„Puhastus” puudutab kõiki

Äripäeva Puhkepäev, Mari Hiiemäe
Sofi Oksaneni etenduseks vormunud „Puhastus” võtab vaatluse alla väga tundliku teema, mis puudutab suurt osa Eesti inimestest.
Ainuüksi sel põhjusel läheb see publikule korda. Ajaloo ränkadest katsumustest ei saa üle ega ümber ning usun, et igasugune sarnase materjali käsitlemine paneks publikuenamuse emotsioonid möllama.
Olulist rolli mängib „Puhastusest” elamuse saamisel isiklik side käsitletava temaatikaga. Etendus avab kanali, mida mööda isiklikud mälestused etendusega suhestumisel kaasa hakkavad mängima ning küllap mõjub seetõttu „Puhastus” kõige puudutavamalt neile, kes on piisavalt vanad, et küüditamist ning tollase tagakiusamisega seotud perioodi isiklikult mäletada.
Igaühes eestlastest on selle teemaga oma suhe ning „Puhastus” oma otsekohesusega sikutab selle pinnale.
Teatrireaalsus on teine asi. Võiks ju norida, et tegevusliinid olid liiga sirgjoonelised ning laval samaaegselt mineviku ning oleviku kujutamine tekitas veidikest segadust, kuid hinnangu kujunemisel ei ole sellised momendid selle etenduse puhul määravad. Emotsioon oli õige ning see oli olulisim.
Näitlejate kohta tuleb samuti öelda kiidusõnu, eelkõige naispeategelaste paarile Marje Metsurile (vana Aliide) ning Liisa Pulgale (Zara). Karakterid olid hästi tabatud ning näitlejad olid suutnud lavale manada lihast ning luust tegelased, kellele tõesti sai kaasa elada ning tunda. Positiivses mõttes koomilist varjundit lisasid etendusele vene mafioososid kehastavad Tarmo Tagamets ning Maarius Pärn, kelle tegelaskujud püüdlikult eesti keelt purssisid ning oma jämedate kuldkettidega veidi ülepakult kurikaelsed välja nägid.
Sisu haaras meeli, näitlejad pakkusid suurepäraseid rollilahendusi, minevikku jäänud ajalooseigad kerkisid pinnale. Tubli töö. Ühel või teisel põhjusel võiks „Puhastus” igale vaatajale korda minna.