Luubi all „Puhdistus”, „Utrensning” ja „Puhastus”

www.fifi.voima.fi, Mikko-Oskari Koski

Tõlge – Luisa Tõlkebüroo

Aliide Truu lugu jutustati Soome Rahvusteatris juba enne, kui „Puhastusest” järjest auhindu noppiv romaan sai. Raamatu suure menu tiivul on „Puhastust” üha rohkem näha taas ka näitelavadel. Mikko-Oskari Koski käis Turus ja Tartus otsimas rootsi- ja eestikeelse „Puhastuse” erinevusi.
Sofi Oksaneni „Puhastus” on saanud rohkem auhindu, kui seda saab ehk mis tahes muu meie eluajal ilmuv soome kirjaniku teos. Kuna sama loo põhjal vändatakse õige pea filmgi, tasub siiski meeles pidada, et praegu täiesti põhjendatult edu koguv romaan ei olnud Oksaneni esimene versioon sellel teemal. Aliide Truu lugu jutustati esimesena teatrilaval.
Pole ilmselt mõtet arutada, kas näidendi teemasid süvendanud romaan oleks saanud osaks kogu praegust tähelepanu ilma teatris juba oma elu elanud draamatüki mõjuta. Teemat tuleb võtta kui tervikut.
„Puhastuse” esimene lavastus etendus Rahvusteatri Willensaunas rohkem kui poolteist aastat enne romaani ilmumist. See oli omal ajal väga mõjuv lavastus, kuid julgen arvata, et draamatekst ise oleks vaevalt leidnud teed teistesse teatritesse ilma samanimelise romaani meie mõistes enneolematult suure avaliku tähelepanuta. Alles pärast romaani ilmumist ja selle võidukäigu algust hakati „Puhastust” mängima ka teistes teatrites.
Romaaniga „Puhastus” on juhtunud ajalooliste raamatute puhul kahetsusväärselt tavapärane asi – faktidega segunenud fiktsioon on hakanud muutuma lugejate silmis ajalooliseks tõeks, seda eriti nende teemast huvitunute puhul, kes pole ise raamatut lugenud. „Puhastuse” ilukirjandusliku väärtuse eitamine nõuaks reaalsust ähmastavat paranoilisust või Oksaneni edu pöörast kadestamist.
See, et Eestis on ilmnenud teatud vastumeelsust teose tonaalsuse suhtes, on iseenesest inimlik, sest on ju Oksanen oma osalistele eesti juurtele vaatamata siiski soome kirjanik. Ja eks ole „Puhastuse” lugu siiski vaid üks okupatsiooni all kannatanud Balti riike käsitlevaid tõdesid, olgu see nii tugevasti fiktsiooni tasemele viidud kui tahes.
Teatrietendusi puudutavate arutelude kestus on enamasti mõõdetav päevades. Seepärast olin rõõmsalt üllatunud, kui leidsin ühes internetifoorumis veel alles olevat enda kommentaari Rahvusteatris etendunud „Puhastuse” kohta 2007. aasta kevadel.
„Näidendi süžee on sedavõrd põnev ja oma pööretes üllatav, et selle kohta ei oskagi midagi öelda,” kirjutasin rohkem kui aasta enne romaani ilmumist.
„Tea Ista ja Elena Leeve rollid erinevas vanuses Aliidedena on mõjuvad ja Emmi Pesonen tagaaetava Zarana ning Seppo Pääkkönen ja Santtu Karvonen tema tagaajajatena usutavad. Kõnetehnika poolest mitte eriti hiilgav Jussi Nikkilä varjatava metsavenna rollis jääb kuidagi poolikuks. Juha Varise pühendunud kommunisti ehedus tuleks esile ka pisut väiksema paatosega.”
Leidsin tol korral, et kui lugeja käiks teatris vaid kord aastas, oleks „Puhastus” 2007. aastal õige valik. „Seda näidendit peab nägema ja selle sõnumit kogema. Selle üle tuleb mõtelda, nagu niisuguste asjade puhul ikka. Nii lähedal, nii kaugel. Nii absurdne – ja siiski tõsi …”
„Puhastust” on viimase paari aasta jooksul mängitud veel Lahtis, Tamperes, Joensuus, Seinäjokis ja Poris. Kõik lavastused on olnud nende teatrite väikeste lavade hitid.
Aga alles sel sügisel on „Puhastus” jõudnud esimest korda näitelavadele ka muus kui oma algkeeles. Vaasa ja Turu rootsi teatrite ühisprojekt „Utrensning” sai au olla näidendi esimene lavastatav tõlge, Tartu Vanemuise „Puhastus” omakorda toob pisut muudetud dramatiseeringuga teksti esmakordselt sellisesse kultuurikeskkonda, kus iseenesest fiktiivne lugu on paljudele reaalne isiklik ajalookogemus.
Peter Snickarsi rootsindatud ja lavastatud „Utrensning”, mille enesestmõistetav esituskoht Turus on ÅST intiimne stuudiolava, on sobivalt kompaktne lavastus. Selle probleemiks tõuseb siiski pisut üllatuslikult ajatasandite omavaheline ebakõla. Vana Aliide konflikti Zaraga esitatakse ammuste aegade juhtumistest palju intensiivsemalt ja olulise osana näidendi algusesse kuuluv küsimus, kust Zara Aliide majja tulnud on, muudetakse õõvastava video näitamisega kuidagi lahjaks.
Oma pika näitlejatee ühe hiilgavama esituseni küündiva Janina Bermani ja noore Sophia Karlssoni võrdväärseks kasvav konflikt on kõigis osades põhjendatum kui Rebecca Viitala olelusvõitlus okupeeritud kodumaal 1940. aastate lõpus. Viktor Idmani arenguruum metsavend Hansuna jääb selleski lavastuses üsna ahtaks, tegelane ei kasva kangelaseks, kelle kaitsmine oleks millegagi põhjendatud. Ka Bror Österlundi kommunist Martin jääb üsna suuresti üht tõde esindavaks meheks.
Tartu Vanemuise teatris on juba lavastuse algne taust hoopis teistsugune. „Puhastus” saab justkui vägevust juurde, kui laval kõneldav keel on see, mis näidendis peakski olema. Tagasivaadete ähvardavust rõhutab asjaolu, et nii sõdurid kui ka maffiamehed räägivad omavahel vene keelt. Pakitud kohvreid ääristavad riidehunnikud sümboliseerivad teadmatust tuleviku suhtes. Omaette tähendust omab seegi, et vanuse poolest üsna kirju publiku hulgas on ilmselt palju neid, kes leiavad etendusest võrreldavusi oma eluga, ja neid, kellele sellised lood on tuttavad lähedaste jutustatud lugude kaudu.
Eesti „Puhastus” tundub soome lavaversioonidest võimsam ka seepärast, et Vanemuise vana, algselt Tartu saksa teatriks ehitatud ja praegu väikseks kutsutava maja teatrisaal on selgelt näiteks Soome Rahvusteatri väiksest lavast suurem. Seda tasub meeles pidada, sest lavastuse külalisetendusi Soomes mängitakse just sel laval.
Marje Metsur ja Liisa Pulk on ka eesti versioonis otsese konflikti osapooled, kes otsivad ja saavad selgitust sellele, kuidas nende saatused üksteisega põimuvad. Noore Aliide osas loob Maarja Mitt tegelaskuju, kes on kindlasti paljudele nõukogude okupatsiooni ajal Eestis elanutele tuttav: formaalselt okupatsioonivõimu asja ajav tegelikkust teadvustav naine. Karol Kuntsel on esimene end varjav Hans Pekk, kelle tegelaskujus on midagi sellist, mis võiks kuidagi põhjendada armastust, mida Aliide näidendi teksti põhjal tema vastu tunneb. Kahju ainult, et Hans ei saa näidendis seatud raamide tõttu areneda kangelaseks, romaanis on tema tegelaskuju rohkem lahti seletatud, mida tuleks teha ka lavastuses.
Eesti „Puhastus” loodab ka palju rohkem tulevikule kui minu nähtud soome versioonid. Näidendi ülesehitust on pisut muudetud ja tekstile lisatud materjale romaanist. Londonis elava Liisa Smithi lavastus paistab olevat ammutanud teatud ainest ka mujalt maailmast, sest ei jutusta „Puhastus” ju mingit täiesti enneolematut lugu.