Tee pai lapsele, kes elab sinu hinges

Sirp, Pille-Riin Purje

Urmas Lennuk ajab Harper Lee romaanile toetudes ikka oma asja.

Vanemuise „Tappa laulurästast”, autorid Harper Lee ja Urmas Lennuk, tõlkija Valda Raud, lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll (Rakvere teater) ja valguskujundaja Andres Sarv. Mängivad Hannes Kaljujärv, Liisa Pulk, Andres Mähar, Maria Soomets ja Liina Olmaru. Esietendus 9. II Sadamateatris.

Urmas Lennuk kõneles uuslavastuse eel antud intervjuudes, et Harper Lee romaan „Tappa laulurästast” on talle nagu täiskasvanute „Bullerby lapsed”: tagasipilk helgesse naiivsesse lapsepõlve. Nii ootamatu ja kohatuna tunduv paralleel tegi peaaegu skeptiliseks, sest mulle, kes ma lugesin Harper Lee kuulsat romaani alles hiljuti, hoovab neilt lehekülgedelt lapsepõlve kaitsetust, tugevat ohutunnet ja pidevat hirmu, et just lastega juhtub täiskasvanute ülekohtuses maailmas midagi hullu. Ent ka Urmas Lennuki lavafragmentaariumi ei iseloomusta Bullerby idüll, vaid valusam ohutaju koos eluvaprusega.

Lennuk ajab Harper Lee romaanile toetudes ikka oma asja, see järjekindlus on sümpaatne. Põhiteemaks isa ja tütre suhe, mida Lennuk on varemgi oma näitemängudes vaaginud: esimese hooga meenuvad „Boob teab” ja „Koidula”. Lavastus „Tappa laulurästast” on poeetiline, nn vaese teatri laadis tinglik ja kujundlik. Vanemuise teatri kontekstis mõjub see laad ütlemata värskena, mida on tunda ka näitlejate mängurõõmsast kontsentreeritud kohalolekust. Laval toimib oma mänglev loogika, ka oma salakeel, võrreldav Lennuki näidendiga „Kadunud tsirkus”, kus samuti sõnumiks laps täiskasvanu hinges.

„Tappa laulurästast” heidab valgust sellele, kuidas tunnetavad maailma lapsed, mis on lapsehingele oluline, põhiline. Naivismi ja võõrituse sulami annab väikese tüdruku Sonja Svartsi mõnusalt etteloetud autoritekst. Mängu stiilipuhtus lähtub ausatest lapserollidest: Liisa Pulk (Nirksilm), Andres Mähar (Jem) ja Maria Soomets (Dill) hoiavad hoolega lapsesiirust ja eatut elutõsidust. Tinglikku poeesiat loob Liisa Soolepa kujundus, mille keskmes on täiskasvanute maailma kartoteegikastid, ent nood asjalikud kastid sisaldavad lapsepõlve. Ühte neist maetakse tapetud laulurästas. Vahva osaline on saladuslik Koll elusuuruse, üllatusi täis topitud kaltsunukuna. Läbivaks kujundiks ja õhuliseks refrääniks saab paberlennukite lennutamine, kuigi räägitakse hoopis kiviviskemängust … Sama õhuliseks kujuneb helide loomine.

Advokaat Atticuse monoloog „Kellele lüüakse hingekella … ” (John Donne’i tekst, tuntud Hemingway romaani motona), kui ta lappab beebiriideid, võimendab omakorda sõnumit: hingekella lüüakse lapsele inimhinges.

Romaani läbivat rassiprobleemi, neegri (vabandust, tumedanahalise!) kaitsmist ja kohtuprotsessi tuleb lavaloos riivata, kuna see puudutab advokaadist isa ja tema laste suhteid, aga Lennuk lisab leevendavat ja ulakat mängulisust, osatades ajas teisenenud poliitilise korrektsuse absurdi. Ülekohtune vägistamissüüdistus ja ohvri saatus pole laval päriselt oluline – üksnes niivõrd, kuivõrd see puudutab laste hingeelu. Kulminatsiooniks kujunevadki kaks stseeni, mille sisuks on laste kokkupõrge täiskasvanute maailma pahupoolega. Mõlemad on lahendatud leidlikus võtmes, nagu mängiksid ja elaksid lapsed painavaid sündmusi oma fantaasias uuesti läbi, mis ongi ülimalt täpne. Üks neist valus stseen, kus lapsi alandab proua „Boa” (Mrs Dubose) ja õde-venda võitlevad kramplikult endaga, et vastu pidada. Teine murranguhetk, kui mehed advokaat Atticust ähvardavad ja tütar Nirksilm päästab isa elu oma nutika sekkumisega, ründajaga sõbralikult suheldes. Vaimukas on selles stseenis Hannes Kaljujärve ja Andres Mähari tantsisklev liikumisjoonis nagu poksiringis, kasvav pinevus. Pingsates olukordades saabki end huvitavalt lahti mängida Andres Mähar, kes jalgrattal tiirutava Jemi rollis kipub muidu jääma tüdrukute varju.

Liisa Pulk vahendab Nirksilma lapseelu hoolivalt, spontaanse südametarkuse ja hästi doseeritud huumoriga. Tegelane hüüdnimega Dill, Lee romaanis poiss, on lavaloos samuti tüdruk, keda Maria Soomets mängib tarmukuse ja haavatavuse tasakaalus. Dilli ja Nirksilma süütu kiindumus ilmneb unenäostseenis, kus jäätise sulamise teema haakub taas „Kadunud tsirkusega” ja toob romaanist meelde Dilli otsuse saada naervaks klouniks … Hilisem tüdrukute abielumäng oli mulle ainus koht lavastusest, millega ei osanud esmavaatamisel hästi toime tulla. Kas laste õrritav enesekesksus pidigi tühistama Nirksilma aruka empaatia isa töö, kohtuprotsessi suhtes? Ehk oligi mänguabielu iva selles, et täiskasvanute tühised askeldamised, isegi kui on kaalul kellegi (kõrvalise isiku) elu, ei lähe lastele korda? Et ükski muu täiskasvanuelu roll ei kaalu üles isaks olemise kutsumust ja vastutust? Lisaks muidugi see isatütarde igikestev egoism … Ometi hakkab kripeldama kahtlus, kas ei lenda nõnda kergekäeliselt tuulde fragmentaariumi põhiliin – Liisa Pulga Nirksilma ja Hannes Kaljujärve Atticuse, tütre ja isa suhtlemise ilus ja keerukas areng?

Südamlik, parasjagu vallatu koosmäng tekib aga kahe täiskasvanu, Hannes Kaljujärve Atticus Finchi ja Liina Olmaru teenija Calpurnia vahel, kes teineteisele ilmselgelt meeldivad ning oskavad torgete ja nöögete varjus suurepäraselt teineteist kohelda, teises last näha, hingele pai teha. Muidugi on kiusatus siia juurde mõelda Tammsaare Tiina ja Indreku – teenija ja härra! – ootamatu vaimukas edasiarendus, ehkki Liina Olmaru vinge isiksus Calpurnia näikse olevat üpriski teist tõugu kui Tiina. Ent Tammsaarest lihtsalt ei pääse mööda, mõeldes nii Lennuki loomingule kui ka Kaljujärve-Olmaru põneva partnerluse rollisleppidele.

Lavastuse kannab finaalini monoloog „Elu ongi raske, sest ta on tegelikult nii lihtne …” Uku Uusbergi näidendist „Pea vahetus”. Üllatav ülekanne, kuna Hannes Kaljujärve lausutuna saab see tekst uudse kõlavärvi, toimib teisiti kui Priit Võigemasti esituses Uusbergi lavastuses – „Pea vahetuse” kirgliku noorus-valuleva tundetooni asemel on nüüd elukogemuslik, distantsmuigega mõtisklus „maadlemisest elu ja inimestega”. Kaljujärv ei mängi resignatsiooni, vaid avarat mõistmist juba läbitud elumaadluste kohal.

Edasised sündmused jutustatakse ümber nagu möödaminnes. Samal ajal pillutatakse paberlennukeid, luulelise kergusega. Eks nii möödugi üürike lapsepõlv. Õnnelikud on need, kelle kätes ka hallid saatusekivid jäävadki muunduma helevalgeiks nooljaiks mängulennukeiks. Selle äratundmise või meenutuse, et igas eluraskuses peitub ka kerguse võimalus, lennutab teatrisaali Urmas Lennuki lavastus „Tappa laulurästast”.