mida kaunistavad kenad soolonumbrid, kooripartiid ning tantsunumbrid.

Peaosatäita Maarja-Liis Ilus, kelle kehastada selle suurilmadaami roll on, sai väga tublilt hakkama. Oli kauneid soolonumbreid ja ühes kooriga laulmist, oli leebemat esinemist ja kohati jõulisemat ülesastumist. Tubli töö, ainult natukene rohkem oleks tahtnud näha laval selle argentiinlaste ebajumalanna ja samas vihatud esileedi jõulisust ja tugevust. Malbe olekuga Maarja-Liis, päris sada protsenti antud rollis mind kõike esitatavat uskuma ei suutnud panna.

Seevastu plusspunkti annan talle muusikali lõpuosas haige Eva Peróni kehastamise eest. Tegu ei ole lihtsa ülesandega, muidugi juhul, kui taotletakse täit ehedust, ent Maarja-Liis Ilus sai selle osaga, millel kalduvust kujuneda kehva esituse korral halenaljakaks jandiks, väga tublilt hakkama.

Tubli etteaste tegi ka Vaiko Eplik, kelle kehastada oli loos revolutsionäär Ché Guevara. Tema esinemises oli piisavalt jõudu ja mõnusat muigamist Argentiinas toimuva üle – ohtralt paralleele leidis ka Eesti poliitkambrites toimuvaga.