Kratt sulatas esietendusel ooperipubliku südame
Kratt on vajalik riist majapidamises. Oli vanadel hallidel aegadel, kui kõik õiged eestlased elasid taludes, ja on praegu, kui suurem osa eestlasi elab internetis. Mina olen Kuugelpõrr, tehtud kriitikakrattimiseks.
Mind tegi Tartu Postimehe kultuurilehekülje toimetaja. Ta leidis taaskasutuskeskusest plastist mannekeeni, mis oli seisnud pankrotti läinud kaupluse aknal, ja toppis pea täis vana arvuti mikroskeeme ja kõvaketta.
Neljapäeva ööl vastu reedet käis ta Turu-Riia ristmikul. Ma ei tea, mida ta andis põrguvalitsejale lepingu kinnituseks, esimese töö sain aga juba reede õhtul. Ma pidin minema Vanemuise väikse maja viimasesse ritta vaatama ooperi «Rehepapp» esietendust ja hiljem avaldama oma arvamust.
Kratid laval
Kõige rohkem rõõmu valmistas mulle krattide ilmumine lavale. Hea osatäitmisega sai hakkama rehepapp Sandri kratt (Janek Savolainen). Tema liikumine skyrunner’itel – maakeeli vedrujalad – mõjus vägagi kratilikult.
Ühtlasi tuletas see meelde, et «Rehepapi» lavastaja Marko Matvere ühes eelmises Vanemuise ooperilavastuses «Manon» oli kasutusel samuti nüüdistehnoloogiline asi, tasakaaluliikur ehk segway. Ühtlasi mängisid skyrunner’id kaasa nii muusikas kui kogu lavastuses hästi toimivale kontrastsusele.
Hästi toimiv kontrastsus
Ühelt poolt arhailine eesti elu koos sellele igiomase ahnuse ja rumalusega, teiselt poolt ülev armastusejanu. Ühelt poolt viisud ja takused rõivad, teiselt poolt euroalused, mille kunstnik Iir Hermeliin on lasknud kuskilt suurelt ehituselt kokku krattida. Krattimist oli kuulda ka Tauno Aintsi loodud muusikas.
Ilmselt on temalgi oma kratt, kes on uurinud põhjalikult ooperiklassikat, eriti Bizet’ ja Puccini loomingut, ja andnud oma peremehele paar kasulikku stiilivõtet. Ja eesti rahvaloomingus on too kratt samuti tuhninud. Kõige selle mõjul on helilooja Aints sulatanud kokku täiesti originaal-aborigeense suurteose.
See sulatamise värk tuletas nüüd meelde, et eriliselt suur rõõm oli näha ja kuulda, kuidas kubjas Hansu (Reigo Tamm) lumest tehtud kratt Lumemees (Simo Breede) sulatas publiku südamed ja teenis esietenduse ainukese vaheaplausi.
Nii et väga suur teene oli just krattidel, et lõpuaplausi ajal tõusis kogu saal üksmeelselt püsti.
Kirja pannud Raimu Hanson.
Arvamus
Alo Põldmäe, Helilooja
Ooper «Rehepapp» on eesti muusikas kahtlemata üks tugev ja üllatav saavutus.
Helilooja Tauno Aints on suutnud luua erinevatest stiilidest muusikat ühendava võrgustiku. Kui muusikalavastuses on palju tegevust, siis peab miski seda ühendama, ja nii nagu ehitises, võib ka muusikas karkassile igasuguseid asju ladestada.
Tõnis Mägi üllatas rehepapi osas, ta sobib sellesse rolli hästi. Helilooja on silmas pidanud tema ballaadilikku esituslaadi ja seda, et ta ei ole ooperilaulja. Samas tundsin paar korda puudust tema võimsast kähedast häälest. Rehepapp oli väsinud papi, oleksin tahtnud kuulda ka tema rämedat kamandamist.
Minu meelest on «Rehepapp» väga huvitav teos. Ooperites on tavaliselt ikka selliseid lõike, mis on igavad ja kus publik kipub haigutama, aga «Rehepappi» sai huviga kogu aeg jälgida.
Paistab, et mitme aasta töö on tehtud põhjalikult. See on valminud koostöös, milles osalesid libretist ja dirigent. Hea asi sünnib ikka heas koostöös.
Tahaksin «Rehepappi» mõne aja pärast teist korda vaadata. Võibolla olen siis lausa vaimustunud, aga praegu olen lihtsalt väga liigutatud, et selline asi on nüüd olemas: midagi originaalset, meie oma ooper.