“Evita” vastab publiku ootustele

Toomas Kuter, Pärnu Postimees

Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i menumuusikali “Evita” loomisaasta on 1976, kui “Evita” nägi ilmavalgust rokkooperina.

Muusikali maailmaesiettekanne toimus 1978. aastal Londonis West Endis ja aasta hiljem New Yorgis Broadwayl. Mõlemad ettekanded saavutasid kohe publikumenu. Ja kui 1996. aastal esmalinastus Alan Parkeri muusikali ainetel loodud film, kus peaosi mängisid Madonna, Antonio Banderas ja Jonathan Pryce, oli selle muusikali edu igaveseks tagatud.

Enamikule muusikakaugetele inimestelegi on tuttav “Evita” üks põhimeloodiaid, südamlik ja kirglikult kaasakiskuv “Don’t Cry for Me Argentina”.

Osa muusikali menust peitub kindlasti selle ajalooga haakuvas sü˛ees, mille aluseks Argentina poliitilise liidri president Juan Domingo Peróni teise naise Marķa Eva Duarte de Peróni elu. 33aastaselt vähki surnud ja rahvuskangelaseks tõusnud esimene leedi suutis oma lühikesest elust luua legendi.

Eelkõige vaatajaile mõeldud lavastus

Eestis esietendus “Evita” taas eelmise aasta novembri lõpus Nokia kontserdimajas Tallinnas. “Evita” seadis lavale rootslane Georg Malvius, kes meie kultuurimaastikul on lavastanud hulga eredaid ja inimestele meelepäraseid muusikale, seda nii riiklikes teatrites kui eri projektide raames.

Malviuse parimad tööd kuuluvad kindlasti Smithbridge Productionsi aega, tänu sellele ettevõtmisele muusikalikultuur Eestis hoo sisse saigi.

Malviuse lavastustes ei tule pettuda, need on klassikaliselt konservatiivsed ja alati vaatajaile adresseeritud. Ta teab, mis publikule meeldib, ja oskab just selle esile tuua.

Lavastaja pakutavad skeemid on igale inimesele arusaadavad ja õnneks puuduvad nendes “suure kunsti” elemendid, mis oma absurdsuses sageli vaid autorile enesele mõistetavad on. Just seepärast on Malviuse tööd mõnusad. Igaüks, kõige hullem torisejagi, leiab nendest oma iva.

Mõni võib väita, et niisugune lahendus on igav ja tavapärane, ent teater on eelkõige loodud kõigi vaatajate, mitte käputäie teatrikriitikute tarbeks! Aeg-ajalt kiputakse seda unustama.

“Evitasse” on Malvius suutnud sisse puhuda küllaldaselt elu, kirge ning muusikalile nii vajalikku elegantset lohakust, mis väljendub tegelaskujude karakterites ja nende üldhoiakutes. Parima osa “Evitast” moodustabki Malviuse lavastus koos massi- ja tantsustseenidega, mis on tõesti võimsad.

Horvaatia koreograaf Igor Barberic on teinud nauditava töö, tänu sellele tõusevad etenduse tantsunumbrid esiplaanile. Eri rahvustest kokku pandud balletitrupp on orgaaniline ja sünkroonne, sulandudes hästi muusikasse ja pakkudes toreda elamuse.

Vaiko Eplik Ché Guevarana

Üldjuhul on Malviuse lavastustes kaastegevad olnud kunstnik Ellen Cairns ja valguskunstnik Palle Palmé. See kooslus on end alati tervikliku tandemina tõestanud, nii nüüdki. Valguse ja varjude mäng ning stiilipuhtad kostüümid haakusid Peróni traagilise looga igati.

Solistide hulgast tõusis esile Ché Guevara osas laulnud Vaiko Eplik. Stiilselt lauldud küllalt keerukas partii, ei midagi ülepakutut ega häirivat. Epliku Chés oli kõike parajal määral, see tegi tema esituse igati professionaalseks.

Maarja-Liis Ilus oli armas, esitades Evita osa endale omasel estraadlikul viisil. Just nimelt armas, kohati õrn ja habras, tütarlapselikult hingeminev. Samuti nägi ta hea välja. Igatahes usutav. Ka nii võib. Tema parimaks numbriks kujunes “Waltz for Eva and Ché” Vaiko Eplikuga, samuti finaal, kus Ilus kasutas rohkem piano’t, mis omakorda tema tämbri kauniks muutis. Samal ajal oli Eva Perónis eneses ilmselt hulga rohkem jõulist fataalsust.

President Juan Peróni rollis astus lavale karismaatiline Marko Matvere, Augustin Magaldina aga Aivar Tommingas.

Truppi hoidis muusikalise poole pealt ohjes Tarmo Leinatamm, kelle tööd iseloomustas täpsus, emotsionaalsus ja hea tempo. Orkestri ja solistide vaheline balanss oli maitsekalt paigas.

Positiivne emotsionaalsus

“Evita” on juba nõnda kirjutatud, et see lugu külmaks ei jäta. Lisagem siia Nokia kontserdimaja Eesti oludes suur saal ja Solarise keskuse üldine positiivne aura. Nõustuge minuga, et nende paari kuuga, mil keskus Tallinnas avatud, on inimesed selle maja igati omaks võtnud. Samuti on Georg Malviuse kõigiti publiku ootustega arvestav lavastus see, mis teatritüki kunstilise külje hoovused liikuma paneb ja etenduse õnnestumisse päris suure panuse annab.

Muidugi saab öelda, et see või teine solist ei intoneerunud kohati päris täpselt või et vahel laulis keegi lahtise tooniga ja kohati jäi vokaalses plaanis nii mõndagi puudu. Kuid see pole üldse oluline, sest emotsioon, mis etendusest saali kandub, on sedavõrd positiivne, et need nüansid ei jää häirima, vaid ununevad juba lõpuaplausi ajal.

Pealegi on “Evital” oma alltekst, mis paljudele äratundmisrõõmu pakub, ja loomulikult maailma vallutanud hitt “Don’t Cry for Me Argentina”.