Rein Pakk leidis Oblomovi

Tartu Postimees, Raimu Hanson

Vene kirjandusklassika keskmesse kuuluva romaani «Oblomov» nimitegelane näeb välja nagu Rein Pakk, kes on Vanemuises lavastaja ja näitleja ametis olnud täpselt aasta. Kuid ainuüksi ühe mehe välimus vene hinge ei ava.

«Oblomov kaldus enneaegu paksusele,» kirjutab Ivan Gont­šarov oma romaani esileheküljel. «Üpris mattvalge kaela, väikeste pehmete käte ja ümarate õlgade järgi otsustades tundus tema keha üldse mehe kohta liiga hellikuna.»

Rein Pakku Tartu Uue Teatri lavastuses «Rein Pakk otsib naist» ja Vanemuise mõnes eelmises (Johann Voldemar Jann­sen «Koidula veres», Kurat ja Tõivet tema enda kirjutatud ja kahasse Ain Mäeotsaga lavastatud «Don Juanis») näinud vaatajad tunnevad ta selles kirjelduses ilmselt ära.

Välimus ja sisemised jõud

Lisaks välimusele paneb Pakk nüüd Oblomovi rollis varasemast meeldivamalt ja tuntavamalt mängu sisemised jõud. Ilmselt on see tema senine parim osatäitmine, nii et võiks öelda: Pakk otsis naist, aga leidis Oblomovi. Suurt abi osutavad talle sealjuures lavapartnerid.

Gontšarovi romaani on kirjutanud näidendiks Vanemuise dramaturg-toimetaja Sven Karja. Mahukast romaanist on järele jäänud kaks ja pool tundi vältava etenduse materjal. Ime küll, aga oblomovlus tuleb selleski tekstis selgesti välja.

Mõistagi jääb Oblomovi ja teda unelevast tardumusest ellu äratada sooviva Olga (Liisa Pulk) suhete areng lavastuses pinnapealseks. Kuid kõige olulisem on vaatajate ees.

Lavastaja Peeter Raudsepp on juhatanud näitlejad karikeerimise lainele. Eriti mõnusa pilapildi joonistab Külliki Saldre lihtsameelse, kuid sihikindla majapidajanna Agafja Mat­ve­jevna rollis. Too lesknaine poputab edasipüüdlikkusele laiska elu eelistavat üürnikku Ob­lomovit hea ja paremaga, et püüda ta oma põllepaeltesse.

Lavastuse eredaimaid stseene on Olga esinemine Oblo­movile ja tema sõbrale Stolzile (Margus Jaanovits). Olga laulab imeilusat «Casta divat» Bellini ooperist «Norma» nii, et ta ise tõuseb justkui lendu ja paneb Oblomovi endasse armuma. Need on ühtaegu karikatuursed ja meeliülendavad minutid.

Milleks võiks aga meile üleüldse olla vaja 19. sajandi vene aadlimehe elu kujutavat lavastust? Klassika laval on omaette väärtus. Silma hakkab aga muudki.

Lavastuse kujunduses siravad etenduse alguses ja lõpus tulikirjas värvilised tähed Ros­sija Grand. See tähistab Peterburi tänavapildis hotelli, kus Oblomov elab etenduse alguses. Kuid eks taha ju need kaks sõna juhatada publiku mõttele, et kogu lavastus annab edasi suure Venemaa põhiolemust.

Meil oleks ju nüüd lihtne teha järeldusi oma suure, kohati naeruväärse ja ajuti ohtliku idanaabri kohta. Et eesmärgitu elu elamine võimaldab ohjad haarata teistel, kes siis lõikavad sellest suurt kasu. Või et vanadest, mõnusaks saanud tavadest juhmilt kinnihoidmine viib mandumisse.

Naabri paremaks tundmiseks ja venelase hingeellu tungimiseks annab «Oblomovi» lavastus hea võimaluse. Samas võib Oblomovi mugavusepüüetes ja suurte asjade alguse edasilükkamises ennast ära tunda ka keskmine lätlane, soomlane, tallinlane ja tartlane.

Eksitus kavalehel

Iga uue lavastusega käib kaasas väike, kuid vajalik asi – kavaleht. Nende tegemisel on Vanemuine mõnikord vormiga nipitanud. Mullusest hooajast meenuvad kiirköitepapka («Harmoonia»), kleepspildid («Kosmonaut Lotte») ja lehvik («Hispaania öö»).

Seekord on kavaleht tavaline, ei mingit vigurdamist, lihtsalt annab lavastuse kohta infot ja laiendab vaatajate silmaringi. Selgub, et teised teatrid Eestis ei ole seni Gontšarovi loomingut lavastanud.

Muu hulgas on kavalehes üks eksitus, nimelt on Olga Sergejevna perekonnanimi vähemalt raamatus Iljinskaja, mitte Iljitšina. Ja veel – «Ob­lomovi» eesti keelde tõlkinud A. H. Tammsaare nimi tuleks paljude asjatundjate meelest kirjutada just nõnda ja mitte Anton Hansen Tammsaare. Lavastuse vaatamist see muidugi ei sega.