Vanemuise rollingud ehk Minu elu kunstis
Sirp, Madis Kolk
Andres Noormets pole lähtunud raamatu „Musta pori näkku” pealiskihist vastu hüppavaist võimalikest kiusatustest, vaid püüdnud selle pinna alt selitada üldistavamaid mustreid.
Vanemuise „Musta pori näkku”, autor Mihkel Raud, dramatiseerija ja lavastaja Andres Noormets, kunstnik Maarja Meeru, videokunstnik Taavi Varm, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikalised kujundajad Andres Noormets, Mihkel Raud, Alari Piispea, Margus Tammemägi ja Ele Sonn. Mängivad Andres Mähar, Martin Kõiv, Ott Sepp, Kais Adlas, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Priit Strandberg ja Marianne Kütt. Esietendus 10. X Vanemuise suures majas.
Pärast Tartu Uue teatri sündi on retseptsioonis võimendunud hoiak, justkui ei pakuks Vanemuise draamaosa Tartu kohalikule intellektuaalile suurt midagi. Osalt võib seda suhtumist kindlasti mõista, seda enam, et sellel on Tartu vaimuelus juba kümnenditepikkune traditsioon, kuid seda laadi institutsioonilised vastandused on alati pisut lahmivad. Kus, millal ja miks sünnib uudsem või „parim”, on keeruline mõõta, ammugi ennustada või planeerida. Ka radikaalsuse ja alalhoidlikkuse skaalal on tulemusi raske vaagida, sest Vanemuise viimaste aastate suurimad õnnestumised on ehk tõepoolest sündinud külalisjõudude osalusel, olles seetõttu ilmselt ka rohkem läbikavandatud ja -arvutatud. Kuid ka Tartu Uue teatri iseenesest värskeilmelisi ettevõtmisi ei saa kuigi ekstreemseiks pidada: üsna rafineeritud võtmes on ju esitatud kas või triloogia „Armastus, teater, hullus ja surm”. Kuid kujundlikult võib üldistada, et kui Tartu Uus teater lõikab „Vanemuise biitlitega” profiiti nii kunstilises kui ka turunduslikus plaanis, siis ei saa Vanemuine jätta sellele vastu seadmata oma „rollinguid”. Selleks sobib suurepäraselt Mihkel Raua mõõdukalt skandaalne „Musta pori näkku”, mis mingis väga kaudses mõttes toob Vanemuise suurde majja nii „Via regia” kangusega emotsioonid ja seda laadi mälestuste turule tiražeerimise traditsiooni kui ka kunagi kõrvalsaalis kaikunud levimuusikapäevade kauge kaja.
Raamatu menu ja retseptsiooni arvesse võttes võiks arvata ja loota, et mindud on „Ruja” teed, kus parimad tegijad kindlustavad nii kassa kui ka nõudlikuma publiku rahulolu. Usun, et paljuski see „kõik ühes” pakett „Musta pori” puhul toimibki ning siin saab kiita nii teatri turundusalast kõhutunnet, mis aitas vaataja saalimeelitamiseks valida pisut kõmulise ning samas praeguse publiku ajaloohuvi toitva eesti roki lühikursuse, kui ka Andres Noormetsa maitsekust: väljakutsele vastates pole ta lähtunud materjali pealiskihist vastu hüppavaist võimalikest kiusatustest, vaid püüdnud selle pinna alt selitada üldistavamaid mustreid. Vähemalt on ta sellisele taotlusele oma tutvustavates intervjuuvastustes viidanud ning sellel on ka mitu välist põhjendust, alustades Mihkel Raua raamatu enda (nii autori kui meedia poolt) hägustatud žanrispetsiifikast.
Kahtlemata annab kahe intellektuaalselt ja emotsionaalselt tundliku looja, Raua ja Noormetsa kohtumine võimaluse kõikvõimalikeks tähendusmängudeks, kuid kummitama jääb küsimus: kui palju „Musta pori” raamat ise seda laadi ambivalentsust välja kannatab ning kas lavastaja rõhutatult diskreetse lähenemisega ei minda alusmaterjaliga teatavasse olemuslikku vastuollu? Kas ei hakata teose põhituuma mingitel seletamatutel põhjustel hoopis eetiliselt ja esteetiliselt välja vabandama? Ja kui, siis milleks? Nii Mihkel Raua kui ka Andres Noormetsa talendi austajana, tahaksin nende ühisloomingus näha tõepoolest teadlikku ja senitajumatut kunstitaotluslikku konteksti, mis kaevuks raamatu esmatasandi kohatise vulgaarsuse taha. Nõustun Jan Kausi ja mõne teisegi raamatut arvustanuga, et sealne keelekasutuse lopsakus on justkui kraadikese võrra üle doseeritud, takistades selle mõjulepääsu jõulise ja täpse kujundina. Hea lastetoa ja kirjandusgeenidega debütandi puhul võib see peegeldada nii varjamis- kui ka rõhutamissoovi – ja selle üle, kummaga tegu, võib vaielda. Uskuda tasub aga kindlasti raamatu autori eessõna, kus sõnaselgelt manifesteeritakse: „Kunsti ei defineeri mitte niivõrd värvid ja toonid, sõnad ja laused, pausid ja misanstseenid, noodid ja viiulivõtmed, kui räpased ja nilbed seosed, võikad ja verised assotsiatsioonid, iiveldamaajavad paralleelid ning fantastilised müüdid nende loojatest, mis kunstile tegeliku tähenduse annavad.” Kui see on autori sõnum, siis kas tasub hakata sellele laval mingeid filtreid vahele asetama, justkui väites, et tegelik tõde selgub alles siis, kui ümbritseme toimunu peategelase ja minajutustaja tänase, talkshow’st tuttava raamiga? Mida see kunstiline võte – olgugi leidlik ja terviklikult teostatud, kuigi mõjudes teistpidi romaani elu- ja maomahladest nõrutava tagantjäreletarga mahendusena – meile vaatajatena õigupoolest annab?
Ma ei nutagi otseselt taga seda, et laval ei ole romaani naturalismi. Kui endalt küsida, kas ja mis mind raamatus häiris, siis mitte roppused ega sealne olustikukirjeldus iseenesest. Pigem just teatav, kuidas nüüd kohasemalt väljenduda, eetiline mõõde. Loomulikult ei ole see parim kriteerium kunstiteose hindamiseks, aga sisu tasandil ei väära autori elukujutust ka žanri määratlemine fiktsiooniks või mokumentaariumiks. Kahtlemata võivad mitmedki kuulsad blogijad, kes nimetavad oma „mälutööd” ilukirjanduseks või isiklikuks veebipäevikuks, võita isegi vastavasisulisi kohtuvaidlusi, aga see ei muuda üldinimlikku tõsiasja, et keskealised pereinimesed, kellel võib küll olla teatav elatud elu slepp, tahaksid praegu rahulikult oma lapsi ja lapselapsi kasvatada ega ole soovinud oma kunagise kamraadi loome- ja aususpuhangu tuules ka ise uuesti laulu sisse pääseda.
Ma ei pea teose nn eetikaprobleemi ületamatuks ja naudin seda eeskätt huvitava ja hästi kirjutatud ajalooraamatuna (hoolimata selle eri kontekstis ja erisuguse eesmärgiga rõhutatud subjektiivsusest), kuid kas või ilukirjandusena peab ometi ka Mihkel Raud ise selle eetikatasandit sedavõrd mahukaks, et olevat keelanud oma pojal enne 14-15aastaseks saamist seda lugeda. Seega paneb ta siis ju ikkagi ka teised raamatukangelased olukorda, kus nemadki peavad oma laste ja võimaliku tsensuuriprobleemi peale mõtlema, ning jutud fiktsionaalsusest ei oma sel puhul kuigi suurt kaalu. Nii paadunud väikekodanlane kui ka kujundijanune esteet minus tahaksid justkui öelda, et sellises olukorras olnuks nii eetiliselt kui ka kunstiliselt toekam kirjutada raamat võtmes „ m i n u elu kunstis”, mitte lobiseda isegi vaid üsna külgepidi asjassepuutuvate inimeste (nt Singer Vingeri plaadiümbrise fotol) eraelust ja anatoomilistest iseärasustest seiku, mis kuulujutuna kõrvu kostnud. Kuigi, loomulikult, kunsti ei saa kogu maailma eest ette ära tõlgendada ning mis siin rääkida 14-15aastastest, kui isegi ühele oma poliitilisele oponendile pidi linnavolinik Kojamees kunsti seletama elegantse definitsiooniga: „pilditu mehe mälestused ajast, mida ta arvab, et mäletab”.
Aitab moraliseerimisest, kõigel seni viidatul on oma seletus ning lavaline väljendus. Võime öelda, et Raua raamatus on asju, mis võib-olla ületavad teatud piire, kuid Noormetsa teatrilaad on kujundlik-üldistav, asetades kõik need liialdused kohasesse kontseptuaalsesse raami, nii et tegelikult osutub isegi teatri kodulehe hoiatus „Hea publik! Lavastuses „Musta pori näkku” on lavaelu ja keelekasutus tavaelust paar kraadi kangem. Teater ei vastuta teie emotsioonide eest!” üleliigseks. Instseneeringus ei kohta ühtki sõna või tegu, mille suhtes peavooludramaturgia publik ei oleks juba niigi karastunud. Ometi tekitab seda laadi vastandite võitlus säriseva sünergia asemel hoopis mingi maandusefekti.
Lavastus toimib justkui peategelase eetilise rehabiliteerimisena esteetilise steriliseerimise kaudu. Seda läbivat muljet näib kinnitavat ka lavastuse lõpplahendus. Pärast, tõsi küll, jällegi maitsekalt ning eepilise teatri võtmes lahendatud raamatu tsiteerituimat kurikuulsat stseeni ronibki sügavalt (orkestriaugu) põhjast välja otsekui „üleni valges” Mihkel Raud ise, kes lauldes „Shine on” võtab toimunu kokku raportiga, et tema tõusis mustast porist üles, asutas ansambli Merry Christmas, mr. Lawrence ning kiirgab nüüd eeskujuna positiivset programmi. Seevastu raamatu ülejäänud kangelaskond, sh Änimal oma maavanaema kootud villaste põlvikutega, esindab peategelasele seda mülgast. Siinkohal tahan taas meenutada Jan Kausi, kes on viidanud raamatu läbivale „inimesi madaldavale toonile”: „kui käsitleda „Musta pori näkku” ilukirjandusena, ei ole selles raamatus mitte ühtegi – ütleme mihkelraualikult: mitte kuradi ühtegi – karakterit, vaid kari plakatlikke joodikuid. Selle peale karjataks ehk mu intelligentne oponent: aga nii ju oligi, seda tahabki Raud öelda! Nojah, aga sel juhul ei ole ju tegu … fiktsiooniga?”.
Hoidugem taas moralismisohu vajumast, ent küsigem hoopis, kuidas seda hoiakut siis ikkagi lavakeelde tõlkida. Jah, lavastaja on ühes intervjuus ütelnud ka seda, et just raamatu ebalavalisus ta loominguliselt käivitaski, aga ikkagi. Arvan, et Noormets on teinud oma parima ja erinevalt klassikalise psühholoogilise teatri lähtealustest, kus mõista püütakse ka kõige küsitavama moraaliga tegelaste hingeelu ja käitumismotiive, lubabki „Musta pori” inimesekujutus tõepoolest vaid stuudiost hetkeks läbi astuvaid jutusaate külalisi, kes väheste minutite jooksul jõuavad ehk korraks esile keerata selle külje, mille pärast saatejuht nad stuudiosse on kutsunud. Huvitava ja ambivalentse muusikalise kujundina „kaigub kõrvu raha hääl” saatekõllis – viidaku see siis laulu sisule või pealkirjale või hoopis sellele, kuidas ajapikku on üks muutunud sujuvalt teiseks ning pungist on saanud sült?
Hea maitsega on lahendatud ka raamatu teine valus episood: lugu Stetsoni kaabuga mehest. Kui romaani kaks emotsionaalselt laetumat stseeni on leidnud kas või osaliselt hinge puudutava lavavaste, siis võiks ju tegelikult öelda: lõpp hea, kõik hea. Kurtmine valu vähesuse üle neis võib viidata masohhismile. Kuid ometi on raamatus inimesi, keda Raud ei kujuta „plakatlike joodikutena”, vaid kõneleb neist austuse ja soojusega: Eno Raud ja Aino Pervik, Rein Veidemann, Mati Nuude, Hendrik Sal-Saller jpt. Tegelikult ongi Noormets oma valikuis lähtunud peaasjalikult positiivsetest kangelastest. Seda mõistmatumaks jääb, miks neilegi tegelastele mõõdetakse laval vaid jutusaate üheplaaniline plakatiformaat. Aiman siingi lavastaja teadlikku taotlust, just nõnda tänapäevane meedia meie lapsepõlvekangelastega toimibki: endine tõstja Mati (Ott Sepp), kes oma osava taara-aktsiooniga nakatas noore Mihkli (Andres Mähar) rokkaripisikuga, pääseks tänapäeval pildile just mingil karikeeritud rammumehe-show’l, Grapsi mäletame heal juhul tema „Valguse” ning Sallerit teame „katuseid mööda käimise” kaudu.
Kuid kas seegi valu ikka pääses piisavalt mõjule või piserdati publikule seekord musta pori näkku üsna märkamatult, vahepalana, võttes alusteoselt üle küll pealkirja, kuid pakkudes seda paroodiakavade ja igihaljaste viiside põiminguna palavalt armastatud kunstimeistrite esituses?