Naine on rahvavaenlane

www.satakunnankansa.fi, Matti Linnavuori

Tartu teater Vanemuine tõi Eesti „Puhastuse” Soome külalisetendustele. Vähemalt on nüüd selge, et Sofi Oksaneni teos on suur tragöödia, tähtsast teemast vägevalt kirjutatud.
Londonis elava eestlase Liisa Smithi lavastus tundub alguses melodraamana, sest „Puhastusest” on pärast rahvusteatri esmaesitust (2007) nii palju räägitud. Võtab hetke aega harjumaks, et lugu mängitakse taas algusest, justkui teadmata, kuidas kõik lõpeb.
Ega naistevastane vägivald lõpegi, kui etendus on läbi ja selles jutuks olnud aastad 1936–1992 mööda saanud. See on tragöödia.
Eesti näitlejad on rahvusvahelised. Nad oskavad poole lause pealt eesti keelelt vene keelele üle minna, mis on realism. Peagi muutub lavastus siiski ainult eestikeelseks. Mõistan seda nii, et pole tahetud üksnes vene keelele allasurumise märki külge panna, vaid „Puhastus” käsitleb naiste allasurumist üleüldse. Võrdluseks meenutan, kuidas saksa keel on kultuuritööstuses ühemõtteliselt julmurite keel, samas kui vene keele kõnelejate ajaloolist minapilti on kombeks kohelda ülikorrektselt.
Eestlus muudab „Puhastuse” lavastuse omal moel autentseks, aga see ei püüa olla rahvuslik teraapia. Lavakujunduse poolest on see, tõsi küll, täpne ajaloojutustus.
Vanemuise versioonis sulgeb vana Aliide inimesi oma keldrisse muidugi selleks, et neid kaitsta, aga Marje Metsur mängib oma rolli nii, nagu selle käigus oleks kapseldujaks just Aliide. Endassesulgunu mängimine ei ole väga publikusõbralik.
Omapärane lahendus on Aliide kepp, mida ta kõndimiseks ei kasuta. Seda läheb tarvis alles Aliide ja Zara (Liisa Pulk) kakluses, mis on tõepoolest hoolimatu rabelemine.
Huvitavaima rollitöö on teinud Maarja Mitt noore Aliidena, kes piinamise ohvrina reedab oma kõige kallimad, kelle on juba reetnud oma mõtetes. Tragöödia peategelane otsib elu lõpuni eneseõigustust.