Tauno Aints: «Muusika loomine on mõneti tervistkahjustav töö, sa paned sellele ju hinge taha.»

«Kui ikka muusika peale hakkavad karvad tõusma, pole vahet, kas see on Metsatöll, «Rongisõidu»-laul või Vanemuise sümfooniaorkester,» naerab helilooja Tauno Aints, kes sõna otseses mõttes paistab ühe käega kirjutavat hevibändi loole seadet, teisega ooperit. «Just tegin Metsatöllu praegu 2014. aastal ilmuva plaadi jaoks üht seadet,» lausub ta pärast ooperi «Rehepapp» kontrolletenduse lõppu.

«Mulle tundub, et muusika on ikka üks, lihtsalt avaldumisvormid on erinevad,» selgitab Tauno, et säärases mitme jumala teenimises ja enese jagamises pole midagi kummalist.
«Suudan seda, sest kõik need tööd on seotud minu jaoks väga eriliste inimestega, kellega koostöö on olnud puhas rõõm ja areng. Õnne on tellimustega muidugi olnud ja väga suured ja mahukad teosed on sündinud. Sellise usalduse eest olen ma väga tänulik.»
Tauno jääb mõttesse ja tunnistab, et eriti ägedaid asju tehes tulevad tema enda puhul mängu ka võimsad emotsioonid: «Seljaga tunned, et vajutad, ja pisarad hakkavad jooksma. See on muidugi mõneti tervistkahjustav töö, sel on selline vägi ja sellele paned sa ju hinge taha.»
Viimane mõttekäik käib eelkõige eile esietendunud ooperi kohta, mis helilooja hämarasse teatrisaali pikkadeks päevadeks kinni naelutas.
«Et siin kaks korda päevas seda kõike endast läbi lasta, võtab ikka veidi tühjaks,» kirjeldab ta proovipäevi, kus naljalt teatrimajast välja ei pääsenudki.
Muigab sealjuures pisut kuratlikult ning poetab: «Aga ega ma ka kaeble.»
Teisalt on ta oma elu maksimaalse tulemuse tagaajamisega ise keeruliseks ajanud. Veel viimastel esietenduseelsetel päevadel tuiskas Tauno parandatud partituuridega muusikajuhi vahet. «Kõik need mõted sünnivad koostöös,» sõnab ta, et täienduste tegemised käivad töö juurde.
«Lihtsalt eile oli proovis üks niisugune koht, kus tundus, et ei ole hea, ja tekkis mõtte, et kirjutaks seda orkestratsiooni natukene ringi. See pole uue muusika loomine, vaid lihtsalt parandamine. Minu nägemuses on ainuvõimalik, et lõpptulemus sünnib koostööna, seetõttu jah, on aeg enne esietendust väga intensiivne ja muutusi võib olla palju. Aga kõik see toimub parima tulemuse nimel. Niisugune see töö ongi.»
Tauno sõnul oli tööprotsess «Rehapapiga» pikk ja sisaldas väga palju erilisi hetki. Tõesti, töö ooperiga, mis nüüd on valmiskujul laval, algas juba aastal 2011. «Aga loomulikult ei kirjutanud ma sel ajal kogu aeg noote. Urmas Lennuki libreto valmis järgmiseks aastaks. Kohtusime ja arutasime mitmeid kordi, mida romaanist välja jätta ja kuidas moodustada uus tervik. Meie mõttekäikudega oli kaasas ka Marko Matvere, esialgu küll ainult virtuaalselt, sest merereis veel kestis.»

Magusaim aeg muusikat teha on hommik

Kui palju neid arutelusid oli, teavad vaid asjaosalised ise, kuid vaidlemist neil omavahel ette ei tulnudki. «Oli teineteisemõistmine ja meeskonnatöö,» kinnitab Tauno.
«Muusika muidugi toetub otseselt Urmase libretole. Koostöö Urmasega ulatub juba aastasse 2004, kui minul oli rõõm ja võimalus kirjutada laule tema loodud sõnadele, mis valmisid Emajõe Suveteatri lavastusele «Hulkur Rasmus». Alates sellest ajast on mulle kogu aega tundunud, et need laulutekstid, mida Urmas loob, on juba laulvad kujundid. Need tuleb ainult kinni püüda ja paberile panna.»
Tauno möönab, et ooperi puhul oli olukord natuke keerulisem, sest muusikasse oli vaja ka seada enamik dialooge. «Ja mõned karakterid ei avanegi oma laulu kaudu, vaid kujunevad selliste dialoogide käigus, näiteks Jaan ja Õuna-Endel.»
Tauno töövahendid muusika loomisel on klassikalised: klaver, paber ja pliiats. «Mulle meeldib vastsündinud ideid kas peas veeretada, enne kui ma need paberile panen, või klaveril proovin,» kirjeldab ta.
«Või siis klaveril läbi mängida ja mõelda ning siis paberile panna.» Kujutelm aga, et helilooja asub loomingulist palangut nautima küünlavalgel, ei pea Tauno puhul paika.
«Hommikuti on pea värske, siis saab küüned taha,» naeratab ta, et tema tööaeg algab kell kaheksa, kui lapsed lähevad kooli ja lasteaeda. «Ja siis ongi kuni kella 12ni kõige magusam aeg, et muusikat teha. Ja siis on paus, ning siis edasi kella 17ni teen jälle.» Tõsi, iga päev niisugune ideaalsüsteem ei töötavat.
«Reaalsus on see, et päevad ei ole vennad ja iga päev ei saa seda niimoodi teha,» tunnistab Tauno.
«Mõnel päeval pole tähtede seis nii hea ja siis ei lähe käima. Teine päev on nii, et kõik läheb käima, kuid ei lähe maha enam. See mehhanism ei ole matemaatiline.»
See käivat aga Tauno ütlemist mööda küll asja juurde, et mõni viisijupp jääb peas ringi keerlema ega kavatsegi heliloojat vabaks lasta. Olgu see siis pärit ooperist või Metsatöllu repertuaarist. «Ühed asjad on tõesti sellised, et mingi muusika on peas ja kummitab,» naerab ta, et kummitusmeloodiatest pole teinekord pääsu.
«Ega teda välja sealt ei saa. Siis tuleb osata käepäraste vahenditega see eest ära lükata, kui teist lugu tegema hakkad. Aga eks seegi ole nii, et inkubatsiooniperiood on vajalik. Iga töö juures. Iga loo juures. Kerid seda edasi ja tagasi ja siis ta nagu selgineb ja kujuneb, siis paned ta paberile, vaatad, toimetad ja sätid ning eks see ongi see töö.»

Bändielu taga ei igatse

«Iga asja jaoks on oma aeg,» naerab Tauno, et praegu pole tal põhjust bändielu koos Genialistidega taga igatseda.
«Bänd tegi ju pikaajalise pausi ka,» lisab ta. «Kuid eks ma ikka olen vahepeal mõelnud selle peale, et mis oleks siis, kui näiteks täna õhtul tuleks pärast kontrolletendust minna Rock Cafésse mängule.»
Helilooja ei paista kuidagiviisi seda nägu olevat, et tal selle pärast kole kahju oleks. Pigem on ta näol kergendustunde-taoline ilme. «Aga et mul enam ei ole Rock Caféd, siis olen ma väga õnnelik selle üle, et mina olen üks osa sellest meeskonnast, kes toob lavale «Rehepapi».»
Ent võimalus, et 20 aasta pärast panevad väärikasse ikka jõudnud Genialistid uuesti seljad kokku ja marsivad lavale, paneb Tauno, kes end muigamisi vanaks bändimeheks nimetab, malbelt naeratama: «Mine tea, võib-olla tõesti. Ei oska ju öelda, mis juhtuma hakkab. Ja üldse – ega ma nüüd ikka nii vana ka ole.»

Tauno Aints

• Sündinud 19. juunil 1975.

• Lõpetas 1993. aastal Miina Härma Gümnaasiumi.

• 1998. aastal lõpetas Viljandi Kultuurikolledži, kus õppis levimuusikat.

Pärast seda astus ta kompositsioonierialale Eesti Muusikaakadeemiasse, kus õppis professor Lepo Sumera ja Helena Tulve klassis, ning lõpetas kooli 2004. aastal.

• Olnud kontsertmeister Viljandi meeskoori Sakala ja Kõrgema Lavakunstikooli juures, töötanud muusikapedagoogina ning mänginud ansamblis Genialistid.

• Loonud koori- ja lastelaule, teatri- ja filmimuusikat, orkestri- ja kammermuusikat.

• 2006. aastal äratas ta tähelepanu Veljo Tormise ja hevibändi Metsatöll loomingu seadetega Eesti Rahvusmeeskoori ja Metsatöllu esituses festivalil «Maailmaküla». Gustav Ernesaksa lastelaulu «Rongisõit» Aintsi seade mudilaskoorile ja sümfooniaorkestrile kõlas huvitavalt ja uudselt ning oli 2007. aastal X noorte laulupeo kavas. Lisaks on ta teinud erisugustele koosseisudele üle 150 seade.