Marje Metsur: “Ma enne ei kaaguta, kui muna on munetud.”

Õhtuleht, Aigi Viira

Kas kujutate endale ette kärehäälset Juliat? Röökurit, kelle võimas tämber vajutab esiarmastaja Romeo läbi lavapõranda? Eesti lavastajad romantika mõrvamist ette ei võtnud. Sestap pole näitlejanna Marje Metsur Juliat mitte kunagi mänginud.

“Mu hääl on eluaeg olnud käredavõitu,” naerab Marje, kel oma isevärki hääle tekkepõhjusteks jutustada perelugu. Sellest, kuidas temast II ilmasõja kolmandal päeval sündinuna sai sõjapõgenik Venemaal. Sellest, kuidas ta ema oma keha ümber lapse mähkmeid kuivatas. Ja sellestki, et nälginud Marje karjus oma kõri koledasti ära. Näljast ning viletsusest sündiski hääl, mis oli lavakunstikooli aegu nii suure ulatusega, et kolmanda kursuse kõneeksamil tegi noor naine furoori. Tuli hüüda lause: “Kuule, Ruudi, tuul lõhkus meie maja maatasa!” “Ja Voldemar Panso ütles, et hõigake seda nii kõvasti, et Raekoja platsi kostab. Hõikasin. Ja sain komisjonilt aplausi.” Rõõm oli aga üürike.

Sest vaatamata kooliaegsele triumfile pidi Marje oma esimesel Noorsooteatri aastal häälepaeltega Tartus operatsioonilauale heitma. Tikuväävlimõõtu mügariku pärast. Panso võttis seepeale kõne professor Siirdele: “Jätke talle hääle omapära alles!” Kas suur lavastaja pelgas, et Metsuri häälest saab mingi õhupalliheeliumiga vürtsitet porganditämber? Marje muigab: “Sest räägiti, et Zarah Leander sai oma hääle tänu häälepaelalõikusele.” Leanderit Metsurist ei tulnud. Jäi näitlejannaks, keda käreda aldi järgi tuntakse. “Mina ütlen, et õudse hääle järgi. Aga mõni on öelnud, et väga ilus on.”

On see eripärane hääl takistanud sul mõnd rolli mängida?

“Ma arvan, et ei ole. Ma ei ole küll Juliat mänginud, aga armastuselugu “Oliver ja Jennifer” – seal olin ma Jennifer. Ja Tšehhovi “Kajakas” olin ma Kajakas – Niina Zaretšnaja… Aga ma ise arvan, et oleks mul teistsugune hääl, siis olnuks mul neid rolle rohkem. Ja muidugi, nooruses mängisin hästi palju mutte. Kuna meid oli kursusel 11 tüdrukut ja 10 poissi ja meist tehti Noorsooteater, siis olen ma palju vanu inimesi mänginud, aga mis see oli – kriips näkku küll, aga sul ei ole ju pagasit ega kogemusi. Vanainimest peab ikka vana inimene mängima.”

***

Nüüd, kui Marje Vanemuise “Puhastuses” elus kõike näinud – ja veel hullem, kõike teinud Aliidet kehastab, pole võltsi kriipsugrimmi vaja. Vajalik elupagas libiseb laval Marjega koos. “Minu õde ütles ikka, et miks nad alati annavad sulle neid koledaid mutte mängida. Seekord oli rahul.”

Kuid vastu “Puhastuse” esietendust polnud Marje meeleolu sugugi nii helge kui praegu. Hirm oli. Pinge oli. Kümme tundi proovi päevas ja igapäevased käigud Maarjamõisa haiglasse abikaasa Kaupot vaatama panid ta liikuma kui rattaorava.

“Ma katsusin iga päev haiglast läbi kapata, proovile lisaks,” ütleb Marje. “Me mängisime “Puhastust” kaks korda päevas läbi. See on emotsionaalselt kohutavalt raske. Seda rolli ei saa nii teha, et viskan selle kuidagi ära.”

***

Sa algul ei tahtnud ju üldse seda rolli mängida.

“Ei tahtnud jah. Ma olin kaotanud endasse usu. Vanemuise draamajuht Sven Karja tuli Võrru, tõi mulle ilusa lillekimbu ja Sofi Oksaneni raamatu. Et loe läbi. Lugesin selle läbi, ütlesin, et see on nii kohutav naine ja mina seda mängida ei saa. Siis ütles Sven, et lugegu ma näidend läbi. Lugesin. Siis lugesin uuesti romaani läbi. Ja vaatasin, et ega see Aliide nii kohutav olegi. Sa näed lõpuks, miks ta seda kõike tegi. Selles, mida üks õde tegi teisele, on süüdi tollane ühiskond – stalinism. Ja põhiline – see suur armastus ilma vastuarmastuseta.”

On “Puhastuse” Aliide su elu raskeim roll?

“On.”

Seetõttu ka, et olid ebakindel?

“Jah.”

Ning sinu enesekindluse hävitas Tallinna Linnateatri paari aasta tagune jõhker otsus sind koondada?

“Jah, hävitas küll. Mina ei käinud pärast vallandamist kuskil väljas, ei tahtnud kellegagi kohtuda. Kõik teavad, et olen seltskondlik, aga ma armastan ka üksi olla. Mulle meeldib väga metsas üksi käia. Mul on Võrus aia taga mets, kus on marjad ja seened, aga ma ei käi seal marjade ja seente, vaid metsa enese pärast. Ma saan sealt mingit rahu. Millegipärast tulevad seal metsas mingid lemmikrollid mulle huultele, näiteks “Rästiku pihtimus” – seda võiksin kohe hakata rääkima.”

See on sul siiamaani meeles?

“On küll. Ilmselt sellepärast, et selle naise soontes voolas ka tohutu elutahe – mitte alla anda.”

Nii et natuke tuli see kunagine “Rästiku pihtimuse” Olga Zotova mängimine sulle Linnateatrist lahkumise aegu kasuks?

“Jah. Tuli.”

Tookordne koondamine oli sulle väga kõva šokk. Varem lubas juhtkond ju, et midagi hullu ühegi näitlejaga ei juhtu.

“Öeldi jah, et kedagi ei vallandata, ja siis äkki öeldi selle vallandamise pealkirjaks “Masu”. Ma olin 44 aastat olnud teatris ega tulnud sellise asja pealegi. Kuigi kõik märgid selleks olid: tööd ei antud, olid vaid pisiosad.”

Kuivõrd see näitlejale haiget teeb, kui tulevad üksnes pisiosad?

“Ma olen teinud kõiki rolle hoolega. Ja armastusega. Kui sa ainult pisirolle teed ja siis vaatad teisi – et ma oleks võinud ka ju seda mängida, miks mulle ei anta. Teeb ju haiget küll.”

Viimased hooajad siis olidki sellised?

“Need olidki ettevalmistus vallandamiseks.”

See on paras paine.

“Jah. Seda enam, et oled pühendanud kogu oma elu teatrile.”

***

Marje abielu spordimees Kaupo Metsuriga on käinud teatri mängukava järgi. “Mul on lihtsalt abikaasaga vedanud,” särab Marje. Tõepoolest, esimesed üheksa abieluaastat elasid nood kaks lahus. Kaupo püsis Tartus ja Marje Tallinnas. “Kaupo ütles, et tema Tallinna ei tule, mina ütlesin, et mina Tartusse ei tule,” meenutab Marje, kes juba üksi seetõttu ei saanud Tartu teatri peale mõeldagi, et Voldemar Panso oli terve kursuse viinud vastsesse Noorsooteatrisse. Ning tollane Vanemuise juht Kaarel Ird “Panso kutsikaid” ei talunud. Marje oleks ta aga oma teatrisse võtnud küll. “Kaupo oli Irdi käest ühele kutsikale koha ära rääkinud. Mina ikka ajasin oma – mina ei tule.”

***

Mis sul Tartu vastu siis oli, et elasid pigem visiitabielu Tallinna ja Tartu vahel?

“Juba see teadmine, et Ird ei ole meid tahtnud. Ja et ma vägisi sinna ei tule. Ning mul oli oma kursus omas teatris. Aga ma ju sõitsin kogu aeg. Pühapäeviti oli Tallinnas kaks lasteetendust, siis ma istusin Pihkva rongi, kell 4 öösel oli Kaupo mul jaamas vastas. Ja siis läksin Tallinna tagasi teisipäevase kella 6 Pihkva rongiga. Et hommikul proovi jõuda. Nii möödus see meie elu. Ja siis Kaupo ühel päeval otsustas, et tuleb ise Tallinna.

Meil on omavahel tohutu usaldus olnud ja sellepärast me teineteist hoiamegi – 1. aprillil saab 44 aastat meie abielu. Me oleme nii kokku kasvanud. Praegu ma pean teda toetama, kuid kui talvel oli mul nii tuge vaja, siis toetas tema mind. Omal viisil.”

Sa pead silmas viimast aastat?

“Aasta oli ränk. Mu kaks koera – Joosep ja Jimmy – surid kahenädalase vahega. See oli nii kohutav. Minu Kaupo elab seda praeguseni üle, aga mina ei saa, ma pean tööd tegema. Ja nüüd ongi mul plaan, et tahan talle sünnipäevaks kinkida kutsika. Valge-valge kutsika.”

***

Kaks valget koera olid Metsurite peres laste eest. See on ka põhjus, miks kahe sõbra minek Marjet-Kaupot siiani rõhub. Nii rängalt, et Marje viskas kõnnikepidki nurka – lihtsalt ei suutnud end sundida. Ning et Kaupo praegu tervist praavitab ja oma näitlejannast kaasa tuge vajab, ei võtnud Marje vastu ka Vanemuise pakkumist trupiga liituda ning end päriselt Tartu teatriga siduda.
Sellele vaatamata on näitlejannal, kellest Tallinna Linnateater loobus, tulevikus tööd küll. Tartus. “Tööd paistab. Ja suurt tööd!” õhkab Marje ja sõnab siis kindlameelselt: “Aga ma ei räägi. Ma enne ei kaaguta, kui muna on munetud.”

***

Praegu tundub, et lauseid stiilis “täna sajab vihma, homme paistab päike” tuleb uskuda. Sul ei olegi taolist ootamatut tähetundi vist varem elus olnud kui praegu.

“Ei ole jah. Raivo Trass tegi suvel ettepaneku “Uma pido” juht olla – see oli ilus pidu. Kutsuti mind ka Tallinna laulupeo teadustajaks, aga ma ütlesin, et sinna ma ei tule.

Ja siis oli nii, et ühel suvehommikul kell pool kuus võtsin uuesti need kepid. Aga mäest üles ei jaksanud minna. Lõpuks istusin ühe pingi peale, nutsin, et mina ei jõua. Nutsin peatäie. Siis mõtlesin, et ma pean. Võtsin kepid, kõndisin mäest üles ja tagasi alla.

Ja siis oli samal nädalal “Uma pido”, mis õnnestus. Siis tegin telesaate “Mida teie arvate” vaheklippides kaasa ja siis hakkasid juba Tartus “Puut/Laat” proovid… Tartu on tõesti mind nii soojalt vastu võtnud, terve trupp. Meil oli nii tore.”

Tundsid sa end Tartus kogu prooviperioodi ajal nagu oma elu parimatel päevadel?

“Tundsingi. Ma sain nii palju jõudu. Ja siis ma tegin igal hommikul varakult – isegi kell viis – kepikõndi. Käisin Emajõe ääres, hästi palju kolasin.”

Ja nüüd, pärast pikka vaikust, vaat et üleöö, on saanud sinust üks nõutumaid näitlejannasid, kes saab tohutult tööpakkumisi?

“Ma ei tea. Praegu tundub jah niimoodi.”

Oled sa elus üldse nii palju intervjuusid järjest andnud kui praegu?

“Ei ole. Nii palju ei ole. Kunagi, oma hiilgeaegadel, kui oli palju tööd, andsin küll. Nüüd vahepeal pole niimoodi olnud. Kusjuures Marko Reikop, ma ei tea, mis asjus, tahtis mind minevaasta “Ringvaatesse”, ütlesin, et ma ei tule iialgi. Ütlesin, et mul ei ole midagi öelda.”

***

Noore näitlejana Tartu teatrielust 200 kilomeetri kaugusele hoidnud Marje ütleb, et oma kriisidest on ta tänu tartlastele üle saanud. “Kunagi, kui mul oli jälle Linnateatri tekitatud kriis, siis andis Ain Mäeots mulle Taarka ema rolli, sääl oli jälle selline kollegiaalsus ja sõbralikkus, ei mingit kellavaatamist, öösel tehti tööd, ei mingit pahandust,” meenutab Marje särades ega eitagi, et võrukast lavastaja Mäeots on alati olnud see mees, kes näitlejanna Metsurile uppumise aegu päästerõnga viskab. Olgu tegu siis tööpakkumisega telesaate “Mida teie arvate” vaheklippidesse või Mäeotsa järjekordsesse suvelavastusse. Tuleb mõõn, tuleb ka tõusuveena Mäeots.

***

On sul neid mõõnaperioode, millest head sõbrad su üle aidanud, palju ette tulnud?

“Ikka on olnud. Aga nii ränka, nagu Linnateater tegi – et eluisu ära läheb ja sul on ükskõik, kas elad või sured –, selliseid teisi ei ole olnud.”

Sellist, mille puhul ei aita enam ka marypoppinslik optimism?

“Sellel talvel oli küll selline moment, et enam miski ei aita. Aga ma ei saanud Kaupot ju reeta, sest tema vajas mind. Ja mul on muidugi mu toredad õed. Meil on suur kokkuhoidmine. Nemad elavad minu elu ja liigagi palju muretsevad mu pärast.

Ja vahel käivad oma hoolitsemisega mulle närvidele. Kui ma koju lähen, siis tundub, nagu oleksin kuu aega kuskil näljalaagris olnud. Süüa kästakse kogu aeg.”

Toidetakse paksuks?

“Jah, aga ehkki olen suure söömaga, siis paksuks ma ei lähe. Ma söön kord päevas ja tavaliselt öösel ka.”

Öösel?

“Jah. Kui on selline roll nagu Aliide “Puhastuses”, siis hommikul söön ühe keedetud muna. See on minu suurte rollide puhul alati nii. Ei tahagi süüa, sest siis muutun laisaks. Seevastu joon palju vett ja kohvi. Aga ma ei tule selle pealegi, et – õgard nagu ma olen – hakata enne etendust mingit praadi sisse ajama. Aga kui ma siis etenduselt tulen, siis kapates kapi kallale. Kartulid keema ja lihatükk pannile.

Ja kui mul stress on, siis söön eriti palju. Isu ei ole mind maha jätnud.”

***

Kui Marjelt pärida, mitu rolli ta elu jooksul mänginud on, kõlab vastuseks hüüatus: “Issand, kui ma teaks! Üle saja kõvasti.” Mõistagi on teadmatuse põhjus selles, et näitlejanna, kes üle 40 aasta laval olnud, pole hullumeelne statistikakoguja. Seda enam, et vastse Noorsooteatri algaja tegijana tuli ära mängida rida pisiosi. Kes siis noornäitlejale suurrolli usaldas?! “Mina olin pingirea lõpus!” naerab Marje. “Voldemar Panso tõi teatrisse suured rahvakunstnikud kohale, ega ta siis meiega tööd teinud! Tema tegi tööd Jüri Järveti, Lisl Lindau, Linda Rummo, Ants Eskolaga…” Lavakunstikoolist tulnuile verisulis näitlejahakatistele jäid sutsakad, kus tekstimaht piirdus kultuslausega “Härra, teile on kiri!”.”

***

Mängida tuli Noorsooteatri algusajal sõna otseses mõttes nii küpsist kui ka käpikut?

“Kõike. Aga olime õpihimulised. Vaatasime nagu hiired. Vaatasime ja imetlesime neid staare. See on omamoodi õppetund.

Lisl Lindau millegipärast õudselt hoidis mind. Me olime sõbrad. Tema õpetas mind näiteks šampanjat jooma, ning ta ei lubanud öelda šampus. Tema oli suur šampanjakuninganna. Ja ma üldse ei tahtnud seda šampanjat. Pärast etendust pidin hakkama veel pudelit ka lahti tegema! Lisl ütles, et šampanjat ei jooda nii, et võtad lonksu – seda juuakse ikka kulinal klaas. Ütlesin, et ma ei saa. Lisl vastu: “Saad küll!” Siis ma jõin, ja kõik tuli ninast välja kui kraanist. Lisl imestas: “Huvitav, sa ei saa jah.” Ja ega ma saa tänapäevani šampanjaga toime.

Ja siis ütles ta teinekord: “Nii, nüüd läheme Kukusse sööma.” Seal tuli süüa prantsuse omletti. Mustasõstramoosiga. See oli minu meelest nii halb, aga ma pidin seda kiitma! Eks ma siis kiitsin.”

Praegu oled sa ju ise noortele kolleegidele paratamatult Lindau mõõtu staar. Võib-olla koguni monument.

“Mingis mõttes olen küll kui elav ajalugu. Küllap jah, ma olengi monument.”