Pingetest vaba armukolmnurk
Tartu Ekspress, Kaur Paves
5. oktoobril esietendus Vanemuise balletiteatris 115 aasta vanune Aleksander Glazunovi ballett “Raimonda”, mille viimasest lavastamisest Eestis on möödas juba 30 aastat.
Emajõe Ateenasse on nüüd jõudnud vene lavastaja ja koreograafi Jelena Pankova visioon “Raimondast”. Algupärase kolme vaatuse asemel on ballett lühendatud kahevaatuseliseks, ka on tehtud muudatusi süžees ning liikumises, ehkki tükk põhineb Marius Petipa ja Aleksander Gorski originaalkoreograafial.
Pankova libreto on sisuliselt õnnestunum, kui see balletil originaalis oli. Algupäraselt on “Raimonda” suhteliselt värvitu lugu kaunist noorest krahvinnast, kes on sõudmas abieluranda rüütel Jean de Brienne’iga. Peiu ristiretkel viibimise ajal aga hakkab tütarlast kimbutama saratseen Abderahman. Kui de Brienne naaseb, alistab ta oma rivaali ning leiavad aset suured kauaoodatud pulmapidustused.
Sihitu jooksmine
Pankova loodud süžeeliin on dramaatilisem ja armukolmnurk keerulisem – Raimonda armub hoopis Abderahmani, kellega ta õnnetuseks saab ühineda alles taevases kuningriigis. Autor on lisanud proloogi, mis juba kokkumääratusele viitab. Noored kohtuvad tähtkujudekaardi taustal kusagil ebamaises kohas (taevas?), kuigi päriselt ei ole nad veel üksteist näinud.
Mõlemad jooksevad sihipäratult ringi, justkui kedagi otsides ja teadmata, et nende saatus on juba ettemääratud. See astroloogiline mõõde andnuks balletile sügavust ja põnevust juurde, kui tantsijad oleksid suutnud oma tegelaskujudesse paremini sisse elada. Etendus igatses pidevalt hingestatud liikumise järele, tantsijate seotus enda kehastatud karakteritega jäi aga läbivalt nõrgaks.
Näitlejameisterlikkus on nõutav igaühelt, kes oma jala lavale asetab, eriti aga vajab seda balletitantsija. Igas liigutuses on juba kirjas emotsioon, kuid see näib võltsi ja võõrana, kui tantsija ainult oma tehnika peale loodab.
Peategelaselt Raimondalt, keda esietendusel tantsis Maria Engel, oodanuks suuremat väljenduslikkust ja nüanssiderikkamat esitust.
“Raimonda” puhul dikteerib muusika ette hästi tajutava tundlikkuse, graatsilisuse, õrnuse, tugevuse. Teises vaatuses kuuleme kontrastiks elavaid ja temperamentseid ungari ja hispaania tantse, mille emotsionaalne potentsiaal jäi kahjuks tantsijate poolt kasutamata. Eelnimetet ungari tantsud olid kahtlemata meeltlahutav vaheldus aeglastele adaadžodele, kuid sellega asi piirdus.
Pankova loodud süžeeliin on dramaatilisem ja armukolmnurk keerulisem – Raimonda armub hoopis Abderahmani, kellega ta õnnetuseks saab ühineda alles taevases kuningriigis. Autor on lisanud proloogi, mis juba kokkumääratusele viitab. Noored kohtuvad tähtkujudekaardi taustal kusagil ebamaises kohas (taevas?), kuigi päriselt ei ole nad veel üksteist näinud. Mõlemad jooksevad sihipäratult ringi, justkui kedagi otsides ja teadmata, et nende saatus on juba ettemääratud. See astroloogiline mõõde andnuks balletile sügavust ja põnevust juurde, kui tantsijad oleksid suutnud oma tegelaskujudesse paremini sisse elada. Etendus igatses pidevalt hingestatud liikumise järele, tantsijate seotus enda kehastatud karakteritega jäi aga läbivalt nõrgaks. Näitlejameisterlikkus on nõutav igaühelt, kes oma jala lavale asetab, eriti aga vajab seda balletitantsija. Igas liigutuses on juba kirjas emotsioon, kuid see näib võltsi ja võõrana, kui tantsija ainult oma tehnika peale loodab. Peategelaselt Raimondalt, keda esietendusel tantsis Maria Engel, oodanuks suuremat väljenduslikkust ja nüanssiderikkamat esitust. “Raimonda” puhul dikteerib muusika ette hästi tajutava tundlikkuse, graatsilisuse, õrnuse, tugevuse. Teises vaatuses kuuleme kontrastiks elavaid ja temperamentseid ungari ja hispaania tantse, mille emotsionaalne potentsiaal jäi kahjuks tantsijate poolt kasutamata. Eelnimetet ungari tantsud olid kahtlemata meeltlahutav vaheldus aeglastele adaadžodele, kuid sellega asi piirdus.
Fookus hajub
Tantsijatel puudus sisemine pinge, mida oli eriti näha hispaania tantsude ajal. Selleks, et midagi võimsat ja suurt vallandada, peab see kõigepealt sees koonduma, jõudu koguma. Artistide pingutus jäi üldiselt aga pinnapealseks.
Lavastuslikus mõttes oli ballett pisut laialivalguv ning kohati jäi ähmaseks stseenide fookus. Laval oli liiga palju paralleelseid tegevusi, mis hajutasid tähelepanu pealiinilt eemale ega andnud võimalust ühelgi karakteril täiel määral avaneda. Et “Raimondas” puudub tugev süžeeline areng, siis oleks võinud koreograaf panna rohkem rõhku stseenisisestele pisidetailidele ja sidusamatele üleminekutele, selleks et etendusest moodustuks terviklikum ja jõulisem mulje.
Tegemist oli siiski esietendusega ja nõnda on lootust, et mida aeg edasi, seda tugevamaks muutub side tantsijate ja nende karakterite vahel. Pisut läbimõtlemist, rohkem koreograafia analüüsimist ja tööd liigutuste läbitunnetamisega ning juba oleks tulemus hoopis uus. Kaunid kostüümid ning suurepärane muusika annavad hea eelduse edukateks etendusteks.