‘Mary Poppins’ võlub lustaka lavakujundusega

Äripäev, Mari Hiiemäe

Ma ei mäletagi enam, millal viimati nägin nii visuaalset etendust. Sellist, kus iga pildi jaoks on eraldi lavakujundus ja seejuures mitte mingi tagasihoidlik põõsa või tooli väljavahetamine, vaid mitmekihiline täislava.

Vanemuise teatrilt ilmselt kogu hooaja kõige rohkem ressursse nõudnud lavastuses “Mary Poppins” oli silmailu loomisega kõvasti vaeva nähtud. Oli, mille üle imestada.

Dekoratsioonide ümberpaigutamisega leitud lavajaotused mõjusid üllatuslikena. Kaanteks kokku sulguv raamatukujund oli visuaalina hea leid – see liigendas lavaruumi kaheks eri tähendusega alaks, samuti oli lavameestel kinniste kaante taga hea lava tagaplaan kiiresti aina uuesti ümber kujundada.

Visuaalseid vahendeid oli kasutatud igal moel. Videoprojektsioon, tillukesed pürotehnilised valgusefektid, litrisadu, tähekeste süttimine taevas ja köiega üles tõstetavad inimesed lisasid etendusele ainult särstsu.

Kuid ega tegelaste pool taustast maha jäänud. Kõik need kostüümid ja virvarr üha kasvatasid uudishimu: noh, mida te nüüd järgmiseks välja olete mõelnud.

Kunstnikutöö oli tehtud ilmselge mängurõõmuga: lavastuses oli ringi jooksvaid põõsasloomi, hõbedaseks võõbatud kujusid, tantsivaid lelusid ja mida kõike veel. Tulemus oli rõõmustavalt mänguline.

Muusikalile kohaselt sisaldas “Mary Poppins” õige palju liikuvaid ja rahvarohkeid numbreid. Mulle tundus, et neid oli isegi veel rohkem, kui keskmisele muusikalile kohane.

Massiliste tantsuetteastete kõrval, mis orgaaniliselt muusikasse sobitusid, olid grupistseenidena ära kasutatud ka vaheepisoodid, näiteks stseenis räsitud vihmavarjudega, kus inimeste kiire liikumine üle lava pidi markeerima tuule pöördumist.

Vanemuine oli lavastusse välja pannud kõik oma jõud: täissuuruses orkestri jagu muusikuid, kuigi nende olemasolu lava all läks sündmuste käiku jälgides vahepeal meelest ära, balletiartistid, ooperisolistid, draamanäitlejad jt.

Kui sisust rääkida, siis kuna tegemist on siiski lavastamislitsentsi eeldava muusikaliga, oli ette kantav lugu oma olemuselt klassikaline, st nii lugu kui ka laulud olid samad, mis ingliskeelse “Mary Poppinsi” muusikaliversioonis.

Veidi meenutas “Mary Poppins” eelmist Vanemuise menumuusikali “Helisev muusika”. Usun, et nende kahe asja sihtgrupp on üsna sarnane: kellele “Helisev muusika” meeldis, sellele võiks ka “Mary Poppins” meeldida.

Taas kord käib lavastusest läbi lapsehoidjatemaatika, väiksed väänikud muutuvad imeväel paideks ning pereelu läheb õitsema. Helget positiivsust ja veidi suhkrust magusust jätkus samuti.

Osatäitjaid on “Mary Poppinsis” mitu komplekti, lasterollides koguni kolm. Seega kui keegi soovib kindlaid osatäitjad näha, peaks ta eelnevalt uurima, mis kuupäeval millised näitlejad laval on.

Mina jäin enda nähtud versiooniga igatahes väga rahule.

Peaosas säranud Hanna-Liina Võsa ei oskagi tegelikult kiita – ta lihtsalt teeb nii häid rolle, et üks järjekordne ei ole üllatus. Võsa mängitud Mary Poppins oli veidi lahkem ja sõbralikum, kui raamatu järgi kujutlenud olin.

Pika pai teeksin ka esietendusel Bankside lapsi mänginud Kristiina Raahel Uigale ja Kaspar Kiisale, kes pidasid vastu terve pika etenduse, lauldes mahult täiskasvanute omadega võrreldavaid rolle.