Pilvedest oled sina tulnud …

Jan Kaus, Sirp

„Huntlutsus” mängitakse sellist intertekstuaalset mängu, mis ei vaja kommentaare ega selgitusi.

1.

Mati Undi „Huntlutsu” selge selgroog väljendub mõttes, et Mati Undil ja Oskar Lutsul on midagi sügavalt ühist. Seda rõhutatakse ka Vanemuises etenduva Ingo Normeti „Huntlutsu” kavalehel, kus on kirjas Mati Undi enda sõnad: „Olen ise Vooremaal kasvand, olen lisaks veel Kaljukits nigu Lutski, olen melanhoolik nigu temagi”. Tundub, et astroloogiline aspekt pole siin siiski määrav (jaanuaris on sündinud ju ka Gailit, Jaik, Tammsaare, Kaplinski, Rummo), aga tõesti – Vooremaa. Unt kirjutab kavalehel: „Vooremaal on taevas nimelt väga suur – ku sa just parajasti oru põhjas võsas ei ole”, taevas ujuvad „suured, ükskõiksed ja õudsed pilvemürakad”. Ma olen kunagi Ene Söödi sabas seal Undi kodukohas käinud. Käik avaldas tõesti mõju (ning kaldun arvama, et oleks avaldanud ka siis, kui too koht poleks olnud seotud Mati Undiga). Tohutu avarus ja vaateväli, mis avaneb üle voorte. Unt ütleb ise: „Vooremaal on väga avar (vahel kümme kilomeetrit) horisont …”

Kuid see Eesti kohta harv maastiku majesteetlikkus polnud veel kõik, midagi on siin veel ja see ilmneb Undi ütlemises: „kui sa just parajasti oru põhjas võsas ei ole”. Just nimelt – Undi kodumaja õu on varjunud puude vahele, see on juba nõlval, sealt laskub tee saunani. Siin varjavad vaadet puud, päevalgi võib olla hämar. See toob meelde, et raamatus „Elu võimalikkusest kosmoses” ütleb Enn: „Arvan, et maastik vormib inimesi – keda mets, keda põld, keda meri.”¹ Kas ei või olla nii, et Undi enda loomingut ongi vorminud too maastikuline vastuolu ja ebakõla – võimas avarus ja hämarusse laskuv varjulisus ja varjatus; horisont ja sügavus, nähtavus ja peidetus. Kas just seetõttu ei saa mõistetavaks, miks Undi teostes esineb kõrvuti nii detaili- kui ka üldistusjanu, nii agora- kui klaustrofoobiat („Mõrv hotellis”)? Kas sealt ei tulegi too vastandlik soov saada asjadele jälile, ulatuda ja laskuda asjade olemusse, nende põhjani (ehk siis kirjutada, selleks et kujutleda) ning seda häiriv ja katkestav tunne, et kujutluste ülestähendamistest pole miskit kasu, tuleb lihtsalt tõmmata sügavate sõõmudega sisse elu avarust ja võimaluste rohkust ja nautida. Või nagu öeldakse romaanis „Öös on asju”, kus kangelane lamab loojuva päikese kumas: „ … ma lamasin, sirutasin end nii pikalt ja laialt kui võimalik ja ütlesin endale: aitab kirjandusest, see pole meeste töö …”² Kas lahata elu varjatud külgi või lasta elul ennast kanda üle kutsuva maastiku? See on (üks) Undi küsimus(i).

2.

Mõnigi lugeja võib nüüd juba küsida, et kuidas puudutab see kõik Ingo Normeti värsket „Huntlutsu” lavastust. Tundub, et mitmel moel. Just kõnealuse tüki vaatamine viis ühe vaataja peas mingid otsad kokku. Aga mõistan, et see ei kõlba veel põhjenduseks. Tõsi, esmapilgul ja pealispinnal, laval juhtuva lõviosas on Normeti „Huntluts” üks korralik jant. Jant muidugi selle sõna sümpaatses tähenduses, kuna näitab, kuidas teatud lood käivituvad eesti vaataja jaoks ilma mingite raskusteta. Lutsu „Kevade” ja „Suve” süžeekäigud on nõnda enesestmõistetav osa rahva poeetilisest teadvusest, et nendel saab mängida peaaegu ilma igasuguste pingutusteta, mätsida näiteks Tõnissonist ja Imelikust kokku üks Imesson (Tanel Jonas) ning säilitada sellest hoolimata tegelaskuju(de) selgus ja äratuntavus. Kui Toots (Hannes Kaljujärv) ei panegi Kiire ristjatsel grammofoni mängima ning sellele järgneb Julk-Jüri (Raivo Adlas) kuulus monoloog, kus Tootsi ootamatu käitumise tõttu on kõik ümber pööratud – Toots pole enam loodud siia ilma nuhtluseks, vaid õnnistuseks –, siis ajab see naerma just seetõttu, et olukord on kõigile tuttav, ammu pähe kulunud. Lible (Janek Joost) on „Huntlutsus” sirge, tugev ja pikk (mitte too Kaljo Kiisa vahva vunts, näss ja nähvits), aga ometi ikka Lible. Teisisõnu: Unt mängib „Huntlutsus” sellist intertekstuaalset mängu, mis ei vaja kommentaare ega selgitusi.* Need Lutsu (Jüri Lumiste) lood on osa eestlase teadvusest ja asi ants, kuigi mitte sugugi tont temaga. Vanemuise laval järgnevad Lutsu lugude, tema pentaloogia („Kevade”, „Suvi”, „Tootsi pulm”, „Argipäev” ja „Sügis”) kuulsad stseenid ja motiivid üksteisele hoogsas tempos, tihti pole stseenidele vaja mingit sissejuhatust, kõik on ühe lausega selge, lusti ja jõuga lendab „Huntluts” läbi arhetüüpseks armastatud tegelaste elukäikude, vahel neid ajaliselt segades ja sassi lüües, aga siiski on kõik ju teada ja tuntud.

Ometi peitub selle lusti hulgas, vahel ja taga midagi veel. See huvitabki mind kõige rohkem. Sellele vihjab juba tsiteeritud kirjakoht, kus Unt peab ennast ja Lutsu melanhoolikuks. Milles ja kuidas see võiks avalduda? „Mattiases ja Kristiinas” ütleb Kristiina Mattiasele: „Mattias, Mattias, kuidas sa vajad, et elu sind taga kiusaks”.³ Ühesõnaga – elu ei anna Undi lugude protagonistidele rahu, elu jälitab ja teeb rahutuks, teeb seeläbi melanhoolseks või vähemalt näitab kätte melanhoolia tumeda sügaviku ja sunnib samas selle eest põgenema, unistama kaugustest: „Mattias oli öise rongiga Tallinna poole sõites tihti tundnud, et rong on ületanud polaarjoone, sõidab polaaröös, sihtpunktiks salajane automaatelektrijaam põhjanaba lähedal …”4 Aga Luts, tajutud pigem ikkagi naljamehena? Kus asub Lutsu pentaloogias too melanhoolia, milles Unt ennast ära tunneb? Eks ikka Arnos või „Huntlutsu” Arnus.

3.

Ärgu lugejad pahandagu, astun veel ühe sammu tagasi, Lutsu endani. Kui vaadata tema Tootsi-lugude pentaloogiat, siis moodustab see üsna selge ringi, kus ots ulatub otsaga kokku. „Kevades” on keskne tegelane Arno, „Suves” Toots, „Tootsi pulmas” ja „Argipäevas” nii Toots kui ka Kiir, „Sügises” tundub juba võidutsevat Kiire liin, kui korraga, kohe teise osa alguses, hakkab Arno jutustama Lestale oma lugu luhtaläinud armastusest Virvega. Korraga, pentaloogia lõpus, on lugeja kistud tagasi Arno juurde, korraga unistab Arno, kuidas ta asetab oma valutava pea Teele sülle. Lutsu tahtel on Toots muutunud „Sügises” apaatseks, tema sõjahaavad valutavad, Teele on asjalik mamsel, kel aeg-ajalt Ülesool üle viskab, Kiir vajub oma asunikutalu ihalemises ja tüdimuses kohati lausa uskumatult grotesksetesse olukordadesse, Arno on ainuke, kes on teatudki määral säilitanud oma algse, s.t melanhoolse ja unistava oleku. Ning mulle tundub, et seda aspekti on Ingo Normet oma lavastuses hiilgavalt tabanud ning selle ka väga lihtsalt esile tõstnud: Arnut mängib noor, heatahtliku ja pehme olekuga Robert Annus. Arnu on nii keegi, kes on ühtviisi noor nii loo alguses kui ka lõpus, tema ja teiste tegelaskujude vahel haigutavad aastad – või õieti jäävad ühele poole aastad ja teisele, s.o Arnu poole midagi ajatut. Kaljujärvelikult robustne Toots ja elukutseline hädaline Kiir (Aivar Tommingas oleks sellesse rolli justkui sündinud) sobivadki laval groteskset pantomiimi tegema, kuna juba „Kevade” stseenides rõhutab just näitlejate vanus nende rollilahenduse jantlikkust – tegelaskujud on nii ealiselt kuidagi määratlematud. Arnu loo tõsidusele aga lisab usutavust just Annuse noorus. „Huntlutsu” raamistikus tekib nii mulje, et Arnuga seotud küsimused ei aegu, Arnu kannab endas paineid ja lootusi, mis ei vanane.

Tundub, et just Arnu on nii Lutsu pentaloogia kui ka „Huntlutsu” keskne tegelane, olgu selle kinnituseks kas või rollide esitamise järjekord kavalehel – Arnu on esimene. Ning keskne on ta just oma melanhoolsuse tõttu, selle tõttu, et ta ühtaegu igatseb jõuda asjade olemuseni (kõik need küsimused elu ja surma, tõe ja vale kohta „Kevades”) kui ka elu painavatest küsimustest eemale pääseda, maailma näha, põgeneda, elada avaralt ja lennukalt. Sedakaudu sobikski Arno/Arnu justkui Undi enda loo kangelaseks. „Huntlutsus” mängitakse muide esile Arno ja Tootsi vastandus ning jällegi maastikulise metafoori, soo kujundi kaudu. Siin öeldakse, et saladuslik jõud tõmbab Arnot soo poole. Toots aga teatab mõni hetk hiljem, et kuivendagem kõik sood. Siin on vastamisi mõtiskleja ja tegudeinimene. Soo aga ongi see koht oru põhjas, kuhu kõik suubub („Huntlutsus” öeldakse, et soos paitab surm nägu): üks võitleb sellega maad harides ja teine rännates, otsides armastust või unustust. Sedakaudu on „Huntlutsus” tänuväärselt esil ka Arnu ja Virve (Eva Püssa) liin. See on mu meelest Lutsu Tootsi-lugude üks huvitavamaid lugusid, varjunud pentaloogia kõige vähem tuntud osasse, „Sügisesse”. Virve ja Arno luhtaläinud armastuse loos peitub lausa strindberglikke pingeid ja paineid, tõelist kibedust ja pettumust. Siin painavad inimesed teineteist, nagu nad painavad teineteist ka paljudes Mati Undi lugudes.

Arvatavasti on see teatripublikule kõige vähem tuntud osa, kuid Püssa ja Annuse mäng, mis fragmentaarsusest ja lavastuse üldtooniga paratamatust haakumisest hoolimata tõuseb pilgari taustal esile just ängistava meelelisusega, annab aimu, kuivõrd palju psühholoogilist pinget ja traagikat tolles loos peitub – nii et hakkab peaaegu kahju, et Luts sellest eraldi lugu ei kirjutanud. Sedasi, „Sügise” finaalis, aga mõjub see omal moel üllatavalt ja pakub kogu eelnenud pilgarile teatud tasakaalu.

4.

Tegelikult võib Undi Vooremaa vastuolulisust täheldada juba Normeti „Huntlutsu” lakoonilises lavakujunduses (Liina Unt). Suurtele, kõrguvatele, laudadest kokku klopsitud pindadele on maalitud taevas ja pilved – Vooremaa avarus ja pilvede lähedus. Seda võimendab ka muu butafooria liikuvus, teisaldatavus – isegi kividel on rattakesed all. Lava on lage, seal ei seisa ühtegi püsivat mööblieset. Kuid vastukaaluks pilvede ja taevaga kaetud kõrguvatele pindadele on nende vahel praod, kust tulevad ja kuhu lähevad tegelased. Pragude seinad on kaetud musta riidega, pragudest ja pragudesse viskuvad inimesed koos oma naljakate ja kurbade soovide ja hirmudega ning segaste suhetega. Tegelased küsivad pidevalt, mis kell on, nad sibavad, tõukuvad, põrklevad ja keerlevad, hetkeks tantsivad nad Undi mälestuseks punasesse valgusesse kastetud tangot, nende palavikuline sagimine on mõjuvas vastuolus avarate ja puhaste pindade rahuga. Mati Unt on kirjutanud raamatus „Elu võimalikkusest kosmoses”: „ … inimesed ilmselt iialgi ei mõtle nii loogiliselt, nagu raamatutes kirjutatakse, kuna nende mälestustele pole omane kinopildi lõpetatus ja konkreetsus, sellise virvarri täpne edasiandmine polnud aga vist Joyce’ilegi jõukohane …”5 Siiski tundub, et Lutsu, Undi ja Normeti koostoimes on manatud too virvarr Vanemuise laval ikkagi nähtavale.

5.

Kogu ettevõtmisele andis oma sügavuse (kinnitades, et tegu polnud vaid koomuskiga) lavastuse lõpp, mis viitab 1949. aasta märtsile: lava pimeneb ja kostab rongirataste rütm, mis annab eelnenule, sealhulgas melanhooliale mingi süütu ja nostalgilise värvingu, lõikab toimunu peaaegu muinasjutuliseks minevikuks. Muide, Luts suri samal aastal, mil Stalin – 1953. Mati Unt oli siis üheksaaastane. Pilved olid – ja on – samad.

1 Mati Unt, Kogutud teosed
2. Hermes, 2008, lk 150. 2 Mati Unt, Öös on asju. Eesti Raamat, 1990, lk 20.
3 Mati Unt, Kogutud teosed 3. Hermes, 2009, lk 180.
4 Samas, lk 191.
5 Mati Unt, Kogutud teosed 2, lk 97.
* Too intertekstuaalsus on omaette teema, seotav just postmodernistliku mõttega, kuna sobib igati kirjeldama infoühiskonna ilminguid vaimumaailmas, kvantiteetide plahvatust kõikvõimalikus loomingulises praktikas, aga eriti kirjanduses, tekstide paljusust, lugude paljunemist üle empiirilise piiri, s.t olukorrani, kus lugusid on ammu mitu korda rohkem, kui üks inimolend lugeda jõuab. Niisiis võibki väita, et kaasaegsel kirjanikul on kaks võimalust: kas olla tahtlikult intertekstuaalne või tahtmatult intertekstuaalne. Intertekstuaalsus on igasuguse uue ilukirjandusliku teksti möödapääsmatu omadus. Vahe on selles, kas ja kuidas kirjanik seda teadvustab: kas hakkab seda paratamatut omadust teadlikult praktiseerima, kas hakkab lisaks loo jutustamisele jutustama ka loo jutustamisest. Unt oli muidugi vägagi teadvustav. Kuid kuigi intertekstuaalsus on mõistena uus asi, kirjeldab ta midagi, mis on kindlasti laiem ja vanem kui postmodernism. Vahest üks kõige selgemaid – kuigi taotluslikult piiritletud haardega – eestikeelseid näiteid ilukirjanduse paratamatust viitelisusest pärinebki just Oskar Lutsu pentaloogiast (ning „Huntluts” haarab sellest omakorda kinni). Juba „Suve” lõpus selgub, et on ilmunud „Kevade” – raamat, mis teeb „Suves” Kiirele nõnda suurt heameelt, sest seal on kirjeldatud Joosep Tootsi kooliaegseid tempe. Kiir läheb seda lausa Tootsile nina alla hõõruma. Enamgi. „Tootsi pulma” alguses liigub tegevus Tartusse – ja lausa Lutsu korterisse. Autor Luts paneb Lutsu-nimelise tegelase (kes on ju ka samas autor, see sama autor, kes autorgi) ütlema tema korterisse kogunenud Tootsile, Teelele, Kiirele ja teistele järgmiselt: „Ma olen praegu nagu surnukirstutegija, kelle surnud kord hauast tõusid. Kippel ja Toots on endid raamatu leheküljelt lahti kiskunud ja uidavad Tartus. Ja tikuvad mulle endale kallale. Armu! Te polnud siis sugugi nii kohutavad, kui olite alles – trükimust”. „Argipäevas” elab Luts juba Teele juures „nagu rott viljasalves”, heidab silma tolle nooremale õele ning on vahetuks tunnistajaks Teele ja Tootsi abielu esimesele sügavale kriisile. Tegu on pealtnäha lihtsa, kuid sisemiselt üsna keeruka intertekstuaalse mänguga, kus autor ei tsiteeri ainult iseenda varasemat teost (Kiir loeb Tootsile parastavalt katkendeid „Kevadest”), vaid püüab luua illusiooni, et Toots, Kiir ja Teele on olemas samamoodi nagu tema ise, et tema tekst laenab otse elust. Saab kujutleda, et kui Luts kirjutanuks oma raamatud „postmodernismi” mõiste valguses, peetaks teda selle suuna eriti rafineeritud esindajaks. Tegelikult ei piirdu ju Luts mitte ainult iseenda loomingu tsiteerimisega, vaid toob mängu nende tsitaatide autori, muutes tolle ilukirjanduslikuks tegelaseks.