Helsingin Sanomat: „Puhastus“ on tippsündmus ka Eestis

Kirsikka Moring
HELSINGIN SANOMAT (Tõlge – Luisa Tõlkebüroo)

TARTU. Hetkelise tardunud vaikuse järel hüppab publik püsti ja plaksutab näitlejaid üha uuesti tagasi. Sofi Oksaneni „Puhastuse“ eestikeelne esmalavastus laupäeval Tartu teatris Vanemuine on teatrisündmus. „Puhastus“ vallandas eesti teatrisaalis tunnetetulva. Saalist väljujaid tihkusid varjamatult nutta. Garderoobis otsiti taskurätte. Esietendusel viibinud neli ministrit – pea-, kaitse-, haridus- ja kultuuriminister – ja ka nende turvamehed olid selgelt liigutatud.
Näidendil on Eestis üsna eriline tähendus. Oksaneni ja Mika Myllyaho dramaturgia lahkab kahel ajatasandil Eesti ajaloo kõige valusamaid ja hellemaid konflikte. Liigutakse mineeritud maastikul.
Lugu liigub tagasi oma juurte juurde. Selles on oma ohud.
Aga „Puhastuse“ lõpp on täis andeksandmist. Puhastav tuli põletab hooned ja ehitised, kus inimesed alistusid jõule. Antiiktragöödiatest hingeseisundeid ammutav näidend pakub ka katarsist, kuigi siin ei kõnele jumalad.
Inimene ise vastutab oma saatuse eest.
Eesti lavastus toob lavale Soome rahvusteatris 2007. aastal esietendunud teksti selle algsel kujul, kui mõningaid väikseid kärpeid mitte arvestada.
Näidendi järel ilmunud romaanist on lisatud lühike proloog ja epiloog. Nii juhtus meiega.
Näidendis on vaatluse all väikese rahva kangelaslikkus ja kannatused. Inimlikku „söö või süüakse sind“ olukorda kirjeldatakse sünge hakkamasaamisloo kaudu. Õde tunnistab õe vastu. Süütunne jääb seda sügavamale hõõguma.
Ellujäämisvõitluses kasutatakse kõiki vahendeid, moraalsed küsimused tekivad alles tagantjärele tarkusena. Stalini vangilaagritesse küüditatud kulakuteks ja rahvavaenlasteks tembeldatud eestlaste rehabiliteerimine oli samuti traumaatiline.
Kui lugu räägitakse ühe isiku, Aliide Truu vaatenurgast, muutub statistika inimnäoliseks ja mitmekihiliseks tragöödiaks. Aliide ohverdas pimeda armastuse nimel oma lähedased, aga oli ka ise ohver.
Oksanen avab peategelaste kaudu kogu rahva tundemälu. Aliide põranda alla kolib 1940. aastatel tema armastatud metsavend. 1990. aastatel peidab Aliide jälle, nüüd majja põgenenud õetütart, kes on sattunud suurde ohtu, tappes Tallinna bordellis ühe mehe.
Hea ja paha telg pole mustvalge.
Londonis hariduse saanud noorel eesti lavastajal Liisa Smithil on õnnestunud mõjuval moel ühendada kaks ajatasandit, üksteise elu kommenteeriva noore ja vana Aliide kogemused.
Soomes Tea Ista esitatud tegelast, vana Aliidet, mängib Eesti teatrilegend Marje Metsur. Ta avaneb ja laseb Aliide mälestustel ja tunnetel tõusta pinnale nii ehedatena, et see puudutab vaatajat sügavalt.
Vanemuise laval saab näha Eesti näitlejakooli parimaid andeid. Alles lavakooli lõpetanud noored näitlejad Liisa Pulk lõbutüdruk Zarana ja Maarja Mitt noore Aliidena ning Margus Jaanovitsi kehastatud nõukogude propaganda ohver Martin või Karol Kuntseli metsavend Hans kujutavad andekalt ja usutavalt eesti noori, kelle vastu aeg ei olnud armuline.
Peaaegu arhetüüpsed kuldkettidega maffiabossid ja miilitsaülemad esindavad äratuntavalt nahkmantlite ja -tagide põlvkonda enne ja praegu.
Lavastus on särav ja samas avatult tundeküllane.
Julgelt näidendi struktuuri, selle topeltmälu kasutavad stseenid kisuvad lahti vanu haavu.
Ei pääse ka nõukogude sõdurid, salateenistus ega miilitsatest piinajad. Nad räägivad vene keeles.
Piinamisstseenid on lahendatud stiliseeritult. Vägivallaga liialdamine ei annaks midagi juurde.
Lavapildi naturalistlikud elemendid tekitavad assotsiatsioone laiema ajaloopildiga. Kujundus toob esile meenutusi esemete ja riietuse kaudu.
Tsinkpanged, aastakümnete vanused pitskardinad, nõukogude kitši jäänused ja 1990. aastate moosipurgid dokumenteerivad aja tuhmumist.
Mälu tahab tõrjuda. Aliide ja temasarnaste saatusi lahatakse meie oma aja vaatenurgast, kus inimest pekstakse, vägistatakse ja allutatakse.
Esietendusel viibinud ennustavad lavastusest Eesti teatrihooaja suurt, kui mitte suurimat hitti.
„Puhastust“ etendatakse Soome rahvusteatris 20. ja 21. jaanuaril.