Arnu, Toots ja Kiir möllavad Vanemuises
Andres Laasik, Eesti Päevaleht
Kui Mati Unt oma „Huntlutsu” esimest korda lavastas, tuli välja see kui raamita pilt. Teos, mis kandis pealkirja „Täna õhta kell kuus viskame lutsu”. Nüüd on sama materjali Vanemuises raami surunud Ingo Normet.
Ingo Normet on teinud Mati Undi tekstile vaheltharimist, lavastuses on oma veetlev rütmika, põnevas ruumis elavad ja arenevad visuaalsed kujundid. Laval on võimekas Vanemuise trupp, kes mängib isuga, luues värvikaid karaktereid. Pilt on saanud raami ja seda saab nüüd terasemalt silmitseda.
Teatris ilmutatud pingutuse läbi tuleb ilmsiks materjali sisu – Mati Unt tegi Lutsu kirjanduslikke motiive kokku traageldades postmodernistlikku vallatust. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Muidugi ei tähenda see määratlus seda, et sellist näitemängu (ei teagi, kas tohib „Huntlutsu” näitemänguks kutsuda) teha ei tohiks. Tahame või ei taha, selline teatriliin ilmutab ennast järjest häälekamalt ja selle teravmeelsuses peitub teatud teatraalne elujõud.
Võrreldes esmalavastusega Tallinnas on nüüd Vanemuise teatris Lutsu arhetüüpsete karakterite tähendusi veidi nihutatud. Hannes Kaljujärve Toots on teotahtelisem ja bravuurikam, kui oli seda Ivo Uukkivi oma. Ivo Uukkivi Tootsis oli ports Lutsu melanhooliat, mida Tootsis esmapilgul justkui olla ei tohiks.
Aivar Tomminga Kiir pole oma käitumises nii väiklaselt kiuslik, kui oli seda Taavi Eelmaa Draamateatris.
Robert Annuse Arnu on aga ootamatult koleeriline, esimese põlvkonna intelligendi ebakindlus on see, mis Arnu pealispinnal valitseb. Mait Malmsteni Arnu oli kuidagi mehisem ja dramaatilisem, rohkem A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” Indreku mõõtu.
Võib-olla oli Draamateatri Lutsu tegelaskujude plejaad nüanssides tabavam, tuues esile nende kaalukeeleks olevaid isikuomadusi. Vanemuise „Huntluts” on seevastu karakterite tõlgendamisel julgem, Lutsu loodud inimkujusid lastakse paista hoopis ootamatust valgusest, et tekitada võrdlusmoment stereotüüpse ettekujutusega.
Ei ole igav
Ja kui Mati Undi loodud teksti sõnum ongi tabamatu või tühine, on selles igal juhul rollimaterjal, mille toetuspunkt asub Oskar Lutsu kirjanduslikus pärandis. Ega muidu tekiks sisulist võrdlust, et mis Tootsid, Arnud ja Teeled seekord lavale tulevad. Näitlejal on siin tööd kõvasti ja seda Vanemuise laval pingsalt tehaksegi.
Ingo Normeti „Huntluts” ei ole igav. Autori enda nelja ja poole tunnises lavastuses jagus venimist küllaga, mis justkui realiseeris Undi ütluse, et kui on „pikk ja igav, siis on kunst”. Küllap võib Undi seisukohas näha esteetilist mängu, mis sisaldas poliitilist ninanipsu väikekodanlasele, kes tuleb teatrisse lusti otsima. Ent see mäng ei tahtnud alati realiseeruda viisil, mis oleks vaimukas ega mõjuks lihtsalt tüütuna.
Normeti „Huntluts” on välistanud kõik, mis võiks paista igav ja pendel on isegi liiga palju teisele poole tasakaalust väljas. Tekib küsimus, kas teksti ja selle ladususe taga on peidus ka midagi tõsisemat.
See omakorda on väga vana küsimus. Kas Arnode, Tootside ja Tõnissonide taga on midagi tõsisemat, selle üle on murtud pead alates „Kevade” esmailmumisest.