“Puhastus” sunnib meid tõtt vaatama oma uhkuse ja armetusega

Maaleht, Aare Laak

Sofi Oksaneni Eesti ajaloo aineline draama “Puhastus” kõnetab meid, kes me oleme jõudnud XXI sajandisse, läbi hirmu ja armu jõuliselt, ent ausalt.
Ootamatult on see Eesti päritolu Soome kirjaniku teos muutunud Eesti (ajaloo) rahvusvaheliseks visiitkaardiks.
“Puhastust” on juba etendatud seitsmes Soome teatris, see on jõudnud Berliini ja New Yorki, 2012. aastal valmib sellest filmiversioon maineka Soome kompanii Solar Film vahendusel. Romaan “Puhastus” on tõlgitud inglise, rootsi, eesti, saksa, prantsuse, itaalia, ungari ja ka vene keelde ning pälvinud üheksa kirjandusauhinda.
Miks siis jõudis näidend Eestis lavale alles nüüd?
Millest lavastus räägib?
Sofi Oksaneni “Puhastus” esietendus 18. septembril Tartus Vanemuise teatri väikeses majas.
Kuigi esimene vastukaja esietendusele 21. septembri Postimehes on selle kiiresti nimetanud kassatükiks, tundub oluline arutleda ka selle üle, millest etendus meile räägib.
Olen sündinud peres, kus vanaisa oli küüditatud selle eest, et ta ütles tõtt – ühesõnaga pealekaebaja ja reetur.
Aga sellest ei kõneldud. 1960.–70. aastatel rääkis ema küll mokaotsast Eesti ajast, kuid Vene aja pahelisusest, hoidku veel kriitikast, polnud midagi kuulda.
Isa esimese naine oli lapseootel põgenenud septembris 1944 venelaste eest. Tema surmatunnistuse leidsin oma vanemate abielutunnistuse kõrvalt.
Nüüdseks olen oma isa ja ema matnud, isa esimese naise ja oma isapoolse poolõega võõrsil olen lähedastes perekondlikes suhetes. Mulle oli kindlustatud õnnelik lapsepõlv. Vanemad kindlustasid selle vaikimisega. Ma ei tea, mida nad tegelikult tundsid, teadsid, olid läbi elanud.
Nii Kristuse eas Oksanen kui ka temast aasta noorem Londonis töötav Eesti lavastaja Liisa Smith ei saanud oma lapsepõlve ajal tunda Nõukogude süsteemi võikaimaid koledusi.
Nad ei saanud kogeda olukordi, mis rebestasid kodust eemale paisatud inimeste elu. Ja ometi tulevad need kaks noort naist ja hakkavad meile taas kõnelema, mis meie vanemate ja vanavanematega toimus.
Küüditamise teema tuli Eesti teatrisse 1987. aastal Jaan Kruusvalli näidendiga “Vaikuse vallamaja” – lavastatud paralleelselt Mikk Mikiveri ja Ago-Endrik Kerge poolt nii TRA Draamateatris kui Vanemuises. Räägiti, et kahes teatris korraga seetõttu, et punase tsensuuri jõudu hajutada. Lootuses, et kahte suurimat teatrit korraga kinni ei panda…
Nüüd, kolmkümmend kolm aastat hiljem, peaks olema toimunud puhastumine ja asjad lõplikult lahti räägitud, läbi mängitud. Kas on?
“Puhastus” on kujundatud ja lavastatud eestlaslikult tagasihoidlikult. Ei ületeatraliseeritud suhteid ega liialt kunstilist dramaatikat. Kõik on usutav. Kõik on talutavuse piires. Kuid kas on?
Vaataja ees rullub painajalik pilt elust, mis kujunes punase “parema ja kõrgema inimese” idee teostamise taustal. Perekonnad lahutati vägivaldselt tuhandete kilomeetrite kaugusele. Mõnedki mahajääjad osutusid ehk eneselegi tahtmatult äraandjateks.
Aga mis tegelikult toimus? Mis toimus inimese hinges, kes oli asetatud kahe võimu – kadumise ehk surma ja ellujäämise ehk armu vahele.
“Puhastuses” oleme sunnitud vaatama tõtt oma uhkuse ja armetusega: ei olnud kogu traagika vaid vägivaldse võimu ahistavuses. Sellest võimust hoolimata oli valikuid, mida sai teha ainult ise, inimesena. Kas oli?
Kes me üksteisele oleme?
Kes valisid armu, pidid maksma oma hingerahuga, teadmata, kas tuleb arm või surm. Või ennustamatu põlvkondadeülene hingepiin. Marje Metsuri ja Maarja Miti kehastatud Eesti talu perenaine Aliide Truu ei ole seni Eesti teatris ja laval kujutamist leidnud tegelane.
Kirjanduses on samal teemal süvahoovusi lahti kirjutanud Ene Mihkelson oma romaanides “Ahasveeruse uni” (2001) ja “Katkuhaud” (2007).
Ka Sofi Oksaneni Aliide Truu on naine, kelle elutraagika ei seisne vaid trafaretses tõdemuses Nõukogude korra vägivaldsusest.
Tema traagikat ei saa kirjeldada vaid küüditamise kui stalinliku ühiskonna puhastamise idee abil. Aliide Truu küüditamine toimub sisemiselt. Ta on iseennast iseenese eest küüditanud – otsides varju hirmu eest ja armu elu nimel.
Sofi Oksaneni romaani ja näidendi käivitavaks ideeks on nooruke inimkaubanduse ohver Zara. Hiljem eestlannaks osutuv, kuid esmapilgul “labane vene libu”, kelle elusaatus on paisanud Berliini tänavatelt Eestisse oma vanaema õelt Aliidelt armu otsima.
Liisa Pulga kehastatud Zara oleks vaatajale oma vene aktsendiga ehk naljakaski, kui see ei paneks mõtlema kõikidele Eestist eri aegadel ja oludel lahkunutele ning hiljem naasnutele… Kes me siis oleme üksteisele – lähedust lootvad või üksteist hukka mõistvad eestlased?
Liisa Smithi lavastus on Sofi Oksaneni teose suhtes tundlik ja empaatiline. Kuigi romaanist (nagu igast heast kirjandusteosest) võib välja lugeda mitmeid sisuliine, on lavastus kõikide oma teatraalsete mänguvõtetega võimendanud autori mitmes avalikus esinemises sõnastatud peamõtet: “Puhastuse” peategelaseks on Vägivald.
Seda rõhutab ka lavakujundus, milles vägivallastseenid esiplaanile mängitakse.
Väga head näitlejad
Marje Metsuri Aliide roll kuulub meistriklassi, tema mäng on kaasakiskuv ja nüansirohke. Laval on ka ajastuehe noor Aliide, kelle rollis näeme noort näitlejat Maarja Mitti. Kahe Aliide simultaanne koosmäng pani esietenduse tõeliselt särama.
Kahe noore naise – Zara (Liisa Pulk) ja noore šiki Aliide vahel puudus otsene dialoog, ometi toimus nende koosolemine vaataja jaoks mõjuvalt.
Sofi Oksaneni “Puhastus” Vanemuises on aus realistlik lugu.
Võime vaielda, kas see on tõestisündinud, aga kõik on usutav, annab reaalselt tajutava pildi mitte ainult ajaloosündmustest, vaid ka inimesest oma sügavaimate sisemiste valikute sees, millele otsa vaatamiseks me praegugi veel kõik valmis ei ole.