Antiiktragöödia suitsupääsukestega
Eesti Ekspress, Margit Tõnson
“Puhastus” on samavõrd tõsieluline kui Mihkel Raua “Sinine on sinu taevas”. Nii et kogu kära – et issand jumal, kuidas üks soome tsikk nüüd ikka eesti naiste hea nime täis teeb – ei mahu mulle pähe. See on ilukirjandus! Hollywoodi filmides on ka vene keelt kõnelevaid “eesti” kurjameid esinenud, keegi ei lähe kedagi au haavamise pärast kohtusse kaebama!
Hans, Aliide ja Zara on kirjanduslikud tegelased, aga see paistab olevat meie endi rääkimata lugude taak, mis meid “Puhastuse” edulugu jälgides ärritab. Eestis on vähe peresid, keda ootamatu ukselekoputus ja kirsasaabaste kriuksumine lävepakul lähedalt ei puudutanud. Ene Mihkelson on sellest kirjutanud, Imbi Paju vändanud dokumentaalfilme. Aga need pole olnud niisugused lood, mida saaks kiiresti ja hea kursiga kõliseva vastu vahetada. “Puhastusest”, esialgu teatrile kirjutatud tekstist, sündis bestselleriks osutunud romaan ja järgmisel aastal näeme lahe taga ooperit ja filmi… Miks me siis ikkagi ise selliseid hästimüüvaid pisarakiskujaid ei kirjuta? Nobeli preemia saanute seas on tugevaid naisi, kes riskivad oma julgete pihtimustega kogukonna põlualuseks saada. Kas on ehk takistuseks see, et meie väikeses nuga-selga-ühiskonnas lõpeks niisugune kirjanduslik südamepuistamine kriitikakividega surnuks loopimisega?
Aga Vanemuise lavastusest – Liisa Smith on fookusesse võtnud (vastamata) armastuse liini. Leidlik on noore ja vana Aliide (Maarja Mitt ja Marje Metsur) omavaheline suhtlemine – teatrimaagia täies ilus. Metsuri kibestunud vanas naises ei ole kahjuks enam näha seda kartmatut, oma suure pimeda armastuse nimel õe ja tema lapse reetnud naist ja armastuse nimel vaenlasega voodisse heitnud kirglikku karakterit, kelle Mitt veenvalt välja mängib. Metsuri Aliides on järel vaid hirm, enesesüüdistamine ja lunastuseotsimine. Liisa Pulga Zara oma armsa vene aktsendiga pendeldab hüsteeriliselt habiseva inimvare, vagura lambukese ja toorutseja vahel, pidevat joont on raske tabada. Nagu ka tema motiivides (kättemaks? andestamine?) on raske selgust saada. Karol Kuntsel idealistist metsavenna ja Margus Jaanovits samasuguse idealismiga punariiki ehitava kommunistina teevad mõlemad väga head rollid.
Pealkiri “Puhastustuli” või “Purgatoorium” annaksid paremini edasi Sofi Oksaneni mõtet, et miski ei muutu enne, kui see põlvkond, kes veel mäletab, on surnud. Ja et noortel naistel tänapäeval tuleb langetada samasuguseid, eluks ajaks märki külge jätvaid valikuid. Oksaneni tegelasi kütab tagant soov jääda ellu, mitte soov jääda inimeseks. Ellujääja tee on ohvritega sillutatud.
Katartilises finaalis (fotol) on esimest korda kogu lavastuse jooksul kasutatud ära heli ja valguse koosmõju ja vaatepilt sunnib suuremat osa saalist ridikülist taskurätti otsima.
Midagi positiivset on Oksaneni eduloos ju ka – raamatut loevad emad, tütred, vanaemad. Teatrissegi tullakse perekonniti, ja ma loodan siiralt, et kunstitõele vastu vaieldes räägitakse üksteisele ka neid päris oma lugusid. Puhastumiseni.
PS Ma ei ole Oksaneni “Puhastust” lugenud.