Kuninganna tõmbab välja mõõga
Eesti Päevaleht, Ruth Alaküla, Andres Laasik
Karmen Puis tõmbab Elizabethina välja terava mõõga, ja see žest läheb täie ette.
Kaks naist peavad laval ägedat võitlust armastuse ja võimu pärast. Rivaalid Elizabeth ja Šoti kuninganna Maria Stuart (Aile Asszonyi) põrkuvad dramaatilises võitluses, millest saab võitjana väljuda vaid üks.
Vanemuise teater on üks Tartu linna tugisambaid ja seda on tavaliselt näha esietendustel, kuhu tulevad linna- ja ka riigisaksad kunsti nautima. „Maria Stuarda” oli ses mõttes tagasihoidlikum, saalis oli koguni üksikuid vabu kohti, justkui oleks publikul mingi tõrksus uue ooperilavastuse vastu. Ilmaasjata, sündinud teos on huvitav ja asjalik. Vanemuine korjas plusspunktid, lavastades Donizetti tippteose Eesti laval esimesena.
„Maria Stuarda” jaoks on eelkõige tarvis kahte kuningannat ja nemad olid mõtlemapanevate vastanditena laval eeskujulikult olemas. Karmen Puis laulis laitmatult, kindla vokaalse üleolekuga, nii et tema kuninganna Elizabethis võitsid kaalutletus ja kohusetundlikkus armukadeduse ja kättemaksuiha. Mis olid olemas ka ajaloolise tegelase kunstilises variandis. Õieti sündiski Elizabeth selles lavastuses keerulisem, vastuolulisem ja mitmekülgsem kui Maria.
Maria oli Elizabethist seevastu jõulisem ja tundelisem. Aile Asszonyi Maria kummutas laval veiniklaasi, mis oli kui märk bakhoslikust hullusest, mis naist juhib. Ta vokaal oli täis tundejõulist armastust. Mariat juhtis vabadusiha ja tung võimu järele.
Ootame Balašovi tippvormi
Maria teatrist laenatud tenor Oleg Balašov laulis Leicesteri krahvi armastaja rolli lüüriliselt ja kaunikõlaline hääl pääses kohati mõjule hoolimata looduse dikteeritud vormist väljakukkumisele, mille pärast teatrijuht etenduse vaheajal vabandust palus. Mõnigi noot jäi krahv Leicesteri rollisoorituses tema hingamisteedesse kinni, kuid ära lauldud ta sai ja meie tenoritepõuase muusikateatri jaoks täiesti vabandataval moel. Balašovi õnnestumised lubavad nauditavat tulemust siis, kui ta vorm jälle tipus on.
„Maria Stuarda” on Vanemuise tagasihoidliku trupi jaoks sobiv teos, mis pakub tänuväärseid kõrvalrolle Atlan Karbile, kes laulab lord Cecili, ja Märt Jakobsonile, kes esitab krahv Talbotit. Viimase vokaalne täpsus jättis küll mõnel puhul soovida, kuid kuju oli värvikas ja tegus. Atlan Karbi meeldiv bariton andis naiste intriigi oma veenva panuse.
Esimene vaatus lõppes suure draamaga. Olmetüli moodi kraaklemise grotesk paisutas kuningannade konflikti veel suuremaks. Ooperi esimese Eestimaale tuleku oleks võinud kuulutada suureks töövõiduks…, kui poleks teist vaatust, mis on Donizettil staatilisem. Siin tõid lavastaja ja kunstnik mängu atribuutika, mida võib ehk iseloomustada kui Vatikani nukuteatrit, mis andis Maria surmaeelsetele siseheitlustele kireva vaatemängulise varjundi. See ei aidanud teha Maria andestamist ja mõistmist tõsiseltvõetavaks. Päris lörri teine vaatus siiski ei läinud, omad ülevad hetked olid sealgi.