Kes on Vanemuise Evita – õnnetuke või võimuahnur?
Andri Maimets, Postimees
Tõtt-öelda üllatas mind, et Vanemuine, kes viimasel kümnendil oma repertuaarivalikuga Eesti muusikaliteatri staatust on püüelnud, tõi Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i „Evita“ mängukavva tagasi. Seitse aastat pole ju teab mis pikk aeg, et Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Tartu vanalinnas õilmitsenud Evita-nägemus ununeks.
Ning nii tuleb karm võrdlus teatrisaali kaasa ega lase ka parema tahtmise juures vaatajat oma haardest lahti. Georg Malvius või Tiit Ojasoo? Maarja-Liis Ilus või Siiri Sisask? Vaiko Eplik või Tõnis Mägi? Marko Matvere või Veikko Täär? Kes lööb keda, ütle seda!
Võrdlused hetkeks kõrvale heites tunnistagem, et Vanemuise seekordne sooritus Solarise laval oli vaatamist ja nautimist väärt: kiiduväärt esinäitlejate valik, hiilgavad tantsunumbrid ja nauditav lavakujundus.
Liiatigi on rõõm tõdeda, et kahekümne aasta eest muusikaliga „Viiuldaja katusel“ Eesti leidnud Malvius tahab siia ikka ja jälle naasta, et oma nägemustega kodumaist (muusikali)teatrielu vürtsitada.
Malviuse etenduse-eelsed intervjuud näivad tulemust justkui õigustavat, kaitsvat või kriitikat ennetavad, rõhutades, et sedapuhku näeb laval armastavat, hoolivat ja hella Evitat; noort tütarlast, kes juhuse tahtel, mitte kaine ja kaalutleva manipulatsiooniga, Argentina liidri Juan Peroni naiseks sai ja riigi oma tahtmisele allutas.
Maarja-Liis Ilus pole tõepoolest mingi karakternäitleja (ja vaevalt ta seda ollagi tahaks), mistap ei tasu Maarja Evitast eesmärgile orienteeritud ja selle nimel mehi kui kaltsunukke kasutavat bitch’i otsida. Ainuke häda on selles, et Webber-Rice on Eva Peroni oma lavastuses just selliseks loonud, mistõttu üritatakse sedapuhku mängida endale siin-seal vastu rääkivat lugu.
Selle karmimaks näiteks on stseen, milles Eva asutab omanimelise fondi, hakates vaestele raha jagama: Maarja-Evita heasüdamlikkus põrkub Tim Rice’i iroonilise, peategelast isegi halvustava tekstiga, mis viitab fondi kahtlasele raamatupidamisele ja tegevuse mõttetusele.
Nii jäetakse vaataja seekord oma otsingutes üksi ega selgitata, kes see Evita siis ikkagi oli (Che: „But who is this Santa Evita…“) – üllas heategija ja meedia poolt manipuleeritud õnnetuke või teadlikult läbi voodite oma karjääri sillutav võimuahne naine. Võib-olla pole see enamikule oluline ning publik naudibki üksnes – ilma irooniata – imeliselt laulvaid Maarjat, Vaikot ja Markot.