Naiivsusega looritatud jõhker lugu eesti naistest
Postimees, Heili Sibrits
Kahtlemata on «Puhastus» Vanemuise järjekordne kassatükk – meenutagem, et Sofi Oksaneni samanimelist raamatut müüdi Eestis mullu 17 000 eksemplari, mis lennutas teose müügiedetabeli tippu. Ja ka piletimüük enne esietendust kinnitas suurt huvi. Tähelepanuväärne on, et esietendusel viibis valitsuski peaaegu täies koosseisus.
Küsimusele, kas «Puhastust» tasub vaadata, saab vastata kõheldes jah. Lavastaja Liisa Smithi käe all on sündinud igati ohutu lavastus: see ei vihasta, ei ärrita, ei raputa. Siin pole liialt kunsti. Kõik on korralik ja lihtsasti arusaadav.
Metsuri võrratu roll
Laval rullub lahti naiivne, lihtsustatud maailm, mida toetab mõmmiaabitsalikult helge (pitsiäärega valge põll, pitsist kardinad, sinises taevas kümned pääsukesed) lavakujundus, autoriks Marge Martin. Kui akendest sein kui kõigi pilkudele avatud elu sümbol on kulunud lahendus, siis tagaseina valge uks, mis peaks igale vaatajale meenutama oma maakodu uksi, on uksena minevikku hea leid. Nagu ka kagebiidist kupeldaja (Tarmo Tagamets) voolitud puust fallosed.
Ühtlase joana voogava lavastuse päästavad kolm naist – Marje Metsur Aliidena, Liisa Pulk Zarana ja Maarja Mitt noore Aliidena.
Sügavaim kummardus Marje Metsuri ees. Tõsi, esietendusel oli Metsur alguses pisut krampis, tema hääl kõikus kriiskamise ja karjumise vahepeal, kuid üsna varsti sai ta õige tunnetuse kätte, ning võib öelda, et Metsur teeb viimaste aastate võimsaima rolli. Tema mängitav Aliide on lihast ja luust inimene.
Komplimendid ka kevadel lavakooli lõpetanud Liisa Pulgale. Ta on Zarana energiline ja julge. Zara armas aktsent ei raskenda teksti mõistmist. Kuid ka tema alustab kohmakalt (liialt teatraalset värisemist ja seeliku-pluusikiskumist), õnneks etenduse arenedes unustab Pulk näitlemise ja me näeme laval Zarat.
Maarja Mitt noore Aliidena mängib armastajat, tänu temale muutub Eesti saatusest rääkiv lavastus ühe naise armastuse, armukadeduse, lootuse ja lootusetuse looks. Vägistamise looks. Miti Aliide valikud tõukuvad meeleheitlikust katsest jääda inimeseks, naiseks; isegi kui selleks tuleb hävitada enda ümber kõik, kes võiksid tema ehitatavat maailma ohustada. Ja siin pole mitte mingit pistmist poliitiliste vaadetega.
Liisa Smith on oskuslikult lahendanud Aliide sisekaemused, meenutused, isegi dialoogi minevikuga, tuues lavale korraga kaks Aliidet. Kusjuures Marje Metsur ei lahku etenduse ajal (kaks tundi ja kakskümmend viis minutit, miinus vaheaeg!) hetkeski lavalt, ja seejuures ei teki kordagi kahtlust tema laval viibimise vajalikkuse kohta.
Kui noore Aliide kannatus on laval näha – kaksikelu valu tuleb eriti hästi esile Hansu vannitamisstseenis –, siis Hansu (Karol Kuntsel) traagika ei paljastu. Hans jääb üheplaaniliseks kõrvaltegelaseks, mökuks. Mehed jäävadki sel korral naistele alla, nende rollilahendused on liialt stampides.
Unustaks Eesti?
Vanemuise «Puhastus» räägib elude varastamisest – vägistamisega varastatakse Aliidelt elu, Aliide varastab oma õe ja õemehe ja ka õetütre elu, inimkaubitsejad varastavad Zara elu, Zara lõpetab kupeldajate ninamehe elu…
Võib-olla ei peaski «Puhastust» vaatama kui eestlaste lugu, vaid kui naiste, kolme põlvkonna vägistatud naiste lugu. Eesti ajalugu on vaid paljas dekoratsioon, annus eksootikat siiski soomlase kirjutatud näidendis.
Metsur-Mitt mängivad rahvamaja ööde hirmu tõeliseks (samas jõhkrus ja julmus on kujutletav vaid vaatajate peas). Kuid kas ellujäämissoov õigustab jumala mängimist? Kui palju mõistame seda soovi ja kuidas ise käituksime? Aliidena? Zarana? Ja kas õele (kodu)maa tagastamisega saabub puhastumine, andestus? Need on küsimused, mis võiksid tekkida. Smith jätab need küsimused esitamata.
Ja veel: nii lihtsustatud loos nagu seda on Vanemuise «Puhastus», tahtnuks teada saada, mis sai Zarast – kas ta pääses või ei.
Uus lavastus
Sofi Oksanen «Puhastus»
Lavastaja Liisa Smith (London)
Osades: Marje Metsur, Liisa Pulk, Maarja Mitt, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Maarius Pärn.
Tõlkija Kalju Kruusa, muusikaline kujundaja Sakarias J. Leppik, kunstnik Marge Martin
Esietendus 18. septembril
Vanemuise väikeses majas